Sampai jumpa lagi

2 aastat möödas...

2008-06-01T04:56:00.000+08:00

...

2006-06-22T11:38:00.000+10:00

Tehnilistel ja nostalgilistel p6hjustel blog j2tkub aadressil hmai2.blogspot.com ...

Minek minek

2006-06-09T15:36:00.000+10:00

Lendasime Solost Kuala Lumpurisse. Ma polnud varem Solo lennujaamas käinud - sealt avaneb üsna dramaatiline vaade Merapi ja Merabu vulkaanidele. Just siis kui olime õhku tõusnud väljus Merapist võimas tossujuga.
Merapi on viimastel päevadel (peale maavärinat) väga aktiivne olnud, pidevalt väljub laavat, kuumi pilvi ja esmaspäeval koonuse tipp nö libises natuke lõunapoole. Kuigi ma olen üle saanud esialgsest vasikavaimustusest (vau, tõeline vulkaan ja tossab ja puha ja kuna ometi purskab..) ja peale maavärinat hakanud Merapit pigem kartma, peab looduse võimsuse ja ilu ees siiski mütsi maha võtma...

Hüvasti Yogya..

2006-06-09T15:29:00.000+10:00

Ühtpidi see poolevakueerudes Yogyast lahkumine on heagi. Sest kahju lahkuda on nagunii, aga nüüd polnud võimalust ega aega pikalt selle kõige üle mõtiskleda. Teisipäev oli siiski natuke nutune. Läksime tagasi Yogyasse oma viimaseid asju kokku korjama ja inimestega hüvasti jätma. Esmaspäeva õhtul helistasin veel Solost koju ja Ibu teatas uhkusega, et kana on juba küpsetatud ja hommikul teeb ta nagu kokkulepitud nasi kuningit (kollast kookosriisi). Ja kana tõesti oli uhke - hiigelsuur "häppi tsiken" ehk ayam kampung ehk külakana ehk kana, kes oma elu jooksul on rahus mööda küla ringi jooksnud ja selle käigus endale raudsed musklid kasvatanud (väga hinnatud toidupoolis siinkandis).Aga Ibu kollane riis muidugi vääris medaleid nagu alati (see on spetsiaalne söök millegi erilise tähistamiseks) ja oli ilusti künkaks vormitud. Enne sööki Bapak pidas härdusega hääles kõne (või õigemini seletas, mis nad järgneva palvega meile soovida tahavad) ja ausalt öeldes nutt tuli peale küll. Ühesõnaga ei saanud me teisipäeval Solosse naastud nagu esialgne plaan välja nägi. Käisime õhtul veel kõik koos padangi restoranis (Sumatralt pärit toidutraditsioon, kus tuuakse lauale kõik, mis menüüs leidub ja siis valid sealt, mis meeldib) ja hommikul panime pintslisse ülejäänud kollase riisi. Ja siis jätsime hüvasti. Meil oli ikka tohutult õnne, et me siin Yogyas just selle pere juurde sattusime - nad on meid terve aasta tõesti kohelnud kui oma pere liikmeid. Mudah-mudahan kita bisa ketemu lagi ya..

Kolmapäeva õhtul oli meil aga Solos lahkumispidu. Agnieszka ja Hristina, kelle juures me maavärinast peale elanud oleme, leidsid, et vaja on natuke turgutada meeli ja ühtlasti teha väikest bule sensatsiooni Solo linnas. Nii et panime paremad riided selga, roosad kingad jalga (välja arvatud Jarek, Maciek ja Michal:) ja kimasime becakitega ühte väga õdusasse warungisse, kus õlu asemel voolas guaavi mahl. Vist paremat lõppu Indoneesias olemisele oleks olnud raske leida.

Kingitud hobusele...

2006-06-04T19:56:00.000+10:00

Ma olen alati olnud pisut skeptiline igasuguste humanitaarabiorganisatsioonide ja rahvusvaheliste abikampaaniate suhtes. Et kuhu see raha ikka kokkuvõttes pannakse ja kui palju teda abivajajateni jõuab. Sel aastal oleme kuulnud igasuguseid lugusid Acechi rekonstrueerimisest - nt üks Tsehhi humorg ehitas kolm kiviseina ja operatsiooni kogumaksumus oli 50 000 dollarit. See siis alustuseks.

Neljapäeva öösel saabus Poolast lennuk abiga. Mul on sellest abioperatsioonist üsna hea ülevaade olnud, sest nii Jarek kui Agnieszka (poola tüdruk, kelle juures me praegu Solos elame) on pidevalt saatkonna ja ka nende saadetiste organiseerijatega ühenduses olnud ja aidata proovinud. Käisime nende palvel paar päeva enne lennuki saabumist ka haiglates ringi ja tegime nimekirju vajaminevatest rohtudest ja vahenditest.

Mina lennukit vastu võtmas ei käinud (öösel kl 3), aga peale tonnide igasugust kraami astus lennukist välja ka Poola arstitiim (koos tuletõrjujate-sanitaridega 16 inimest) kaasas välihaigla jms. Kuna keegi Indoneesia poolel nende saabumisest ei teadnud, siis hakati kohta otsima, et kuhu see kõrgeltkvalifitseeritud ja kogemustega tiim (kes viimati osalesid Pakistanis maavärina kannatanute abis) siis panna. Kuskilt tuli otsus, et Klateni piirkonda. Sealse abikeskusega võeti ühendust ja saadi teada, et raskesti purustatud Wedi ja Gantiwarno piirkond on juba "broneeritud" Kuuba tiimi poolt, kes pidid järgmisel päeval kohale jõudma. Nii et need poolakad saadeti Bayatisse. Jarek, Magda ja Agnieszka samal ajal sõitsid ringi humanitaarabilastiga haiglatele. See kõik olevat olnud ka täielik segadus ja teadmatus. Muu hulgas viidi suures koguses rohtu kilpnäärme raviks (see on üsna spetsiifiline Tsernobõli tuumajaama õnnetuse järgne medprobleem - Poolas väga aktuaalne, kuid siin mitte), mingeid klaaspurkides beebitoite, mille säilimistähtaeg oli mõne kuu kaugusel ja ... riisi. Saabus aga ka palju vajalikke asju - kipsi, karke, silmatilku jms. Nii et kokkuvõttes siiski hea ja vajalik abi... väikese agaga selles suhtes, et siin kohapeal (kui hetkel mitte Yogyas, siis teistes linnades kindlasti) on seda kõike külluses saada ja kordi-kordi odavamalt (ja rohtude juhtnöörid oleksid olnud indoneesia keeles). Aga tuleb ka aru saada, et igasugune rahvusvaheline abi on samal ajal suunatud ka oma majanduse turgutamisele - enamus abirahast kulutatakse teadagi oma riigis ja oma spetsialistidele.

Jarek oli lubanud minna sinna Poola välihaiglasse natuke appi ja kuna meil oli ka mootorratas, siis eile hommikul sõitsimegi sinna.
Välihaigla oli Bayati küla jalgpalliväljakul püsti ja töötas (ja peab mainima, et kogu see telklaagri ülesehitus ja vidinad olid ikka väga läbimõeldud ja nutikad). Tegelikult neil oli tõesti abi vaja. Neil ei olnud vett masinate jahutamiseks (no ja ka AC ja dussi jaoks) ja selle asemel, et olla ühendatud küla elektrivõrku (mis juba toimis), pidid nad generaatoreid kulutama, ja neil polnud mitte ühtegi inimest, kes seda oleks suutnud kohalikule külavanemale arusaadavas keeles seletada. Nii et ennast kiitmast me ei väsi - tunni ajaga said nad nii 5000 l vett kui hakati elektrijuhet tõmbama. (Viimane kiirenes otsustavalt, kui nad meie soovitusel asjapulkadele mõned värvilises pakendist vitamiinitabletid andsid). No ja siis veel sada pisiasja. Kohalikke oli haigla ümber uudistamas palju. Pidin kirjutama sildi, et abi on ainult maavärinas kannatatutele ja see haigla ei saa aidata südamehaiguste, kõrge vererõhu, suhkrutõve jms korral. Selle peale jäi järjekord üsna hõredaks. Jaava paljudes külades arstiabi on pea kättesaamatu (just majanduslikus mõttes), nii et igaüks lootis, et küll need välismaised arstid ehk avitavad. Need inimesed aga, kes esimesel päeval peale maavärinat tõesti lahtiste luumurdude jms pikisilmi kiirabi ootasid, olid aga ammu juba kohalikesse haiglatesse transporditud. Nii et selle tiimi osaks jäid vanatädid, kes kurtsid, et puus hakkas valutama just maavärina järel ja ema lapsega, kelle nahalööve olevat tekkinud peale Merapi aktiivseks muutumist (kuigi siia kanti kindlasti pole ulatunud ükski Merapi tuhapilv). See oli esimene päev, välihaigla jääb sinna aga kaheks nädalaks. Aga teevad, mis nad teevad, siiski aitavad nad kohalikke elanikke. Tasahilju ma ei maini, mis see abioperatsioon kokku läks maksma.

Aga ka seletus sellele kõigele oli varmas saabuma - nimelt konsulitädi teavitas eile õhtul, et esmaspäeval saabub Poola minister alla kirjutama suurt relvamüügi lepingut - Poola müüb Indoneesiale oma vanad tankid maha. Nii et asjade suures skeemis kogu see abioperatsioon saab nii või teisiti Indoneesia valitsuse poolt kinni makstud...

Sõitsime eile ka seal haigla ümbruskonnas ringi - nö teavitasime kohalikke, et selline haigla on nüüd olemas ja sinna võib minna.
Pea kõik majad (ja enamus olid tõesti väga ilusad traditsioonilised Jaava majad) selles kandis on katki, inimesed istuvad passiivselt majade ees või telkides ja ootavad.. Ootavad uusi maavärinaid, ootavad valitsuse ametnikke, kes hindaks kahjusid ja annaks allkirja dokumendile kahjuabi saamiseks, ootavad abi. Praegu on kõik ok, aga mööduvad mõned nädalad või kuud ja nad saavad aru, et tegelikult on nad üksi keset oma õnnetust - abiorganisatsioonide autodest ei heideta enam välja riideid ja nõusid, ei saabu enam toidupakke, ei jagata tasuta rahusteid, ja kompensiatsioon, mille nad heal juhul saavad, võimaldab neil ehk ehitada uue pisikese sara...Ja siis saab neil tõesti raske olema.

Et mis siis ikka juhtus ja mis mitte

2006-06-02T14:20:00.000+10:00

Kuulsin, et Eesti meedias liigub erinevaid versioone sellest, et mis tagajärjed maavärinal ikka olid. Teadmiseks siis, et Boroboduri tempel on maavärinast puutumata. Prambanani templikompleksist kukkus maha lõunapoolseima templi tipp ja mitmed ümbritsevad kivihunnikud - kuuldavasti kõik on parandatav (mida aga ei saa öelda Prambanani küla ja teiste sealkandis olevate külade kohta, kus iga teine maja on täielik rusuhunnik).

Yogyas silmnähtavaimad purustused on kahel suurel ja alles avatud ostukeskusel - Saphir Square´il ja Ambarrukmo Plazal. Ka kõik teised ostukeskused on vähemalt mõranenud - tundub, et selliste asjade ehituskvaliteet on ikka äärmiselt vilets. Väga jubedad näevad välja Steiperi kõrgkooli peahooned ja ISI kampus. Suured hooned nagu seisaks üht nurka pidi püsti, kõik on mõranenud ja katki.
Yogya lennujaamas purunes ootesaal ja pragunes üks lennurada - allesjääv rada on lühem ja seetõttu hetkel maanduvad Yoyas vaid Hercules lennukid, mis üle linna lennates näevad välja ja kuulduvad nagu just sõda oleks hakanud.

Kõige hävinenum osa on Bantul - ja see ei ole linn, vaid lai külapiirkond Yoygakartast lõunas. Enamuses olid siin madalad hooned - 1-2 korrust. Osad majad on ikka püsti ka, paljud on pragunenud või kohe ümberkukkumas, paljud on täitsa maatasa. Nagu Bapak tabavalt märkis "lehmalaudad on kõik püsti" - need ehitatakse bambusest ja palmilehtedest.

Kui nüüd õnnestub panen siia mõned pildid me maja ümbrusest:

See on meie maja tagune jõeäär ja teerada pere majani.

See on maja, mis kukkus ka Ibu köögi peale.

Meie külarahvas laupäeval, esimesel on peale Ibu, Bapaki ja nende laste ka "Helm-Mai" - mul on nyyd uus nimi, kuna tol p2eval eriti mootorrattakiivrit peast v6tta ei tahtnud. Helm on indoneesia keeles kiiver..

Vot sellised lood siis.

Hotel berbintang seribu..

