Pereekskursioon

Täna toimus ülimalt meeldiv väljasõit Klatenisse. Et Ibu läheb kolmapäeval taas mõneks nädalaks Magelangi araabia keelt õppima, tahtis ta enne Wiwikul külas käia. Seda enam, et Wiwik ja Nur ootavad juba oma esimest last (pulmad olid alles 26. jaanuaril, siis see on küll äärmiselt kiire Allahi õnnistus:). Nii me reastasimegi kolm mootorratast - esimesel Ibu ja Bapak, teisel mina ja Jarek ja kolmandal vennad Tio ja O-oo, ja sõitsime Bapaki hoolsalt valitud ja kaitstud tempol 35 km tunnis Klateni poole.

Pulmade ajal ei saanud mahti Wiwiku uues majas ringi vaatamiseks, nüüd aga uudistasime üle kõik 9 puurilindu, akvaariumikalad, jõe maja taga ja ees, rambutani-ja mangopuud jne. Päris kena elamine riisipõllu veeres. Toad on küll veel üsna lagedad, aga jaavalaste komme ongi rohkem nagu põrandal punutud matil elada. Meie väikeseks üllatuseks külaskäik kujunes väga põgusaks - jõime teeklaasid tühjaks ja meie karavan täienes ühe mootorratta võrra Wiwiku ja Nuriga ja uueks sihtmärgiks oli Nenek ehk vanaema. Pulmade ajal me olime juba Nenekiga tuttavaks saanud - konstantselt naeratav traditsioonilises jaava kostüümis vanamammi, hambad sirih pinangi närimisest punamustad. Sirih pinangil on ka natuke joovastav mõju, nii et ta on tõepoolest väga rõõmsameelne ja meid tervitas juba kui kadunud lapselapsi. Neneki maja läheduses elab veel 3 tema lapseperet. Üldse oli tal lapsi kokku 12, elus neist 6 ja Bapak on vanim.

Neneki maja on väga kena - ehitatud kuskil 50-ndatel parimas jaava traditsioonis - avarad ruumid ja kõrged laed ja majaesine puusammastele toetatud katusega istumispaik. Mulle meeldis väga sealne mööbel - tiikpuidust karkass, millel rattanikoorest punutud sisu. Tõeliselt äge retro taas 50ndatest. Maja ees katsid miniad kohe suured vaibad toidukuhjadega. Peagi hakkas vihma sadama, nii et külaskäik (ja söömine) kujunesid üsna pikaks. Vähemasti polnud sellist kiirustamistunnet, nagu tavaliselt siin kipub olema - et söö taldrik tühjaks ja astu minema. Ibu tegi väikese lõunauinaku, meie uudistasime üle taas kõik laululinnud, kalatiigi, banaanipuud, maniokitaimed ja piprapõõsad.

Ja äkki ma jõudsin äratundmisele, et igasuguse reisimise juures kõige huvitavam aspekt ongi inimeste igapäevaelu. Võib ju korra käia Borobuduri templis või sultanipalees, aga sellest tuhat korda enam jääb meelde selline väike külaskäik, rääkides bensiinihinnatõusust krõbistades rambutane. Teine äratundmine on see, et kui tohutult meil ikka vedas, et me just sellise perekonna peale siin Yogyas sattusime. Et see on nii normaalne ja tavaline jaava pere. Et nad on meid nii omaks võtnud. Mida lähemale kooliaasta lõpp jõuab, seda enam on mul tunne, et lahkumine saab üliraske olema...

?Fly is cheap?

Ei saa kohe kirjutamata jätta ühest asjast. Ma olen siin kunagi kilganud, et küll Indoneesias on lendamine odav ja kiire. Tõepoolest ? odav, kiire ja igale poole, aga..

Balile me lendasime Garudaga ? see on Indoneesia lipulaev: lennukid uued, stjuardessid pakuvad naeratades einekarpe ja isegi ajalehed olid lugemiseks. Kurta oleks võinud ainult pilvise ilma pärast ? ei näinud vulkaane ega midagi.
Tagasi otsustasime sõita Wings Air´iga. Garuda hinnad olid vahepeal kerkinud ja miks maksta sama asja eest kaks korda rohkem raha? Wings (mille slogan on pretensioonitu ?Fly is Cheap?!) võimaldas meil koju jõuda taas 250 krooni eest (sh lennujaamamaksud).
Sellist lennukit polnud ma varem näinud ? pikk ja peenikene ja sõitjad sisenesid lennuki tagaotsast. Lennuk oli palav, istmevahed nii kitsad, et Jarek oma pikkade koibadega istus põlved vastu järgmist seljatuge. Hommikul kl 6 olime üsna uimased, nii et tegelikult lend möödus vaikselt ja kenasti ja kurta oleks patt. Midagi lugeda ei olnud ? isegi tavalist evakuatsioonikaarti polnud oksekoti kõrval. Aga oksekoti taga oli tegelikult üks väike brozüür ? ?doa-doa perjalanan?. Jarek pistis selle taskusse (muidugi täiesti seadusevastaselt), et äkki kunagi kulub marjaks ära. Kodus asju lahti pakkides nägin siin minagi seda üllitist ? tegemist oli eri religioonide palvetega indoneesia keeles. Iga palve taga oli ka lühike inglise keelne kokkuvõte. Toon siin mõned tähendusrikkamad katked:

Islam: ?We seek the help of Allah, the Most Gracious, the Most Merciful?who has bestowed upon us the will and ability to use this aircraft, without Whom we are helpless. ??

Katolik: ??Bless us with the guidance from your angels, so that crew of this aircraft will lead us to our destination safely. We beg You, bless us with a safe trip, with good weather?Amen?.

Protsetan: ??In this opportunity we call Thy holy name to accompany our journey. We believe Thou will guard and protect our plane from any disturbance and danger. To the all air crew, Thou will lead their duty in order for us to arrive to destination in time and safe. ?Amen?

Vähemasti Hindu ja Budha usulised ei huvitu sellistest maistest küsimustest nagu ühe väikese lennuki maandumine ?Om Sanghyang Widhi Wasa the Greatest, all wealth and intelligence comes from your blessings.? ja ?Let All Creatures live in happiness in accordance to Your will?.

Vot selline on odavlennukite odav evakuatsiooniplaan. Inshya Allah!

Paradiisisaared

Pole midagi öelda - peale Jaava pilvist lämbust on Bali ja Lomboki eresinine taevas, kuldsed rannad ja lopsakas rohelus vägagi muljetavaldavad. Nii et me küllastusime päikeses ja heas elus. Piinlik on öelda, et me puhkasime - eks me Yogya elu ole tegelikult kõik üks suur puhkus:). Nimetagem seda siis väikeseks vahelduseks.

Praegu olid mõlemad saared väga rohelised ja värsked - vihmane aastaaeg ikkagi. Juulis-augustis on aga Lombok üsna kõrbenud pruun. Bali vist ongi enamus ajast selline lopsakas paradiisiaed.

Otsisime üles ka paar tuttavat darmasiswalast Balil. Esmalt oli nagu kade meelgi, et nemad tuhisevad pool tunnikest mootorrattal ja on kaunil ranna, tunnikese teises suunas ja on mägedes. Kokkuvõttes aga Jaava igapäevaelu ja meelelaad on mulle ikkagi rohkem meele järele. Meil on siin lihtsat ehedust - Balil tuleb aga kogu aeg tõestada, et sa pole just äsja saabunud turist, dollarid taskutest ripnemas.

Mis Balil on eriline (turismiküllastusest hoolimata), on religioon ja kunst. Või õigemini kuidas need kaks ühendatud on. Balilaste religiooni kutsutakse siin hinduistlike sugemetega budismiks. Minu arvates on see veel segatud animismi ja natuke meeltesegadusega. Igatahes on selle religiooni tulemuseks väga kenad templid, mida on kogu saarel lugematu hulk. Ja siis igasugu väikesed võluvad ebausklikud traditsioonid. Igal hommikul keegi perekonnast paneb kaunid riided selga ja laotab strateegilistesse kohtadesse lillede ja küpsistega täidetud punutud korvikesi, lisaks viskab mõned riisiterad ja põletab pisut viirukit. See peaks valmistama meelehead kaitsjatele vaimudele ja peletama pahad vaimud.

Komme on suurepärane - lilled on ilusad ja lõhnavad hästi, söödavad asjad lähevad sipelgatele, lindudele, hiirtele, kassidele, koertele. Aga vahel siiski läheb see pisut liiale - mõnes kohas tänaval tuleb tippida ja hüpelda, et midagi kogemata mitte sodiks astuda. Sõber Wojtek rääkis hea loo, et kui tema toas lagi vihma läbi laskma hakkas, siis majaomanik tuli kohale ja laotas tilkuvate piiskade alla lillekorvikesed ja pildus toa riisiteri täis...:)


See on vaade Gunung Baturile - väga võimas tegevvulkaan Bali keskel. Me kihutasime sinna varavalges mootorrattal ja saime rahulikult vaadet nautida - turismigrupid saabuvad lõunaks.


Kõige kenamad rannad olid vähemasti minu jaoks Lombokil. Kuta lähedane Mawoni rand oli inimtühi ja erevalge ning merevesi nii jahutav ja eresinine..