2006-06-01T13:32:00.000+10:00

K6lab kui popplaulu pealkiri - t6lge oleks "tuhande t2he/t2rni hotell". Tegelikult see on Ibu lause tollest esimesest maav2rina j2rgsest 66st kui me k6ik siruli moshee ees t2naval pimeduses pikutasime ja selget taevast vaatasime (no see oli natuke enne seda kui 2iksetorm tuli ja selge t2histaevas asendus pilvemassiga).
Praegu siis tuhanded inimesed Yogya ja Klateni ymbruses elavad neis tuhande t2rni hotellides, arvatakse, et kuni aastaks. Kuuldavasti iga maav2rinas l6hutud maja kohta Indoneesia valitsus eraldab 10-30 miljonit ruupiat. K6ige tagasihoidlikuma maja hinnad (kui enamus pealegi ise teha) algavad Bapaki s6nul 50 miljonist. Ja mida teevad inimesed, kelle maja n2eb v2ljast t2iesti ok v2lja ja sees on seintel suured praod? Ega ei julge ju seal elada ja k6ike parandada ei anna ka. Igatahes praegu pole vist kedagi kes julgeks suletud uksega magada. Yha levivad kuulduset, et kyll tulevat uus maav2rin t2na, homme, 14 p2eva p2rast esimesest v2rinast ja siis kuu aja p2rast Jakartas. On kyll ainult jutud, aga muretsema paneb ikka.
Magasime meiegi lahtise uksega - k6ik peaga ukse poole nagu silgud pytis. Sandaalid olid reastatud ukse ette ninadega jooksusuunas.. Madratsid katsid pea kogu suure toa p6randa - seinast alates Jarek, mina, siis Tia, Ibu, Ook. Bapak magas maja ees, Tio moshees. 66sel tulid kassid majja ja ehmatasid k6ik poolsurnuks kui yhe klaasi ymber ajasid.
T2na hommikul k2isime Bantulis. Ega meil suurt muud 6igustust sinna minekuks polnud kui et tahtsime ringi vaadata. Elamus oli shokeeriv. Shokeeriv et k6ik oli nii vaikne. Majad on k6ik tyhjad - arusaadavalt, sest mis pole rusuhunnikus, see on v2hemasti m6rane. Lagedamate kohtade peal on suured telklaagrid. Me kuskil ei peatunud, pilte ei teinud, lihtsalt vaatasime ja j2tsime m6ttes hyvasti Yogya ja siinse eluga. L2hme t2na tagasi Solosse. Arvatavasti pole see me viimane kord Yogyas - tuleme siia tagasi v2hmalt 6. juunil, aga v6ib-olla juba homme. Nimelt Poolast saabub t2na 66sel lennuk humanitaarabi ja v2lihaigla 14-30 arstiga. Jarek on siin yks kohapealsetest kontaktisikutest. V6ibolla me peame kuskil siinkandis passima ja aitama neil end sisse seada ja kohalikku asjaajamist h6lbustama. (Kuigi ma ei tea kuiv6rd see toimima saab - eile 66sel kl 12 paiku helistas mingi s6jav2elane Poolast ja kysis Jarekilt, et ega tema tea kust nad saaksid lennujaama konvoi kraami liigutamiseks - no common..kust kuradist me peaks selliseid asju teadma?)

Tagasi Yogyas

2006-05-31T18:33:00.000+10:00

T2na hommikul siis naasesime. Peamiselt oma asju kokku korjama, aga v2hemalt t2na 66seks ikka j22me siia. Homme on vaja korra ylikoolis k2ia asju ajamas jne. Maja ja t2nav n2evad kyll v2lja nagu evakuatsioonilaager - pere pyyab oma maja kuidagi parandama hakata, k66k ja vannituba on ysna katki, muidu siin-seal m6ni pragu. Nii et 66bime k6ik koos meie majas (mis tegelikult on nende maja nagunii). T2na sai elekter sisse tagasi - mingi juhe oli katki, nii et nyyd myrtsub telekas ka. Veetoru siiski parandada ei anna nii kiiresti. Aga meeleolu on positiivne - nyyd on k6igile kohale j6udnud kuiv6rd meil ikka vedas, et nendes tektoonilistes m2ngudes need m6ned otsustavad kilomeetrid ikka puudu j2id.
L6una poole me t2na uurima ei l2inud. Siin on v6imust v6tmas ysna jube kohalik katastroofiturism - s6idetakse ringi, tehakse mobiiltelefonidega pilte ja p2rast v6rreldakse, kes hullemaid asju n2gi. Aga eks need on m6ned inimesed. Jarek n2itas mulle Poola uudisteportaali, kus k6ik yles pandud pildid on hindamiseks v2ljas - segil2bi eurovisioon, cannes ja maav2rin. Surevale lapsele anti 5 palli, murdunud jalaga vanat2dile 4.
Aga eks mida rohkem need pildid ringlevad, seda rohkem ka abi igaltpoolt tuleb.

Simsi m2ngu teate?

2006-05-30T22:50:00.000+10:00

See on yks tudengite yhiselamu me maja l2hedal.

Klaten

2006-05-30T22:32:00.000+10:00

T2na k2isime Klatenis. Poola valitsus tahab siia meditsiini jms abi saata ja meie (v6i 6igemini siinsete poolakate st Jareki ja Agnieszka ja Macieki) ylesandeks oli k2ia haiglates kysimas, mida ja kui palju vaja on. Meie Jarekiga k2isime Klateni l2hedastes haiglates. Tegelikult nii hull, kui algul arvasime, lugu pole. On kyll k6ik kohad vigastatuid t2is - ka ooteruumid ja fuajeed, aga olukord on rahulik ja yha saabuvad ka veoautod k6iksugu vajamineva kraamiga. Yldse tee Klatenisse (Klaten on piirkond Yogya ja Solo vahel) oli t2is Yogya poole suunduvaid t2islaaditud veoautosid, s6jav2etrakke, igasugu abiorganisatsioonide autosid jne. Testipidi s6itis aga ysna palju vilkuvaid kiirabisid. Enamus kohti veel Klatenis on kinni, kuuldavasti homme hakkab natuke tavalisem elu - inimesed l2hevad kooli ja t66le (kel muidugi, kuhu minna).
Me l2hme homme hommikul Yogyasse tagasi - v2hemasti pyyame oma asjad kuidagi 2ra pakkida.

Tahtsin m6ned pildid panna maav2rinaj2rgsest majaymbrusest, aga server on liiga h6ivatud. ehk kunagi hiljem.

Solost

2006-05-30T10:49:00.000+10:00

Me oleme praegu endiselt Solos (see on 60 km Yogyast idas) s6prade juures. Helistan pidevalt Yogyasse - pere elab nyyd meie majas, sest sealt saab kiiremini v2lja ja pealegi nende oma maja on ysna m6rane - ja eile oli vist p2ris jube p2ev olnud. Kogu p2eva kallas vihma, kuskil l6unaajal oli ka j2relt6uge. 6nneks 66sel oli k6ik rahulik. Nad ytlevad ka, et tasapisi hakkavad k6ik poed jne avanema (no need, mis katki pole) ja s66gi-joogipuudust seal ei ole. Jah, P6hja-Yogya on ikka ysna ok. L6unas aga on k6ik katki. Meil elas palju s6pru ISI ymbruses (Kunstiylikool), mis oli Yogya l6unapiiril. Enamusel pole kohta elamiseks, 6nneks minu tuttavatest keegi ei surnud, aga palju tuttavate tuttavaid kyll. Need yhiselamud ja majad on k6ik ju nii n6rkade seintega, v2ikesed tellised yksteise otsa laotud ja m6rti rohkem vahel kui kivi. Organiseerime siin mingeid abioperatsioone - peamiselt s6prade aitamiseks. Poolast tuleb humanitaarabilennuk ja siinsed poolakad on ametis nimekirjade tegemisega. Jarek oli eile Poola raadiotes ja telekas n6 korraspondent kohapealt. Aga see ajakirjandus on ikka kahe otsaga lugu - ajakirjanikud tahavad verd ja trag66diat. Jarek ajas siiski ysna m6istlikku juttu.
Poola konsul pidi l2hip2evadel siia tulema. Kuigi mis abi sellest ametnike juurdevoolust siin on. Mulle muide helistas ka eesti konsul Indias vaid paar tundi peale maav2rinat.

Et siis maavärin

2006-05-29T13:13:00.000+10:00

Kell oli umbes 6 hommikul, ärkasime jubeda kõuekõmina ja rappumise peale. Esimene mõte (kuigi ma pole kindel, kas mõtlemiseks üldse aega oli) oli, et maja kukub jõkke. Kõndida oli raske, jooksmisest rääkimata. Põrkasin algatuseks magamistoa seina vastu, siis sain kuidagi suurde tuppa ja segaduses tormasin akna ja tänavapoolse ukse suunas. See oli muidugi lukus nagu alati. Jarek sai selle aja peale köögiukse lahti ja välja me sealt lendasime. Kõik kohad olid poolalasti ja karjuvaid inimesi täis. No ja siis oligi enamvähem kõik. Kui kõik tundus vaikne ja rahulik haarasime majast esimesed ettejuhtuvad riided ja passid ja kogunesime keset küla natuke lagedama koha peal. No ja siis tuli järgmine jooksupaanika, sest üks jõeäärne maja (otse pere maja taga) varises kokku. Üks sein kukkus Ibu köögi ja vannitoa peale, nii et need said ka kannatada. Õnneks ükski inimene meie tänavas viga ei saanud. Meie maja tagant oli ka kukkunud järgmine betoonilahmakas jõkke ja meie ja pere maja vahel ilutses suur auk ja pragunenud tee.

Üldiselt kellelgi polnud erilist ideed, mida teha või mille vastu veel valmistuda. Elekter läks ära, mingeid uudiseid kuskilt ei tulnud, et mis täpsemalt juhtus. No ja kuna juba ligi tund aega oli täiesti vaikne ja rahulik, istusime siis motika selga ja mõtlesime, et lähme vaatame, mis mujal toimub. Ja kõik oli endiselt vaikne ja rahulik. Lihtsalt mõned teed olid suletud ja suur haigla UGM lähedal oli evakueerinud kõik patsiendid õue peale parkimisplatsile. No ja siis ühttäkki tekkis teel meeletu paanika, suur hulk inimesi jooksis meie suunas ja kõik autod ja mootorrattad pöörasid ninad ringi. Meie siis ka. Nii ohtlikku sõitu pole ma veel kunagi vist kogenud - kõik olid lihtsalt nii paanikas, meeletu tuututamine, sõidukid vastassuunavööndis, inimesed jooksid ja nutsid. Aga mille eest, seda vist ei teadnud keegi. Pärast tuli välja, et tegemist oli tsunaamipaanikaga - tõepoolest laine jõudis Parangtritisest 3 km sisemaale. Yogya siiski on märgatavalt kaugemal ja ka 100 m ülesmäge. Saime kuskilt õnneks veel viimased tilgad bensiini.

Igatahes hakkasid levima esimesed kuuldused inimohvritest, j2relt6ugetest ja meie tänava rahvas otsustas suunduda üle jõe riisipõllule - seal pole hooneid ja elektriliine ja kuhugi eriti kukkuda ka peale vesise pehme riisipõllu. Kui me sinna jõudsime, nägime rida inimesi meeleheitliku kiiruse ja paatosega palvetamas. Need, kes samal ajal nutsid, hoidsid banaanipuudest kinni. Aga et põllul oli nii kuum, paari tunni pärast suundusime kõik külla tagasi. Pakkisime veel mõned hädavajalikud asjad. Toimus mitu üsna tugevat, kuid lühikest järeltõuget. Kõigi närvid olid nii pingul, et iga väiksem ragin või mootorratta hääl pani inimesed paanikas hüppama.

Pärastlõunal läksime Jarekiga ringi vaatama - seekord jalgsi, mootorrattakiivrid peas ja hoidsime neile tänavatele, kus suuri hooneid polnud. Jl Solol oli paljudel majadel katused katki, osad majad kokkukukkunud ja eriti efektsed purustused olid muidugi neil uutel säravatel ostukeskustel- Saphir Squares valitses mitu suurt auku, Ambarrukmo Plaza oli üleni mõrasid täis ja raamatupoe sein oli kadunud nii et raamatud ripnesid majaseinast välja. Siiski tänaval käis täitsa tavaline siblimine - pea kõik poed ja warungid olid kinni, aga inimesed käisid ringi, tegid mobiilidega pilte jne. Kui külla tagasi jõudsime oli seal üks mees, kes puistas varrukast fakte - üle tuhande inimese juba surnud, 80% majadest Lõuna-Yogyas kokku kukkunud jne. Alles siis saime ka teada, et maavärina epitsenter oli tegelikult meres - seni kõik arvasid, et tegemist on Merapist tuleneva maavärinaga. Nii et olukord hakkas võtma üsna uusi värve. Eriti et uudistes olevat olnud ka, et tulemas on hulgim järeltõukeid ja Merapi olevat väga ohtlikult aktiivseks muutunud.

Mobiilil läksid patareid tühjaks, krediit sai ka otsa, kodutelefon oli tumm. Üsna nõme tunne, kuskilt rohkem infot ei saa, levivad ainult igasugu kuuldused. Kl 5-6 paiku hakkasime valmistuma ööbimiseks - paljudes kohtades püstitati ajutised varjualused, meie suundusime moshee lähedusse laiemale tänavale laagrisse, kus lähedal oli ka üks lage rohune plats, kuhu ohu korral joosta saaks. Tegelikult oli üsna külapeo tunne, kõik ajasid juttu, ibud keetsid nuudleid ja teed, taevas olid ilusad tähed. Toimusid suured ühised palvetamised - selline poollaulev ümisemine mõjus üsna uimastavalt ja rahustavalt ja nii me jäime seal keset tänavat magama. Kl üheksa paiku aga äratati meid üles - saabus me sõber Marta (poolatar), kes elab Lõuna-Yogyas. Ta oli täielikus shokis, kõndis ja rääkis nagu zombi, paanikas pomises surnud sõpradest-tuttavatest, laibakuhjadest, amputeerimistest, kokkukukkunud majadest jne. Enamvähem kogu ülejäänud öö kulus tema maharahustamiseks, no ja ta süstis ikka kõigisse paraja annuse paanikat. Ja siis hakkas äikesetorm -iga kärgatus tundus üsna sarnane maavärina sügava kõmiseva häälega. Kolisime tänavalt ümber mosheesse. No ja nii me seal hommikut ootasime. Kl 4 paiku hommikul Jarekil õnnestus veenda Marta lahkuma - viis ta mootorrattal Solo bussi peale. Selleks ajaks oli elekter ka tagasi tulnud ja nägime telekast õudusi õuduste otsa (siin on kõik uudised väga anatoomilised, ei kardeta ei verd ega surnuid näidata). No ja siis kl 6 paiku istusime mootorrattale ja sõitsime ise ka Solosse. Meil on siin mõned sõbrad, ööbime nende juures. Solo maavärinas suurt kannatada ei saanud, aga ega see 60 km ida suunas väga suurt vahet vist tee. Poola konsulaadist saabuvad üha paanikat tekitavad kõned, et tuleb Jaava saarelt lahkuda. Samas kõik tundub nii vaikne ja rahulik, kõik töötab ja on avatud, uudistes ka inimesi ei hirmutata. Ei teagi mis teha. Võibolla katsume lennupiletid varasemaks ära muuta (muidu pidime 8 juunil KLi sõitma).

Praeguseks on maavärinas surnuid kokku loetud 4000 ringis ja veel paar tuhat on raskesti haavatud.

Pikk tee Bromoni

2006-05-26T13:35:00.000+10:00

Bromo oli just selline nagu ma mäletasin - ilus, ebamaine ja kummastav.Reis sinna aga juhtus olema ilmatu pikk ja stiilis "tunne Jaava saart". Nimelt meil oli suurepärane idee läbida mõned mägised alad, imetleda kohalikku õunakasvatuspiirkonda ja vaadata üle küla, kus novembris Bali pommimeisterdaja maha lasti. Mõeldud-tehtud, logistasime kohaliku ekonomi rongiga Jombangisse ja sealt bussiga läbi mägede Malangi suunas. Loomulikult keeras ilm õige halvaks ja kaunite mäevaadete asemel tutvusime lausvihmaga. Niisiis selle asemel, et teha tiir värskes õhus õunapuude vahel, sõitsime kohe edasi Malangi. Tegelikult see on päris peen suurlinn, ehitatud parimas kolonialistlikus stiilis ja keskusesse on kunagi kuhjatud suurel hulgal kirikuid, mida nüüd tasakaalustab ka ilmatu suur moshee.
Kui olime õhtusöögiks ühe indialiku söögikoha leidnud ja paar biryanit manustanud, hakkas see ringsõit pisut värvi juurde saama. Edasine plaan oli Malangist sõita lähedalasuvasse külla, sealt järgmisesse ja siis kõndida oma 15-20 km Bromoni. Muidugi mida ei olnud, oli kohalik bemo, mis meid sinna küladesse viinud oleks. Ju me olime liiga vara hommikul ja külainimestel turulkäik veel pooleli. Nii et peale paari tundi passimist andsime alla ja sõitsime Probolinggosse. Veel paar tundi passimist ja kauplemist ja juba olimegi teel Bromo kaldeera äärde Cemero Lawangisse. Õhutemperatuur oli seal õhtupoole pluss 15, mis tundus nagu kohe tahaks varbad ja nina otsast kukkuda. Vähemasti andis see meile võimaluse tutvuda paari kohaliku mütsimüütajaga ja veeta paar huvitavat tundi nuhkides ringi Bromo turismitööstuse köögipoolel.

Siin on siis mõned pildikesed Bromost.

No ja muidugi ei saanud me järgmisel päeval Bromolt otse ja kenasti tagasi alla mindud. Sest teadagi miks minna otse, kui saab ringiga? Nii et me suundusime üle liivamere Tosari suunas ja peale 3 tundi rühkimist (millest enamus ülesmäge, kuid superkaunis kandis ja megavaadetega) jõudsime sinna, kust oleks pidanud minema kohalik külatransport. Ja muidugi mida ei olnud, oli jällegi transport. Peale järgmist 15 km lootusrikast kõndimist ja hääletamist (teel, kus liiklustihedus oli üks kapsakäru tunnis järgmise põlluni või mootorratas, millel 4 sõitjat seljas) pidime siiski alla andma, et vihmasajus 40 km suure Surabaya teeni on siiski üle me võimete. Ja õnneks just siis liuglesid allamäge kaks vanataati mootorratastel ja peale mõningast kauplemist olid nõus meid lähima transpordiühenduseni liigutama. No ja sealt Surabayani oli juba nö kiviga visata - paar tühist tundi, millest viimane pilgeni täis linnabussis kesk päikseloojangut, sudu ja lauljaid. Maksime suursuguse summa esimese ettejuhtuva hotelli eest ja magasime 12 tundi jutti ja järgmisel päeval mu jalad peaaegu et ei liikunud. Et tõmmata pikk jutt koomale, kirjutan lihtsalt, et järgmine päev kulges stiilis säravad ostukeskused, shokolaadikroissantid lõunaks ja viimaks mugavustega kiirrong koju. Et siis selline reis.

6nnelik koht

2006-05-21T20:20:00.000+10:00

"Gembira loka" - gembira t2hendab 6nnelik ja mida t2pselt loka t2hendab, seda ma tegelikult ei tea..
Igatahes tegemist on Yoyga loomaaiaga. K2isime seal t2na hommikul - n2e pea 10 kuud juba siin elanud ja m6tlesime, et enne lahkumist tuleb ikka 2ra k2ia.
Ja teate mis?
Mis teeb loomaaiast 6nnetu koha, kus vaestest puuris loomakestest kahju hakkab?
Kliima. Kui uhked troopilise kliima loomad on majutatud p6hjamaisesse talve betoonseinte vahele. Igatahes siin ma vaatasin neid elevante, kaelkirjakuid, tiigreid jms hoopis teise pilguga - t6si nende eluruum on m2rgatavalt kitsam kui vabalt rohtlas keksides, kuid v2hemasti pole neil kylm.
See on Yogya loomaaia uhkus - suur valge tiiger, kes elab kaugelt suurimas puuraias ja kes parasjagu oli saanud k2pad ligi mingile suurele linnule.

Need on Indoneesia ainuomandid - Komodo draakonid.

Aga see orangutan n2gi kyll pisut kummastavalt 6nnetu v2lja.

Century 21

2006-05-20T01:37:00.000+10:00

Kas ma pole veel juhtunud kirjutama, et Yogyas on nyyd uus ja s2rav kino? Ja kino asub mugavalt 10 minuti k6nni kaugusel me majast uues ja s2ravas Ambarrukmo Plazas. Seniks olen k2inud kinos 3 korda (mis on arvatavasti mu kinosk2imise tiheduse k6igiaegade rekord - kino on nimelt avatud natuke yle 2 n2dala). Tegelikult ausalt 6eldes iga kord on tulnud pettuda (muidugi mitte punastes pehmetes toolides ja popkornis), vaid filmides, mida ma muidugi ise ja ysna vabatahtlikult valinud olen... Ok, esimene film Poseidon sai k2idud peajuhuslikult ja lihtsalt 6hinast n2ha uut kino. See oli v2ga mage film "together we can make it, yee", kuigi stseenid kus merevesi pahinal kaela sadas pani kyll kyyntega tooli kraapima.
Teist filmi l2ksime vaatama puhtast grupipsyhhoosist - Mission Impossible 3, mis v2ga hull ei olnudki, aga siiski kaugelt mu lemmikute hulka ei kuulu.
Ja t2na sattusin t2iesti juhuslikult reklaamile, et Da Vinci Kood on me kinno j6udnud (ma olen shokeeritud kui kiiresti)- no ja siis me muidugi kohe l2ksime ka. Film, tuleb tunnistada, oli tegelikult ysna ysna igav ja veniv - vist ikka asi selles, et raamat on veel liiga selgelt meeles ja yhtki n6 p6nevat momenti ei teki. Kuigi l6ppu on nad ikka omajagu ymber s2ttinud (koos maaaluse saladokumente t2is kambriga) ja mingeid uusi teemaliine on ka r6hutatud. Huvitav oli see, et Indoneesia sensorite t66 tundus olevat see, et natuke karmimates kohtades, kus selgitati kiriku keskaegseid kuriteguseid, j2rsku indoneesia keelne t6lge l6ppes 2ra.. Ja filmi alguses oli suur silt, et film on muidugi ydini fiktiivne.

Täpid öös

2006-05-15T19:25:00.000+10:00

Merapi märatseb. Nagu tummfilmis, hääletult ja aegluubis. Ja teda on hea jälgida, sest pilved on kartuses ujunud Jaava kohalt minema. Pool pühapäeva ronisime mööda Papringani katuseid ja rõdusid otsides perfektset vaateplatvormi, kuhu kiirelt suunduda, kui kaua oodatud Suur Tossupilv aatomiseenena taevasse pürgib. Tegelikult mul polnud varem aimugi kui palju huvitavaid maju ja katuseid siin leidub. Enamused on kos´id ehk üliõpilaste majakesed, nii et neisse pole probleemi ka ilma kutsumata minna. Käigus on ka naabrivalve - kõik ümbruskonna lapsed teavad, et kui miskit huvitavat juhtuma hakkab, siis tuleb kindlasti Mbak Helle-Mai ja Mas Jarek kohale kutsuda. Ja nagunii on praegu vaid üks ja ainus jututeema, ja me pole ainsad vulkaanihuvilised. Pühapäeva jooksul tuli Merapist välja 51 kuuma kollakalt rulluvat pilve (selle arvu lugesin ajalehest - oma silmaga nägin ehk 10 pilve moodustumist). Mina arvasin igakord, et nüüd see siis tuleb.

Kõige võimsam pilv väljus u 17.50, just päikeseloojangu ajal kui kogu Yogya kumises mosheedest rõkkavast Allahi-kiitustest ja konnad riisipõldudel võtsid ka tuure üles - väga ebamaine kogemus. Aga väidetavalt ikka oodatakse midagi võimsamat.

Õhtupimeduses trobikonnad inimesi passivad pimedatel tänavanurkadel ja riisipõldude vahel. Eile praktiliselt kogu öö oli taevas täiesti selge. Ja iga minuti tagant terendas silmapiiril tulipunane täpp, mis siis kiirelt välguna allapoole jooksis. Ja siis valitses jälle pimedus, ja siis jälle särav täpike. No meil muidugi oli plaan minna veits lähemale seda täpiasjandust kaema. Kuid otsides pimedaid ja vaikseid teid õnnestus meil kuskil põhjapool Ringrodi kapitaalselt ära eksida. Ja huvitav on ka see, et kui me viimaks Pakemisse jõudsime (see on poolel teel Yogya ja Merapi vahel, kuid siiski ohutus kauguses), siis tundus seal taevas täitsa pilvine ja keerasime pettunult otsa ümber. Samas Yogyas tagasi ei näinud mingeid pilvi - ikka need tuletäpikesed öös.

Merapi valmis purskama

2006-05-13T18:11:00.000+10:00

Kuuldavasti t2na hommikul kell 8 hakkas Merapit m66da suuremates kogustes laavat voolama ja alustati sundevakueerimistega (seni olid sellised poolikud ja vabatahtlikud evakueerimised - nt 66seks magati laagrites ja p2evaks mindi koju tagasi). Nii et vist on miskit tulemas.
Aga siin on veel Merapi pildid eile varahommikusest vulkaani-tuurist.

Selliste evakuatsioonitee m2rkidega on praegu m2rgitud k6ik teed, mis Merapilt alla viivad. Ja teed on ka yle ootuste k2rmelt siledaks lihvitud.

Okkaline tee Baturi otsa

2006-05-13T17:47:00.000+10:00

Baturi vulkaan pole väga kõrge (1700 midagi meetrit), aga tal on kolm kraatrit ja lisaks veel igasuguseid auke, kust tuleb tossu.
Et teadagi mäevaated on siinkandis kenad vaid hommikuti, siis ööbisime suure Baturi järve ääres, mis on mugavalt otse kaldeera sees ja pooltest tundi vulkaani tipust. Peamiseks tõmbenumbriks siinkandis on päikesetõusuks Baturi otsa ronimine. See tõmbenumber aga kohale jõudes enam nii väga ahvatlev ei tundunudki, sest selle retke eest küsitakse 300 000 ruupiat nägu giiditeenuse eest ja seda hinda ei anna suurt alla kaubelda ka, sest kõigel hoiab silma peal karm giidiühing. Meil kulus kogu pärastlõuna kombineerimisele ja uurimisele, et kuidas saaks ikka ilma giidita minna. Ja tundus, et ei saagi, sest kui ühes kohas hakkasime mööda vulkaani poole suunduvat rada astuma, võttis mingi ühingutegelane meid nö rajalt maha. Kõigile wannabe giididele seletasime, et me oleme niii nõrgad ja pealegi mingisugust varustust ka pole, nii et arvatavasti me Baturi otsa üldse ei taha ronida ja pealegi meeldib meile hommikul kaua magada ka ja nagu ikka maa külmand kaaa. Nende kritiseerimiseks peab ütlema, et kõik olid meid nõus mäkke juhtima ka siis kui ma oleks plätasid või kõrge kontsaga kingi kandnud. See heidab varju nende peakorteri loosungitele, mis räägivad tõsistest ohtudest ja teadlikest giididest. Siiski kokkuvõttes tundus, et mäe otsas jääb käimata. Õhtul aga sattusime teed jooma külalistemaja omanikuga ja peale paaritunnist vestlust tudengielust Yogyas ja maast ja ilmast julgesin tõstada tundliku teema, et kuidas ikka saaks sinna mäkke ja tasuta. Mees ütles siis ausalt ära, et ega päikesetõusuks ilma giidita varianti ei saa - rajaalgustel hoitakse silma peal. Aga kui alustada tunnike hiljem, hiilida mööda Lotuse külalistemaja aiaäärt ja pärast võtta suund templile, siis sealt läheb juba selge rada ülesmäge. Ta ütles ka, et rada on nii sisse trambitud, et ega seal eksimisvarianti pole.

Hommikul kl 4 (kui tavaliselt päikesetõusu reisid algavad) käis me akna taga suur möll ja mehed passisid ja ootasid, et kas me ikka püüame majast välja hiilida. Magasime edasi poole kuueni ja siis kiirel sammul kadusime juurviljapeenarde vahele ja otsisime teed templi suunas. Kui mõni külaelanik teele sattus ja päris, kuhu me läheme ja kus giid on, siis vuristasime sujuvalt, et oh, me siin jalutame niisama ringi ja teeme pilti ja no ega me siis NENDE sandaalidega ometi mäe otsa ronima hakka. Ja siis tegime taas kiirelt minekut. Kogu see kombineerimine võttis nii palju jaksu, et tegelikult kui me viimaks mäenõlval metsa sees üksi ülespoole nühkisime, siis oli tunne, et oleks juba nagu vulkaani otsa jõudnud, kuigi kõndida oli veel vähemasti tund aega. Ja see oli päris karm tund. Ülalpool läks teerada üle libedaks ja kiviklibuseks vulkaaninõlvaks, mis polnud kõndimiseks kuigi mugav ka. Mingil ajal hakkasid vastu tulema mäe otsast alla tulevad päiksetõusureisilised. Iga giid muidugi päris meilt, et kus ikka me giid on. Selleks hetkeks oli meil uus jutt - et meie giid jäi haigeks ja pidi poole mäe peal tagasi pöörduma. Muidugi kõik küsisid, et mis on giidi nimi. See on aga Balil õige hea küsimus, sest traditsiooniliselt eksisteerivad seal vaid neli nime Wayan, Made, Ketut (ja iga viies laps on uuesti Wayan. Nii et ütlesime, et Wayan jäi haigeks ja kõik olid rahul. Ja meie saime ilma giidita mäe otsa.
Pärast kõndisime mööda kraatriservi - seal on mitmeid kraatreid erinevatest aastatest - mida vanem seda kõrgem. Nõlvadest podistas auru tulla ja mõnes kohas oli maapind käega katsudes täitsa soe. Pärast jõudsime välja ka üsna hiljutiste mustjate laavavoogudeni. Mäest alla suundusime kõvasti lõunapool meie alguspunktist ja see oli esimene koht kus tõesti oleks vist giidi vaja läinud, sest lugematud rajakesed, mida me proovisime, viisid üha kellegi väikese tühja hütini ja mitte kuidagi suure teeni. Lõpuks leidsime tomatipõllu vahelt mõned inimesed ja kui olime turgutuseks ostnud kotitäie ilusaid punaseid tomateid (ja neile kohe hambad sisse lõime), siis olid nad nii meelitatud, et üks pisike poisike tuli meile mõneks ajaks rajaleidjaks kaasa.

Vot selline oli siis reis Baturi otsa

Natuke Bali muljeid ka

2006-05-11T23:48:00.000+10:00

Balil on ka mitmeid kenasid vulkaane (kuigi Merapiga nad hetkel võrdlust välja ei kannata). Alguses oli plaan ronida Gunung Agungi otsa. Gg Agung on üle 3000 m vulkaan, mis viimase suure purske tekitas 1963. Tema otsast pidavat näha olema kogu Bali saar ja suur osa Lombokist ka. Üks tsehh ja üks slovakk olid minemas ja kutsusid meid kaasa. Viimasel hetkel jäi aga üritus katki - ühelt poolt selle tõttu, et pärast ülipingelist, ekskursioonide ja kõnederohket 3-päevast Denpasari darmasiswaprogrammi olime kõik jube kurnatud, teisalt selle tõttu, et õhtul enne plaanitud väljasõitu võtsid poisid pisut liiga palju kohalikku napsu. Niisiis tõsise mäevallutuse asemel (milleks meil tegelikult nagunii korralikku varustust polnud) sõitsime Jarekiga Gg Agungi jalamile snorgeldama. Bali idakallas on just viimase kümne aasta jooksul õige turismihoo sisse saanud. Rannad on seal vulkaanimustad ja kivised, aga veealune maailm helklevalt ere. Bali ja Lomboki vaheline väin on õige sügav ja tegelikult paar ujumistõmmet rannast ja sinu alt läbilibisev sügavsinav ookean võtab kõhu õõnsaks. Eriti õõnsaks võttis ta Liberty vraki kohal - see on II maailmasõja aegne USA kaubalaev, mis Tulambenis vaid paarkümmend meetrit kaldast meresügavustes kaladele ja korallidele kodu pakub. Laevavrakid on üldse sellised hirmutavad asjad, aga sukeldujatele kuuldavasti meeldivad. Sel ajal kui me maskidega veepinnalt laeva piilusime, ühtlugu jooksid merepõhjast üles reetlikud õhumullipahvakud, mis andsid tunnistust, et kuskil seal laeva põhjas on veel elu. No ja sukeldujad teadagi armastavad sööta kalu. Kuna aga söögiebemed kipuvad ikka ülespoole ujuma (ja kalad koos nendega), siis ausalt öeldes keerlesid me ümber hordid pakse värvilisi mereelukaid. Mitte et ma muidugi kurdaks (haisid ei olnud:). Amedist lõunapoole on ka üks väike Jaapani laevavrakk, mis on otse keset korallrahu ja ise ka korallidega kaetud. See oli ka päris vinge. Kõige vingem oli siiski tee Amedist lõunasse ja ümber Bali idapoolseima tipu Amalapurasse. See tee käis üles ja alla erinevate kaljusoppide vahel, kus kirendasid rannale tõmmatud sajad peenikesed ja pikad kalapaadid.

Hommikusel ajal olid kõik kalamehed ja nende pered tee ääres ootamas kala kokkuostuautot, et neile ära anda oma öine saak. Enamasti paistsid saagiks olevat korvitäied korvitäite järel helklevaid makrelle. See rannik on nagu 27 valgusaastat eemal Bali lõunaranniku turismikitšist. Kuigi üha rohkem bulesid muidugi ostavad kokku siin üha rohkem merevaadetega maju ja muudavad need tasahilju hotellideks.

Idaranniku ürituse kaugelt eredaimaks kogemuseks oli siiski parkimisplats Amlapura suvalise poe taga. Asusin oma kiivrit peegli peale sättima ja selle käigus tegin väikese puusanõksu ja riivasin oma vasaku säärega sumbutajatoru. Kokkupuude kestis umbes sekundi murdosa, mis täitis mind siiski innuga etendada seal parkimisplatsil paar eriti metsikut sõjatantsu sobivate huilete saatel. Need motikate torud on võimelised endas talletama kohutavas koguses kuumust. Tegelikult ma vist ei teagi ühtegi motikat omavat indoneeslast, kelle jalal poleks vähemalt väike arm tunnistust andmas kunagistest tantsutraditsioonidest. Algul nagu polnudki mu jalal midagi näha - kergelt roosatav laik, millel ma külma klaaspudelis Coca-colat peal hoidsin. Nii et elu läks edasi. Aga selleks ajaks kui me oma küpsise ja veelaadungiga poest väljusime ja tahtsime edasi sõitma hakata, heitis keskpäevane päike helgi mu jalale, millel ilutses nüüd tumepruun villidest kobrutav haav. Säästmaks teid edasipidistest kirjeldustest, kirjutan lühidalt, et haav paraneb jõudsalt ja on ka mingisugune võimalus, et arm saab olema üsna tähelepandamatu.

Selle jalaga õnnestus mul siiski ronida vähemasti Baturi vulkaani otsa. Aga sellest kirjutan siis kui aega saan..

Bali jutu asemel

2006-05-10T18:31:00.000+10:00

Tahtsin blogi panna juttu Bali reisist, aga n2e, m2lupulk on kaasas, aga jutt ise j2i maha.. Et siis kunagi hiljem.
Kirjutan siis niisama paar suuremat uudist (mitte t2htsuse j2rjekorras):

1. See, et Merapi pole veel pursanud, aga maha ka ei rahune, hakkab 2ra tyytama. Eriti kylaelanikke, kes nyyd tahavad koju tagasi minna ja l2hevadki. Ja teada on, et just siis tavaliselt asjad juhtuvadki kui keegi enam ei viitsi paanitseda. Mind tyytab ka 2ra, sest ilm on kuum ja pilvine (nagu olevat alati enne vulkaanipurset)ja madalr6hkkond on v6tnud v6imust mu tegutsemisv6ime yle. V2hemalt t2na. V6i oli see eile6htune mahedamaitseline anggur putih?

2. Mari on siin ja ma ei v2si teda imetlemast, sest
A. Ta r22gib eesti keelt (ja see on oskus, mis siinkandis on ylimalt haruldane ja vabastav..)
C. Ta saab tudengisoodustusi ISIC kaardiga, mille kehtivus l6ppes 2003 aasta detsembris (v2itega, et ta ju reisib ja tal pole olnud v6imalust seda kaarti pikendada).
D. Ta l2bis liikluspolitseihaarangu (mis kontrollis juhilubade olemasolu), ilma juhilubadeta ja ilma peaaegu peatamata. Ja seda esimese viie minuti jooksul, mis ta kunagi mootorrattaga s6itnud oli.
E. Et ta ikka tuli mulle siia kylla.

V6ibolla m6ne aja p2rast v6ib tema poolset n2gemust nendest syndmustest lugeda marikene.blogspot.com

Merapi 6hust

2006-05-06T22:40:00.000+10:00

Eile hommikul jõudsime Balilt tagasi ja rõõmuga tõdesime lennukiaknast vaadates, et Merapi on jätkuvalt alles ja kaunim kui eales varem (st tegelikult varem me pole ka teda korralikult lennukist näinud).

Mingil segasel põhjusel me lennuk tiirutas u 40 minutit Yoyga ja Merapi vahel ringi, oodates väidetavalt ilmaolude paranemist (kuigi ilm aknast vaadates tundus perfektne).Õhkkond oli ütlemata närviline, kuid vähemasti andis see tiirutamine võimaluse teha mõned pildikesed Merapist.

Neljapäeva varahommikul kell 2 olevat kraatrist väljunud esimesed arglikud laavavood, mis jõudsid umbes 200 meetri kaugusele. Samal ajal vahepeal evakueeritud külainimesed pöörduvad koju tagasi - tööd tahavad tegemist ja neis telklaagrites on kuuldavasti juba igav ka hakanud.

Merapi fakte

2006-04-23T15:45:00.000+10:00

Viimasel ajal on must saanud andunud Kompasi lugeja. Kompas on Indoneesia kaugelt parim päevaleht, millel on tõesti nii sisu kui vormi. Eile ilmus Merapi kohta erilisa, kus peale kaunite 3d visualisatsioonide ja lennukilt tehtud piltide leidus ka teaduslikum ülevaade Merapi vulkaanipursetest ja igasuguseid muid huvitavaid asju.
Panen siia mõned üldhuvitavad faktid kirja:

Merapi on kihtvulkaan (2911 m), mis on pursanud vähemalt 68 korda. Suured teadaolevad pursked on toimunud 1822, 1846, 1872, 1930, 1961 ehk 30-40 aastase intervalliga. Nii et viimasest suurest purskest on möödunud 45 aastat. Tavalised pursked toimuvad 2-4 aasta tagant.

Arvestades Merapi iseloomu peetakse väga ebatõenäoliseks, et kõrgenenud vulkaaniline aktiivsus võiks ilma pursketa taanduda.

Pole võimalik ennustada, mis suunas laava väljub, kuid arvatavasti lõuna, edela või lääne suunas. Suure tõenäosusega laava ei ulatu kaugemale kui 4-11 km vulkaanist.

Kardetakse ka, et magma hakkab otsima koonuse asemel muid nõrgemaid kohti väljumiseks.

Purske ajal on oodata laavavooge, rusuvoole, vulkaanilisi pomme, kuuma pilve ja "halli vihma".

Kuum pilv on neist kõige ettearvamatum ja seega kõige ohtlikum. Liigub kuni 120 km tunnis ja temperatuur on 400-800 kraadi.

Indoneesia asub kolme laama ühtimiskohas, seega on tektooniliselt väga aktiivne. Pidevalt on oht vulkaanipurseteks, tsunaamideks, üleujutusteks, mudavooludeks, tõusulaineteks, troopilisteks tsükloniteks.

Indoneesias on 129 vulkaani, igal aastal kõrgeneb aktiivsus umbes 10 neist ja tõepoolest tegutseb 3-6.

Praegu on aktiviseerunud mitmed teised Indoneesia vulkaanid - Jaaval peale Merapi (idast läände) Semeru, Kelud, Dieng, Gede ja Pangrango. Ka kuulus Krakatau Jaava ja Sumatra vahel tegutseb.

Jaava saare kõrgeim vulkaan on Semeru (3676 m), millest praegu väljub pisut laavat u 100 korda päevas ehk keskmiselt iga 20 minuti järel.

Purskav vulkaan paneb kohalikud inimesed "takut, tapi senang" ehk kartma, kuid rõõmustama. Kartma, sest pole teada kuna, kus suunas ja kui suur on purse - aga rõõmustama, sest vulkaaniline tuhk hoiab maa väga viljakana.

Alustatud on inimeste evakuatsiooniga 4-5 km vulkaani tipust ehk vulkaanile kõige lähemates külades. Paljud külaelanikud ei suhtu asja tõsiselt ja paljud keelduvad lahkumast. Oodatakse igasuguseid traditsioonilisi märke purske tulemisest (nt riis pidavat keetes muutuma vesiseks!), tähendusrikkaid unenägusid jms. Yogyakarta sultan on ise lubanud kohale minna inimestele aru pähe panema, mis võib ka õnnestuda.
Oli ka intervjuu külamehega, kes kavandab Merapilähedases jõeorus liiva. Tema rõõmustab ka, sest materjali saab ju märksa rohkem olema!

Merapi pildid

2006-04-22T17:48:00.000+10:00

Täna hommikul meil õnnestus teele saada kell 6. Varahommikune Yoyga on alati natuke kummastavalt salapärane, viimasel nädalal aga muidugi eriti.

Võtsime suuna Kaliurangist lääne poole, mõtlesime Merapile kuskilt Magelangi kandist ligineda. Aga siis sattus meile ette silt, mis osutas mägede ja Turgo suunas. Kohanimi tuli tuttav ette (see on nimelt küla millest 1994.a vulkaanipurske ajal kuum pilv üle liikus) ja uudishimu ei andnud asu, nii et sellele teele me siis keerasime. Merapi paistis siit üsna selgelt kätte. Tundub, et tossujada on suuna kõrgustesse võtnud, varem pressis ta kiivalt koonusetipust läände.

Tee Turgosse on üsna katkine - rasked liivaveoautod on ära lõhkunud. Praegu aga tegeletakse selle laiendamise ja silumisega.

Turgos kohapeal selgus, et küla "ülemine pool" on alates eilsest valitsuse käsul suletud.

Samal ajal kui Jarek küla vanamemmi ja lapsi lõbustas, vestlesin mina kolme vanataadiga (miks need vestlused küll alati sedapidi välja kukuvad?). Igatahes tõepoolest on Turgo see õnnetu küla, mille pulmapeolised kuumas pilves lõpu leidsid. Põlenud majade asemele on ehitatud uued, aga sinna me ligi ei pääsenud, sest see jäi sinna küla suletud ossa. Küla naised-lapsed käivad praegu ööbimas koolimajas - see on külast paar kilomeetrit allamäge - et kui miskit toimuma hakkab, saavad kiiresti minema. Mehed samal ajal valvavad kodus vara. Külas pidavat olema ka mingisugune kaitsepunker, mis olevat nii jube, et kui vulkaan ei tapa, siis seal olek küll.

Turgo on aga viimasel ajal püüdnud ka turismikaardile saada - külamees Yanto alustas paar aastat tagasi ökoturismiprojektiga. Igatahes on ta suure toa seinad kaetud üsna muljetavaldavate (kuigi üsna koltunud) Merapi fotodega (pursetest, öistest laavavoogudest, lõhutud küladest) ja ta on ka giidiks loodusmatkadel. Saime talt väga vinge Merapi kaardi paljunduse - oleme korralikku topokaarti igalt poolt otsinud, aga seda pole siin mitte kerge leida - ja lubasime, et kui olukord stabiliseerub, siis teeme ta ärile tuttavate seas reklaami.

Kui Turgost allamäge suundusime, siis oli kell juba ligi üheksa ja seega Merapi pilvedes. Ngepringi külas sattusime huvitava ürituse peale. Nimelt oli just saabunud terve trobikond rohekostüümseid sõjaväelasi, kes nüüdsest piirkonda valvama jäävad. Parajasti oli toimumas ka külameeste teavitamine sellest, kuidas evakuatsiooni ajal käituda.

Küla keskele on üles rivistatud ka üsna mitmeid busse, mille esiakendele kleebitud sildid, et tegemist on erakorralise transpordiga Merapi 2006. a hädaolukorraks.

Pealtnäha on nagu kõik valmis, aga ikka tundub raske uskuda, et kõik need inimesed saadakse õigel ajal kokku ja minema. Ja seda mööda teed, millel üle 20 km tunnis ei sõida. Eriti et igas üksikus metsatukas nahistab keegi loomadele rohtu korjata. Ja orgudes, kus peagi laava voogab, kaevandatakse veel liiva.

Merapi on valmis

2006-04-21T20:07:00.000+10:00

Merapi on valmis purskama. Väidetavalt magma on juba õige koonusetipu ligidal, väristab koonust ja tahab sealt peatselt välja tulla.

Mul on sellega seoses uus hobi - igal hommikul kl 6 teen silmad lahti, lähen maja ette ja tõustes kikivarvule vahin põhjapoole. Kui ilm on ilus, siis on sel viisil võimalik Merapi vulkaani tippu ka meie tänavast näha. Enamasti on ilm pilvine. Aga kui tõepoolest ilm on selge, siis lähen ja kolgin Jareki maast lahti ja umbes viie minuti jooksul oleme mootorrattal teel põhjapoole, et Merapit ikka paremini kaeda.

Ühel hommikul õnnestus meil jõuda õigeks ajaks suisa vulkaani ligidusse ja teha AP jms uudisagentuuride fotograafidega kõrvuti pilte.

Praegu eraldub koonusest vaid paksu valget tossu. Räägitakse, et purskeni võib kuluda veel paar nädalat. Oodatakse ikka üsna kõva kõmakat. Praegu veel ei teata, kus suunas laava võiks väljuda, aga arvatakse, et pigem lääne ja lõuna suunas. Lõuna suunas see tähendab Yogyakarta suunas. Kas ma olen juba kirjutanud, et me elame Yogya põhjapoolses äärelinnas?:)

Ei, tegelikult Yogyani väga väga suure tõenäosusega ei ulatu vulkaanist midagi peale halli tuha. Otseseks ohupiirkonnaks peetakse 8 km raadiust Merapist. Aga samas muidugi ette ei tea. Käib igasuguseid jutte, kus ühendatakse põhjuslikku seosesse tsunaami, Bali pommid, korrumpeerunud valitsus ja Allahi karistused. Sel aastal tähistatakse ka 1000. aastat Merapi suurest purskest, mis olevat toimunud 1006. Ühest (loodetavasti kahtlasest) allikast, mis oli kirjutatud paar aastat tagasi, lugesin, et Merapi väiksemad pursked toimuvad 3-4, natuke suuremad 15-16, suured 50-60 ja õige suured 1000 aasta tagant. Nii et kes teab.

Merapi ümberkaudsed külad on valmis evakueerimiseks. Eelmise purske ajal (2001) evakueeriti 5-6000 elanikku. Hetkel räägitakse aga 20 000-st, kes peaksid mahtuma sireenide saatel 272 bussi ja veoautosse ja kihutama mäest alla. See kõik näeb paberil kena välja, aga reaalsus on vist pisut teistsugune. Kolm küla ripuvad nii katkise tee küljes, et sealt saab vaid mootorratastel minema. Aga see on Merapist idas, nii et võibolla ei tekigi vajadust nende kaugete mägikülade evakueerimiseks.

Tegelikult võrreldes üleujutuste ja mudavooludega, mis sel "talvel" Jaavat ohtralt ja pidevalt tabanud on, on vulkaani oht inimeludele ikka üsna väike. Viimati hukkus inimesi (purske ajal) 1994 ja neid oli 60 ringis.

Bapak rääkis, et tavaliselt enne purset saab pimedas näha vulkaani tipust tulevat tuld ja oranzikalt helklevaid laavavooge. Nägin pilte, ütlemata kaunis ja võimas.

Et just nüüd esmaspäeval peame me sõitma Balile Darmasiswa lõpulaagrisse... - iseenesest see oli kauaoodatud reis, aga nüüd passiks pigem siin Yogyas ja vahiks põhjapoole...

Rõõmsaid munapühi!

2006-04-15T21:15:00.000+10:00

Ja ärge arvake, et siin Indoneesias ehedat munadepühatunnet pole võimalik tekitada. Vaadake vaid neid kauneid mune!

Nimelt eile saime me maha äärmiselt stiilse üritusega - munadevärvimine batiktehnikas. Osavõtjad olid eranditult eurooplased, sest kõigile teistele tundub see munamäkerdamine võõras traditsioon olevat.

Asja nõrk külg oli selles, et värv (tegelikult tavaline toiduvärv - muud siin saada polnud) keetes eemaldub munadelt. Nii ei jäänud muud üle kui keetsime munad ära, joonistasime vahaga mustrid peale ja siis plätserdasime toiduvärvis. Batiktehnikat seega lõpuni ei saanud arendada - vaha oleks pidanud munadelt eemaldama (mida saab teha samuti keetes) ja seeläbi paljastama valge mustri. Aga et valik oli vaha või värvi vahel, siis otsustasime mõlemad munadele peale jätta. Muide vahaga munad on kokkulöömisel märksa tegusamad! Peaks patendi võtma?

Muhameedi sünnipäev Jaava moodi

2006-04-12T22:49:00.000+10:00

Kratonis on jälle kibedad päevad olnud. Sekaten ehk kuu aega kestnud tivoli ja turg Kratoni põhjaväljakul sai eile otsa.

Sekateni lõpp on seotud Muhameedi sünnipäevaga ja igal aastal toimub sel puhul ka suuremat sorti paraad (Garebeg besar), mill keskseks osaks on Gunungan ehk toidupüramiidid riisist ja muust söödavast. Kogu linn tuleb kokku seda vaatemängu kaema. Või tegelikult mitte - nagu Bapak asja serveeris, on see nii, et külainimesed Yogya ümbrusest ja muud maakad tulevad sinna kokku higistama, tõelised linlased ei viitsi rohkem kui kord elus seda värki vaadata (igal aastal toimub vähemalt 3 taolist paraadi).

Käinud ja näinud võin kinnitada, et ega teist korda vist ei läheks küll. Või ehk kui ilm oleks teistsugune. Nimelt seista kaks tundi keskpäevase väga ereda päikese all ilma varjuta on ülimalt ajupehmendav tegevus. Aga et vaatemäng oli värviline, siis ei tahtnud väga ära ka minna. Nii et kannatasime ja imetlesime.

Toidupüramiididele eelnes Sultani sõdurite paraad. Ühtpidi oli see väga naljakas, teistpidi väga kurb. Sultani teenistujad eksponeerisid ülimalt ekstravagantseid kostüüme (ja eriti peakatteid!).

Erilist läbivat stiili (peale naeruväärsuse) ei õnnestunud minul tabada. Tegin sellise väikese kollaaži nende ilmaimede kaemiseks. Osad mehed tundusid olevat lambivarju pähe kahmanud, teised Teletupse röövinud ja kolmandad kandsid kringleid lillekaunistustega. Kurvaks tegi asja see, et Sultani teenistujad on vaesed ja enamasti vanad. Ja sultan ei osta neile isegi korralikke kingi jalga. Ma saan aru, et sõdurid ei saa marssida paljajalu (nagu nad Kratonis ringi kõnnivad) või plätadega (mis sobib siinse kliimaga küll kõige paremini kokku), aga vaadates neid vanu, kulunud ja katkiseid saapaid, muutus meel küll nukraks. Muide Sultani teenistujad saavad palka alla 100 krooni kuus. Aga eks see on pigem au ja traditsioonide asi (Sultanit teenitakse generatsioonide kaupa) - ja süüa saavad nad Kratonis ja enamasti on neil ka majakene kuskil palee läheduses.

Sultan ise pole juba aastaid paraadist osa võtnud, nii ka seekord. Rahva seast talutati läbi 3 uhket ratsahobust - ei tea, kes seal seljas oleks pidanud istuma. Ja näidati ka 4 armsat elevanti, kes muul ajal Kratoni lõunaväljakul rohtu ja varju otsivad.

Ja kõige lõpuks kui me juba päikesest oimetud olime ja riided olid higist nii märjad nagu oleks ujumas käinud, saabusid ka toidupüramiidid.

Neid oli üsna mitu ja kõik üsna kaunid. Pärast sealt püramiidist millegi kahmamine peaks head õnne kogu aastaks tooma - aga me sellest üritusest enam osa ei võtnud.

oige ja vasemba

2006-04-07T20:33:00.000+10:00

Pühapäeval käisime taas Yogya Kratonis (see on see linnakeskne valgete müüridega ümbritsetud osa, kus elab sultan oma pere ja teenijatega). Paar meie ISI (Yogya kunstiinstituudi) sõpra esinesid seal. Üldse on kraton tõeline kunstikants - vähemasti kolm korda nädalas käivad seal traditsioonilised tantsimised, gamelanimängud ja varjunukuteater. Jaava traditsioonilised tantsud on väga aeglased - liigutatakse peamiselt käe- ja jalalabasid ja õõtsutakse natuke. Kostüümid on aga ilusad ja see käte- ja jalgadetöö on ka igati vaevarikkalt keeruline. Seda kõike saadab üsna kakofooniline muusika.
Panen siia mõned pildikesed.
Siin Jareki selja taga on Kratoni valged myyrid.

ja see on maja, kus Sultan oma perega kuuldavasti elab..

Stiilin2ited oigest ja vasembast Jaava moodi

ja need instrumendid teevad muusikat, mis paneks kivid ka kriuksuma..

Maaf, ya?

2006-04-04T23:17:00.000+10:00

See lühike lause - maaf, ya? - on minu arvates üks ehedamaid indoneesia lauseid. See tähendab umbes - uups, sorry vms. Midagi väga kerget ja mööduvat. Kui sulle öeldakse "maaf, ya" siis tead, et ega keegi selle asja üle enam kunagi ei mõtle või sellega tegele.

Tõeline maaf-ya alustala on olnud Ibu Riszka. Ibu Riszka on UNY koostöökontori (otsetõlge!) juhataja ja meie peamiseks ühenduspunktiks Indoneesia valitsusega (ja seega darmasiswa stipendumiga). Põhimõtteliselt peaks ta koordineerima ka meie õppetööd. Maaf-ya algas kohe me siia saabudes - enamasti väikeste asjade üle (nagu miks ekskursioonibuss tund hiljem kohale jõudis või miks me keeletund ära jäi). Maaf-ya kõlab juba kuid selle kohta, et kus on meie novembrikuised eksamitulemused või miks uue semestri üliõpilaspileti saamine nii kaua aega võtab). Hetkel on Ibu Riszka lubanud, et UNY organiseerib bussi darmasiswalaste kokkutulekuks Balil aprilli lõpus. Me kõik oleme juba ette valmistunud, et päev enne väljasõitu kõlab süüdimatu "maaf, ya" ja meil tuleb odavate lennupiletite lõppemise tõttu loksuda 24 tundi mõnes suvalises bussis.

Baliürituseks peab iga ülikool (st iga ülikooli darmasiswa tudengid) ette valmistama mingisuguse numbri. Meil on plaan valmis - astume lavale ja ütleme kuldsed sõnad - maaf, ya?

Täna hommikul pesumajast riideid ära tuues avastasin, et kaks mu paremat särki on kaduma läinud. Pesuköögi juhataja arvas, et ju on nad kuhugi teisaldatud, mitte otseselt ära varastatud - maaf, ya?

"Nggak apa-apa" ("pole viga") - kõlab viisakas vastus.

Merapi suitseb

2006-03-18T17:12:00.000+09:00

Ah, ja siis muidugi see uudis ka veel, et Jaava ohtlikem vulkaan Merapi, mis asub Yoygast umbes 30 km p6hjapoole, on hakanud suuremat aktiivsust yles n2itama. Suitsu on korstnast vahelduva eduga juba mitu n2dalat tulnud, nyyd on ka ametlikult keelatud Merapi n6lvadele jalutama minna. Bapak r22kis, et 1984 v2ljus vulkaanist v2ga kuuma 6hu pahvakas ja liikus Yogya poole, tappes teel k6ik yhe pulmapeo osalised - paarsada inimest. Tegelikult ma ei tea, kas see on legend v6i t6sijutt.
Igatahes otsest ohtu Yoygas kyll ei ole, nii et 2rge muretsege

Tsirkust ja suhkrut

2006-03-18T17:06:00.000+09:00

Eelmisel nädala avati Yogyas uus ostukeskus - Ambarrukmo Plaza. Kuuldavasti on see suurim kogu Kesk-Jaaval ja on juhtunud nii, et see mall on meie majakesest nii 12 kõnniminuti kaugusel. Tee Plazasse meie majast kulgeb veel osaliselt riisipõldude vahel, aga kauaks neid enam - luksuslikud elamurajoonid tungivad peale. Sel ajal kui meie siin oleme, on juba üks suur põld asendatud kõrgete väravate taha peituva rikkuritekommuuniga. Just Plaza kõrval asub ka traditsiooniline turg (või õigemini Plaza ehitati tolle turu kõrvale) - see on koht, kus me tavaliselt varahommikuti oma puu- ja juurvilju ja igasuguseid traditsioonilisi küpsetisi varume. Nüüd Plaza kõrgustest alla turule vaadates on kontrast kuidagi eriti suur - turust paistab vaid räämas kulunud katusejada ja ringi sibamas vanatädid batikseelikutes ja suurte korvidega.

Aga Plaza juurde tagasi. Peamine tõmbenumber on seal hetkel (kuna kõik poed pole veel avatud) Carrefouri supermarket, mis kulgeb läbi mitme korruse ja on ikka üsna-üsna suur. Hinnad on ka üsna kõrged (võrreldes teiste lähikonna supermarketitega ja muidugi turuga). Avamise puhul on nad aga käivitanud suure reklaamikampaania ja müüvad suhkrut, mune ja veel mõningaid asju allpool asjade tegelikku hinda. Nii et kogu pood kihab suurte kärudega ahnelt allahindlusi otsivatest inimestest. Enamus promokaubast on aga pidevalt "just" otsa lõppenud, nii et odava suhkru kõrvale tekitatakse teine, märksa kallim suhkrukottide kuhi ja selliste trikkidega mitte harjunud inimesed kahmavad suhkrukotte siis sealt. Ja pärast kassas on muidugi palju õiendamist ja järjekorrad venivad tundidepikkuseks. Vedasin Jareki ka suure vaevaga seda ostuhullust imetlema. Rõõmuga pean tõdema, et Carrefouris müüakse mingisugust leiba, millel on natuke pruunikat jumet ja kuuldavasti soola sees - muidu siin kõik on helevalge ja magusapoolne röstsai. Tahtsin seda leiba siis osta, aga pärast olin ohates sunnitud korvi kuskile riiulite vahele poetama - järjekord oleks olnud liiga pikk. Aga eks peagi hinnad stabiliseeruvad ja rahvamassid alanevad koos sellega.

Teine huvitav ja suuri rahvamasse hõlmav värk on Kratoni põhjaväljakul toimuv tivoli. Õigemini see on osa peagi saabuvast traditsioonilistest Sekateni pidustustest. Väljakule on püsti seatud lugematud toidu- ja muud müügiputkad. Ja kõike ilmestab keerlevad ja pöörlevad tuledesäras karussellid ja autodroomid. Enamus karusselle on meie mõistes üsna tavalised (ja tänapäevased). Aga on üks karussell - mis on kaugelt kõige populaarsem, põnevam - ja mis ei läbiks ühegi riigi karusellide ohtusnõuete testi ja ausalt öeldes tahtis mul puhtalt vaadates hinge kinni võtta... Ma usun, et sellised karussellid võisid levida Euroopas kuskil 19. sajandi lõpupoole ja iga päev lõppes lõbupäev mõne halvatuse või vähemasti peapõrutusega. Iseenesest karussell on väga lihtne - igasuguse mootorita kõrge konstruktsioon. Umbes poolteist meetrit maapinnast kõrgemal on ringjas puust istepink, kuhu nii 50-60 inimest redelite abil istuma upitatakse. Nii nad seal istuvad nagu kanad õrrel (igasuste käsitugedeta või ohutusvöödeta) ja ootavad, et kogu karussell oleks tihkelt rahvast täis. Siis kümmekond noormeest võtavad karussellist kinni ja hakkavad jooksma. Alguses tuli mul naer peale, et issand millise totruse eest inimesed on nõus raha maksma. No aga järkjärgult see karussell võtab tuure üles ja hakkab liikuma ikka väga kiiresti. Jooksjad poisid ei suuda sammu pidada ja vahelduva eduga lendavad karusselliga kaasa. Ja kuna mõned neist maha potsatavad, siis karussell hakkab liikuma teatava nurga all - ringi ratast ja samal ajal üles alla. Ja siis need segased poisiklutid muudkui hüppavad selle moodustisega kaasa, teevad saltosid ja pöördeid. Nad muidugi täiesti naudivad oma tööd - Jarek täheldas, et ju päevasel ajal töötavad nad bussikonduktoritena (need ametimehed, kes busside ustel inimesi otsivad ja ka igasuguste trikkidega liikuva bussi peale ja maha kargavad) ja see on neile selline väike õhtune sport. Igatahes seda karussellivärki vaadata oli tõeliselt muljetavaldav - see on ikka lõbustuspark ja tsirkus käsikäes. Ja segatud tõsise ohuga. Selle tunni jooksul, mis meie seal passisime vähemasti ühel trikitajal ei õnnestunud eriti madalale liikunud pingi alt välja keerata ja ta sai üsnagi muljuda ja üks teine kopsas hüpates oma pea vastu pinki. Vot sellised lood siis Yogyas hetkel.

Magus elu

2006-03-12T15:32:00.000+09:00

Yoygakarta on Indoneesia magusaim linn. Vähemasti üle saarestiku on Yoyga kuulus selle poolest, et söök on siin õige magus. Pean tunnistama, et nii see tõesti kipub olema. Võibolla mõningad asjad on võtnud aega harjuda, aga enamasti on see kõik väga maitsev. Sest Yoygakartas ei valitse mitte suhkrune läägus, vaid tshilliga pooleks maitsemeeli turgutav magusus. Kõi saab alguse gula merah´st (punane suhkur) ehk Jaava suhkrust.

Seda suhkrut keedetakse palmipuude nektarist ja müüakse punakaspruunide peopesa suuruste tahkete ümarate lõikudena turul. Erinevalt tavalisest suhkrust on tal maitse. Maitsev maitse. Alguses ma ei jaganud värki ja arvasin, et seda kasutatakse ainult spetsiaalsete magustoitude juures.

Nt kleponid - riisijahust veeretatud pallikesed, millele surutakse tükk jaava suhkrut keskele, keedetakse ja siis rullitakse kookoses. Või puthud - auruatud riisi ja kookosekoogid, taas suhkur keskel. Ja veel ja veel. Aga üha tihedamini olen ma hakanud märkama, et juurviljadele annab miski pruunikat tooni ja mahedat maitset ja grillitud kanatükkidel on peal punakas karamellkord. Sojakaste, mida siin ohtralt kasutatakse, on samuti magusalt veniv. Seda lisatakse nuudliroogadele, suppidele, praetud riisile, selles immutatakse lihatükke ja kala. Magus tshillikaste on samuti väga populaarne. Mulle Yoyga söök maitseb. Kõhnuda ei õnnestu.

Üldse söögist rääkides - kõige tavalisem Indoneesia söök on nasi rames ehk nasi campur ("kokkusegatud riis").

Rootsi laud võiks samahästi olla Indoneesia laud, sest enamasti söömine käib meetodil, et võta ise mida tahad. Nüüdseks oleme me juba välja peilinud kõik kohad, kus saab kõige paremaid asju ise võtta. Hommikuti tavaliselt käime Larise-nimelises warungis. Seal on valikuks oma k kolmkümmend erinevat juurviljasegu ja igasuguseid kalu, kanu, mune, tahu ja tempet. Riisil ükskõik kui arvukate kastetega on üks hind -2 krooni, iga muu jupp maksab juurde. Aga tavaliselt koos jookidega (värske puuviljamahl) kahepeale kokku üle 10 krooni ei kulu.

Turistid Indoneesias pidevalt kurdavad, et söök on igav ja aina üks nasi goreng ("praetud riis"). Tegelikult nasi goreng pole üldse nii popp söök kohalike seas. Tal on küll praktiline põhjus - kui riisi on eilsest üle jäänud, siis mis muud taga ikka teha, kui praadida natuke tshilli ja sojakastmega, segada sisse natuke porgandi ja sibulatükke, võibolla peotäis krevette või mingisugust muud liha, ja üsna kobe söömaaeg ongi kiiresti valmis. Kuigi sageli me nasi gorengit ei söö.

Algul üks minu jaoks ennetundmatuid sööke siin olid tempe ja tahu. Tahu on vist meie keeli tofu - aga Euroopas söövad seda vist peamiselt rikkad taimetoitlased. Tempe on tempe. Mõlemad tulevad sojaubadest, aga tempe on tegelike sojaubadega, tahu ilma. Alguses mulle ei maitsenud kumbki. Siis hakkas tempe maitsema. Nüüd maitseb kohe väga. Tahu ei meeldi eriti siiani, välja arvatud kui ta on täidetud juurviljadega ja pealt krõbedaks praetud. Igatahes tahu ja tempe on asjad, mis vaesepoolsete indoneeslaste riisile iga päev jumet annab. Sest nad on väga odavad ja samas kuuldavasti täis igasuguseid kasulikke asju. Tempet müüakse palmilehtedesse keeratud pikkade lattidena, pärast lõigatakse juppideks ja praetakse või keedetakse. Ja kui nüüd natuke jaava suhkrut ka lisada...mnjaa.
Järgmine söögi alustala on kookospähkel. Seda riivitakse spinatilehtedele, selles rullitakse igasuguseid asju, kastmeid paksendab jahu asemel kookospiim jne. Sellel pildil on kookospiimast ja riisist tehtav koogike nimega srabi. Solo linna spetsialiteet.
Sünnipäevalapsi tervitatakse siin alati nasi kuningiga ("kollase riisiga"). Paar kookospähklit riivitakse peeneks ja pressitakse tast kõik mahl ja õli välja. Lisades natuke kunyitit, mis kollast värvi annab, keedetakse siis riis soolaga maitsestatud kookospiimas. Pärast puistatakse otsa natuke praetud kookost ka.
See on üks õige-õige hea söök.

Veel üks tähtis toit on martabak. See on selleks puhuks kui hilja õhtul kõht tühjaks läheb - martabakikioskid on tavaliselt lahti kl 12ni. Martabak ise on õhuke krõbe soolane pannkook, mis lennutatakse lauale laiali ja kuhu täidiseks pannakse mune, liha ja sibulat. No ja kui see kõik kenasti kuldpruuniks praadida, siis selline üsnagi süümepiinu tekitav maitsev eine on kindlustatud. Kohalikud hammustavad igale tükile tshillit ka peale. Samades putkades tehakse tavaliselt ka terang bulanit ("särav kuu") - see on paks, kohev ja magus pannkook, millele vahele pannakse shokolaadi ja pähkleid või juustu. Vot see on tõeline kesköine põnts.

Katsun siia parast natuke rohkem pilte lisada.

Modelliagentuur

2006-03-03T14:22:00.000+09:00

Tegime siin ükspäev naabrilastest pilte. Ma pärast kustutasin photoshopis räämas majaseinad tagant ära. Tulemus pole paha, mis?

See on 9-aastane Nuri. Ta on hasti vaesest perekonnast, ja kui raha on, siis isa m2ngib selle k6ik kiiresti maha. Aga ta on h2sti tore ja viisakas tydruk.

See on 11-aastane Luli. Tema ei ela tegelikult meie t2navas, aga tal on v2ike vennake, keda yks meie naabrit2di hoiab.

Sel pildil on Eka (nimi t2hendab "yks" ja ta on ka esimene laps peres), Luli ja Putri (Putri t2hendab printsess).

Pereekskursioon

2006-02-27T12:14:00.000+09:00

Täna toimus ülimalt meeldiv väljasõit Klatenisse. Et Ibu läheb kolmapäeval taas mõneks nädalaks Magelangi araabia keelt õppima, tahtis ta enne Wiwikul külas käia. Seda enam, et Wiwik ja Nur ootavad juba oma esimest last (pulmad olid alles 26. jaanuaril, siis see on küll äärmiselt kiire Allahi õnnistus:). Nii me reastasimegi kolm mootorratast - esimesel Ibu ja Bapak, teisel mina ja Jarek ja kolmandal vennad Tio ja O-oo, ja sõitsime Bapaki hoolsalt valitud ja kaitstud tempol 35 km tunnis Klateni poole.

Pulmade ajal ei saanud mahti Wiwiku uues majas ringi vaatamiseks, nüüd aga uudistasime üle kõik 9 puurilindu, akvaariumikalad, jõe maja taga ja ees, rambutani-ja mangopuud jne. Päris kena elamine riisipõllu veeres. Toad on küll veel üsna lagedad, aga jaavalaste komme ongi rohkem nagu põrandal punutud matil elada. Meie väikeseks üllatuseks külaskäik kujunes väga põgusaks - jõime teeklaasid tühjaks ja meie karavan täienes ühe mootorratta võrra Wiwiku ja Nuriga ja uueks sihtmärgiks oli Nenek ehk vanaema. Pulmade ajal me olime juba Nenekiga tuttavaks saanud - konstantselt naeratav traditsioonilises jaava kostüümis vanamammi, hambad sirih pinangi närimisest punamustad. Sirih pinangil on ka natuke joovastav mõju, nii et ta on tõepoolest väga rõõmsameelne ja meid tervitas juba kui kadunud lapselapsi. Neneki maja läheduses elab veel 3 tema lapseperet. Üldse oli tal lapsi kokku 12, elus neist 6 ja Bapak on vanim.

Neneki maja on väga kena - ehitatud kuskil 50-ndatel parimas jaava traditsioonis - avarad ruumid ja kõrged laed ja majaesine puusammastele toetatud katusega istumispaik. Mulle meeldis väga sealne mööbel - tiikpuidust karkass, millel rattanikoorest punutud sisu. Tõeliselt äge retro taas 50ndatest. Maja ees katsid miniad kohe suured vaibad toidukuhjadega. Peagi hakkas vihma sadama, nii et külaskäik (ja söömine) kujunesid üsna pikaks. Vähemasti polnud sellist kiirustamistunnet, nagu tavaliselt siin kipub olema - et söö taldrik tühjaks ja astu minema. Ibu tegi väikese lõunauinaku, meie uudistasime üle taas kõik laululinnud, kalatiigi, banaanipuud, maniokitaimed ja piprapõõsad.

Ja äkki ma jõudsin äratundmisele, et igasuguse reisimise juures kõige huvitavam aspekt ongi inimeste igapäevaelu. Võib ju korra käia Borobuduri templis või sultanipalees, aga sellest tuhat korda enam jääb meelde selline väike külaskäik, rääkides bensiinihinnatõusust krõbistades rambutane. Teine äratundmine on see, et kui tohutult meil ikka vedas, et me just sellise perekonna peale siin Yogyas sattusime. Et see on nii normaalne ja tavaline jaava pere. Et nad on meid nii omaks võtnud. Mida lähemale kooliaasta lõpp jõuab, seda enam on mul tunne, et lahkumine saab üliraske olema...

?Fly is cheap?

2006-02-15T13:59:00.000+09:00

Ei saa kohe kirjutamata jätta ühest asjast. Ma olen siin kunagi kilganud, et küll Indoneesias on lendamine odav ja kiire. Tõepoolest ? odav, kiire ja igale poole, aga..

Balile me lendasime Garudaga ? see on Indoneesia lipulaev: lennukid uued, stjuardessid pakuvad naeratades einekarpe ja isegi ajalehed olid lugemiseks. Kurta oleks võinud ainult pilvise ilma pärast ? ei näinud vulkaane ega midagi.
Tagasi otsustasime sõita Wings Air´iga. Garuda hinnad olid vahepeal kerkinud ja miks maksta sama asja eest kaks korda rohkem raha? Wings (mille slogan on pretensioonitu ?Fly is Cheap?!) võimaldas meil koju jõuda taas 250 krooni eest (sh lennujaamamaksud).
Sellist lennukit polnud ma varem näinud ? pikk ja peenikene ja sõitjad sisenesid lennuki tagaotsast. Lennuk oli palav, istmevahed nii kitsad, et Jarek oma pikkade koibadega istus põlved vastu järgmist seljatuge. Hommikul kl 6 olime üsna uimased, nii et tegelikult lend möödus vaikselt ja kenasti ja kurta oleks patt. Midagi lugeda ei olnud ? isegi tavalist evakuatsioonikaarti polnud oksekoti kõrval. Aga oksekoti taga oli tegelikult üks väike brozüür ? ?doa-doa perjalanan?. Jarek pistis selle taskusse (muidugi täiesti seadusevastaselt), et äkki kunagi kulub marjaks ära. Kodus asju lahti pakkides nägin siin minagi seda üllitist ? tegemist oli eri religioonide palvetega indoneesia keeles. Iga palve taga oli ka lühike inglise keelne kokkuvõte. Toon siin mõned tähendusrikkamad katked:

Islam: ?We seek the help of Allah, the Most Gracious, the Most Merciful?who has bestowed upon us the will and ability to use this aircraft, without Whom we are helpless. ??

Katolik: ??Bless us with the guidance from your angels, so that crew of this aircraft will lead us to our destination safely. We beg You, bless us with a safe trip, with good weather?Amen?.

Protsetan: ??In this opportunity we call Thy holy name to accompany our journey. We believe Thou will guard and protect our plane from any disturbance and danger. To the all air crew, Thou will lead their duty in order for us to arrive to destination in time and safe. ?Amen?

Vähemasti Hindu ja Budha usulised ei huvitu sellistest maistest küsimustest nagu ühe väikese lennuki maandumine ?Om Sanghyang Widhi Wasa the Greatest, all wealth and intelligence comes from your blessings.? ja ?Let All Creatures live in happiness in accordance to Your will?.

Vot selline on odavlennukite odav evakuatsiooniplaan. Inshya Allah!

Paradiisisaared

2006-02-10T11:41:00.000+09:00

Pole midagi öelda - peale Jaava pilvist lämbust on Bali ja Lomboki eresinine taevas, kuldsed rannad ja lopsakas rohelus vägagi muljetavaldavad. Nii et me küllastusime päikeses ja heas elus. Piinlik on öelda, et me puhkasime - eks me Yogya elu ole tegelikult kõik üks suur puhkus:). Nimetagem seda siis väikeseks vahelduseks.

Praegu olid mõlemad saared väga rohelised ja värsked - vihmane aastaaeg ikkagi. Juulis-augustis on aga Lombok üsna kõrbenud pruun. Bali vist ongi enamus ajast selline lopsakas paradiisiaed.

Otsisime üles ka paar tuttavat darmasiswalast Balil. Esmalt oli nagu kade meelgi, et nemad tuhisevad pool tunnikest mootorrattal ja on kaunil ranna, tunnikese teises suunas ja on mägedes. Kokkuvõttes aga Jaava igapäevaelu ja meelelaad on mulle ikkagi rohkem meele järele. Meil on siin lihtsat ehedust - Balil tuleb aga kogu aeg tõestada, et sa pole just äsja saabunud turist, dollarid taskutest ripnemas.

Mis Balil on eriline (turismiküllastusest hoolimata), on religioon ja kunst. Või õigemini kuidas need kaks ühendatud on. Balilaste religiooni kutsutakse siin hinduistlike sugemetega budismiks. Minu arvates on see veel segatud animismi ja natuke meeltesegadusega. Igatahes on selle religiooni tulemuseks väga kenad templid, mida on kogu saarel lugematu hulk. Ja siis igasugu väikesed võluvad ebausklikud traditsioonid. Igal hommikul keegi perekonnast paneb kaunid riided selga ja laotab strateegilistesse kohtadesse lillede ja küpsistega täidetud punutud korvikesi, lisaks viskab mõned riisiterad ja põletab pisut viirukit. See peaks valmistama meelehead kaitsjatele vaimudele ja peletama pahad vaimud.

Komme on suurepärane - lilled on ilusad ja lõhnavad hästi, söödavad asjad lähevad sipelgatele, lindudele, hiirtele, kassidele, koertele. Aga vahel siiski läheb see pisut liiale - mõnes kohas tänaval tuleb tippida ja hüpelda, et midagi kogemata mitte sodiks astuda. Sõber Wojtek rääkis hea loo, et kui tema toas lagi vihma läbi laskma hakkas, siis majaomanik tuli kohale ja laotas tilkuvate piiskade alla lillekorvikesed ja pildus toa riisiteri täis...:)

See on vaade Gunung Baturile - väga võimas tegevvulkaan Bali keskel. Me kihutasime sinna varavalges mootorrattal ja saime rahulikult vaadet nautida - turismigrupid saabuvad lõunaks.

Kõige kenamad rannad olid vähemasti minu jaoks Lombokil. Kuta lähedane Mawoni rand oli inimtühi ja erevalge ning merevesi nii jahutav ja eresinine..

Wiwiku pulm

2006-01-23T22:17:00.000+09:00

Nagu ikka millegiks valmistumine on märksa põnevam kui asi ise. Kohe kindlasti kehtib see Jaava pulmade kohta. Täna hommikul oli siis Wiwiku ja Nuri pulm. Lühike, lööv ja ilus. Kahe tunniga olid külalised tulnud, tseremoonia peetud, söök söödud ja külalised koju läinud. Kl 11 hommikul juba plats puhas. Aga see oli muidugi ainult jäämäe veepealne osa.

Üritus hakkas pihta tegelikult reedel - alustuseks tehti mingisuguseid fermenteeritud käkke, mis peavad kaua seisma. Laupäeval käis suur kodukaunistamine. Majade vahele (sh meie maja ja pool muud tänavat) sätiti üles vihma ja päikesevari - bambuskonstruktsioon presentkatusega. Strateegilistesse kohtadesse olid augud juba sisse lõigatud, et kui tõepoolest vihma sadama hakkab, katus külalistele kaela ei kukuks. Jarek oli ehitustiimis pikim mees, mina tagasihoidlikult kokandustiimis abiks.

Pidude korraldamine sellises vaesepoolses külas, nagu meie Papringan seda on, on üks suur ühine külaüritus. Palju on igasuguseid memmesid, kes nagunii päevad otsa kodus passivad ja seega saavad avitada kui midagi toimumas on.

Ja traditsioonilised toidud on maru töönõudlikud. Nii et nädalavahetuse jooksul riivisime me käsitsi kartulikoti täie kookospähkleid (et teha nasi gurih'it - kookospiimas keedetud riisi), mässisime Ibu banaanipuu kõik lehed erisugustel sõrmimurdvatel viisidel igasuguste käkkide, magustoitude jms ümber (paljud söögid valmivad siin banaanilehes aurutades), lõikusime juppideks sadakond kana, praadisime kilosid krupukeid jne jne. See kõik on üsna meeleolukas tegevus - jaavakeelne klats, millest mina muidugi aru ei saa, mõningad lauluviisid, sekka pidev söömine ja joomine.

see on yks lahe vanamemm, kes igal 6htul me maja ees toitu myyb. Aga ta on ka maru nobe igasuguseid banaanilehti kookidele ymber keerutama.

Pulma eelõhtul st pühapäeva pärastlõunal saabus esimene ametlik pulmaüritus ehk koos palvetamine. Iga ümbruskonna pere üks meesliige pidi kohale tulema ja kogu pere soovid ja palved abielu õnnestumiseks edasi andma. Meie perest läks niisiis Jarek (ostsin talle isegi selleks puhuks batiksärgi:). Vastutasuks anti igaühele kaasa suur karp toidumoona - umbes 10 erinevat asja sees, millest peamine muidugi riisikuhi. Ja kohe kui palved möödas ja mehed koju läinud hakkas jälle küpsetamine otsast pihta.

Esmaspäeva hommikul olime kõik juba kl 5 platsis. Nimelt oli vaja pakkida järjekordsed sadakond karpi tseremooniaaegseteks snäkkideks. Mina vihtusin teha meie võilevagrilliga shokolaadi-banaaniröste, lisaks oli karbis praetud tahu (sojapiimast käkk), liha kleepuvas riisis ja mingid krõpsud. Rääkimata sellest, et peale üritust toimub ka rootsi laua meetodil suurem söömine.

Wiwikut töötles kaks maadamit - Jaava moslemitel on pulmade puhuks üsna edevad näomaalingud võltsripsmetest kuldlaugudeni ja 10 kilo kaaluva peaehteni. Igatahes kokkuvõttes nägi ta tundmatuseni muutunud välja.

Jarek oli kinnistatud pulma fotograafiks ja ta võttis asja täie tõsidusega - pilte on kokku üle 300 (kuigi ilusaid on üsna kesiselt - inimesed pole siin kaameratega harjunud ja panevad koguaeg silmad kinni, lisaks presentkatus heitis igasuguseid helklevaid värve ja varje jne).

Kl 8 sain ka viimaks mahti pesema ja riideid vahetama minna ja nii üheksa paiku hakkas üritus pihta.

Saabus peigmees oma kaaskonnaga, kõik kandmas uhkelt pakitud kinke (Wiwik käis neid Nuriga koos välja valimas - peigmees peab nimelt pruudile kinkima täie uue varustuse kingadest jilbabini (rätini) välja). Vanad tähtsad mehed pidasid mitmesuguseid kõnesid. Wiwik ootas samal ajal tagatoas. Viimaks kutsuti ta ka tuppa, siis käis paberite allkirjastamine, abielutõotused, Wiwik sai Nurilt sümboolse kingituse (ehitud nukk hällis) ja uue passi, viimaks surusid nad kätt ja tseremoonia oligi otsas.

Ja siis hakkas söömine pihta. Ja nii kui taldrikud tühjad, suundusid külalised värava poole. Peigmees siiski jäi paigale:). Paar tundi pidasime korraldustiimiga jätkupidu ja siis tuli aeg lõunauinakuteks. Et õhtul jälle edasi küpsetada - homme lõuna ajal sõidame kõik (meie kaasaarvatud) Klatenisse (peigmehe koju) ja sinna on jälle vaja karpides söök kõigile kaasa võtta. Ei ole hoo ja hoobi vahet, nagu öeldakse.

Aga mul on hirmus kahju, et Wiwik ära kolib..

Reis Bandungisse

2006-01-20T16:51:00.000+09:00

See väike "english conversation" tööots kujunes üsna meeleolukaks. Algul me teadsime asjast vaid nii palju, et lähme mingite keelekooli tüüpidega kaasa ekskursioonile Bogori botaanikaaeda. Ma arvasin, et ju on tegu üsna väikese ja eksklusiivse üritusega, ehk paarkümmend osavõtjat, kellega tuleb siis suhtlust arendada. Chianjuri kohale jõudes (kust ekskursioon algama pidi), saime aga väikese üllatusena teada, et osavõtjaid on oma tubli 600! Ekskursioon toimus 12 bussiga pluss siis VIP auto, ehk jeep meie transportimiseks. Kõige ees oli politseipatrull sireenidega.

Välismaalasi oli 7 (kuigi "tellitud" oli 20) - kõik darmasiswalased, kaks neist õpivad Bandungis, ülejäänud olid juhtumisi asjasse kaasatud, nagu ka meie.

Meid koheldi tõepoolest kui vipe või pigem ehk kui superstaare. Autos oli suur kast snäkkidega, et meil teel igav ei hakkaks. Ja see kulus marjaks ära, sest mingil hetkel pidime kaks tundi ootama, et kõik bussid ikka ilusasti üksteise järel sõidaksid (osad nimelt läksid teel katki). Sõit Chianjurist Bogorisse on ilus - üle Puncaki mäekuru, kus on palju teeistandusi ja kenasid vaateid.

Kohe kui Bogori botaanikaaeda kohale jõudsime, hakkas aga hullult vihma kallama. Nii et need sajad noorukid kupatati kõik zooloogia muuseumi, kus siis pidi toimuma see meie suur "conversation" ja lõunasöök. Lõunaks oli karp KFC kanaburgerite, riisi ja coca-colaga. Oleks te seda läbu näinud, mis pärast seal muuseumis valitses. Põrandal oleks võinud liugu lasta. Kõige selle tõttu ka meie töö kujunes üsna kergeks. Või tegelikult üsna raskeks - sest kõik lapsed tahtsid meist ja meiega pilti teha. Isegi aastaid õppinud tegelased ei suutnud inglise keeles rohkem väljenduda kui "what is your name?" and "can I take photo?". Ühe erandina oli grupp tüdrukuid, kes lugesid paberilt maha küsimusi a la kas minu maal on näljahädasid ja prostituute.

Paaritunnise fotosessiooni järel oli vaba aeg, ehk enamus lapsi tõttasid supermalli botaanikaaia vastas. Meie jalutasime Bogori botaanikaaias ringi - väga kena koht sajandivanuste puude, orhideeaedade jms. Kahju, et see ilm nii niru oli. Muidu oleks see väljasõit märksa toredam olnud - nii laste kui meie jaoks. Igatahes meie tegime oma töö - need sajad pildid mobiiltelefonides ja fotokates ringlevad pärast Chianjuris ringi ja tagavad, et too keeltekool on kaugelt popim kogu linnas. Chianjuris muide ei ela ühtegi välismaalast ja nii palju "hello mistereid" pole ma veel elusees kuulnud. Meie aga saime vastutasuks tasuta reisi ja 250 krooni taskuraha.

Ülejäänud paar päeva Bandungis kulus shoppamisele. Sest nagu kõik on kuulnud, et Indoneesias on odavad nobedad töönäpud, kes sentide eest pikki tunde välismaa firmadele riideid õmblevad. Bandung on Indoneesia kergetööstuse pealinn ja kogu linn on täis factory outlet´e. Hinnad on seal skandaalselt madalad, valik väga suur ja kvaliteet on, nagu kuulsad firmasildid lubavad. Nii ma ostsin endale 20-30 krooniga Espriti särke, 40 krooniga DKNY teksaseeliku, 70 kroonised teksad jne. Isegi Jarek ei kobisenud eriti midagi (tavaliselt talle shoppamine ei meeldi), iga outleti ees on spetsiaalsed tugitoolid koos ajalehtedega spetsiaalselt igavlevatele meestele. Enne Indoneesiast lahkumist tuleb kindlasti Bandungisse riidekraami varumiseks naasta.

Tagasiteel Yogyasse käisime läbi Cipanasest. See külake asub vulkaani jalamil üsna Bandungi lähedal ja on kuulus oma kuumade mineraalallikate poolest. Need allikad on kõik torudesse suunatud ja toidavad lugematuid basseine ja kümblemisvanne. Nii meiegi ööbisime hotellis, kus vannitoas oli mõnus basseinike läbivoolava allikaveega. Ligunesime seal mitmed head tunnid - ega polegi juba pikka aega vannis käinud. Rääkimata mõnusalt soojast vannist.

Prrrrr........

2006-01-13T19:45:00.000+09:00

Viimase nädala oleme me veetnud motikaga ringi kimades. Jarek võttis lõpuks ometi julguse kokku ja asus Yoygakarta käänulistel teedel sõitu õppima.

Tegelikult suurimaks tõukejõuks sai meie bussiretk Parangtritise randa eelmisel nädalal - bussidega 25 km kaugusele jõudmine võttis parema osa päevast..

Järgmisel päeval Jarek astus otsustavalt majast välja ja naases mootorrattal. Ja nüüd me olemegi teinud tiirud pea kõigis vaatamisväärsetes kohtades Yogya ümbruses. Ilm on väga toetav olnud - õigemini kergesti etteaimatav: hommikul on ilus ja selge, pärastlõunaks kallab vihma. Nii me käisime Prambanani templites, Kasongani keraamikakülas, mitmetes randades, küla-ja riisipõllutiirul, öistel toidutuuridel linna teises otsas jne.
Kahtlemata parim reis oli Merapi jalamile. Merapi - Jaava üks aktiivsemaid vulkaane - kõrgub tegelikult üsna Yoygakarta kohal. Selge ilmaga on ta tõesti meeldejääv vaade pea igalt poolt linnast.

Kuid neid päevi, mil Merapi pilve sees pole, tuleb tikutulega otsida. Või tuleb hommikul väga vara ärgata. Tol õnnelikul päeval me saime juba hommikul kl 5 minema, ja pealegi oli haruldaselt selge ilm. Nii et selleks ajaks kui me Kaliurangi jõudsime (selline väike puhkeküla Merapi jalamil), oli Merapi veel täies hiilguses nähtaval.

Ja kui me pärast tunde mööda maalilisi külakesi ja riisipõlde ringi kolistasime, siis ikka kogu aeg oli see ilus mägi tagaplaanil kõrgumas.

Täna aga viisime me mootorratta tagasi ja õhtul sõidame rongiga Bandungisse. Nimelt me saime kutse teha natuke tööd: osaleda mingi keelekooli ekskursioonil Bogori botaanikaaedadesse ja rääkida osavõtjatega sel ajal inglise keelt. Selle eest saame tasuta reisi ja pealegi 150 000 palka. Pole paha!

Suur Ohverdamispäev

2006-01-11T12:17:00.000+09:00

Eile oli moslemitel taas suur püha - Garebeg Besar, Hari Raya Qurban, Idul Adha ehk Suur Ohverdamispäev. Legend minu arusaamist mööda on sama, mis Piibliski - isast, kes pidi oma poja ohverdama ja oli lõpuks nõus seda tegema ja seetõttu sai ohverdada poja asemel lambakese. Moslemid elustavad seda juhtumit igal aastal uuesti. Iga mošee juures käivad selleks puhuks tapatalgud, tavaliselt paar lehma ja trobikond kitsi.
Aga alustan siiski algusest. Ibu & Co oli seekord veendunud, et meid on vaja nende suurel pidupäeval mošeesse kaasa võtta - no ja eks me ise ikka tahtsime ka. Tegelikult me polegi kunagi mošeedes palvetamise ajal käinud, ega tavaliselt see ka kuigi sobilik ole.
Päev algas sellega, et kl 3-4 paiku läks laul mošeest õige valjuks, nii et polnud probleem end peagi ka üles ajada. Panime siis paremad rõivad selga, Ibu sidus mulle räti pähe ja minemas me olime.

peeglike, peeglike seina peal...
Mina kõndisin koos Ibu ja tütardega, Jarek lonkis vendadega mõnisada meetrit eespool - nimelt naistel-meestel koos mošeesse minna pole sobilik. Papringani mošee ise on kena koha peal -jõekaldal ja natuke orus. Et tähtsa päeva puhul koguneb inimesi palvetama märksa rohkem kui tavaliselt, siis kõik istusid mošee õue peal - mehed eespool, naised tagapool. Meie tänava naised-tüdrukud olid kogunenud ühe suure vaiba peale, nii et mul oli seal üsna kodune tunne - umbes nagu piknikul.

Meeleolu oli ka nagu piknikul, mitte põrmugi fanaatiliselt tõsiusklik, nagu moslemeid tihtipeale kujutatakse - lapsed sagisid ringi, mobiilid helisesid, naised klatšisid hilinejad jooksid oma kohtadele sidudes veel viimasel minutil rätte pähe. Riietus oli seinast seina - teksadest uhkete batikkostüümideni, erinevaid mooduseid kuidas pearätte siduda võib järgi vaadata paksudest moeajakirjadest.

Igatahes oli kõik vägagi huvitav.Jarek siiski meestega koos istuda ei võinud - meestel pole võimalik mošees olles palvetamisest kõrvale hiilida, naistel aga küll (nt päevade ajal ei tohi nad kaasa palvetada, samuti on vist erandid imikutega emadele jne), nii et üsna paljud naised istusid õuel ilma kaasa palvetamata ja nii ka mina.

Mis arvatavasti teeb moslemite palvetamise eripäraseks, on naiste kostüümid -nimelt enne palvetamist nad tõmbavad endale pika valge ürbi ümber. Tagantpoolt vaadates on need ürbid aga üsna isikupärased - kellel tikitud, kellel roosa äärepaelaga, kellel natuke batikmustritega kaunistatud.

Peale väikest kätega vehkimist, püsti-põlvili rituaale ja Allah u Akbarri sai palvetamise osa ümber ja algas jutlustus. Enamus inimesi juba ei kuulanud, mida see vana mees seal ees rääkis. Jaava keelest mina eriti aru ei saanud, aga minu arvates rääkis ta legendi sellest ohverdamisest. No ja siis suundusid kõik koju sööma, et pärast ohverdamisel tühja kõhuga ei oldaks.
Juba eile käis suur ketupati valmistamine. See on spetsiaalne riis, mida keedetakse tunde väikestes palmilehtedest korvikestest (püüdsin neid korvikesi ka ise teha, aga liiga keeruliseks osutus). Pärast keetmist saab sellest selline kõrva ühtlane teradeta riisikook. Veel sõime ayam oporit, ehk kana kookoses ja igasuguseid muid häid asju.
No ja siis läksime tagasi ohverdamisi vaatama. Ohverdamised olid tegelikult sellised pigem nagu liha saamise eesmärgil loomade tapmine - lihtsalt avalikus kohas. Härg pandi küljele, jalad seoti kinni, pea hoiti maasse kaevatud augu kohal ja lihunik lõikas tal kärmelt kõri ja keelepaelad läbi. Nii et ei mingit südantlõhestavat häält, vaid lihtsalt vaikne tõmblemine, kuni veri härja kehast välja oli voolanud. Siis tassiti ta palmilehtedest vaibale ja kärmelt asuti nülgima-liha jagama. Lambad tõmmati jalgupidi üles ja lõigati pead maha.

Kõik liha kaaluti ja jagati külainimestele laiali. Nii et eile õhtul igas peres käis saslõki - sate -valmistamine ja pottides mooris liha.
Lõunaks oli kõik lõpetatud ja inimesed läksid koju lõunauinakut tegema. Maru kuum ilm oli ka eile - päike säras taevas. Moslemid ütlevad selle kohta, et nad palvetavad, et nende pühadel päevadel vihma ei sajaks ja tavaliselt nende palveid võetakse kuulda.

Becak - kaduv kaunike

2006-01-06T15:52:00.001+09:00

Käisime hiljuti ühel fotonäitusel - "Tribute to Becak". Ja seal oli hiiglama palju hiiglama ilusaid fotosid sellisest nähtusest nagu becak. See innustas meid ka kohe mõningaid pilte tegema, enne kui hilja.

Becak ehk siis jalgrattariksa ehk selline sõiduvahend, kus jalgrattale on ette või taha monteeritud iste sõitjate ja muu kola vedamiseks. Mõnel pool Aasias sõitjad istuvad becakmehe ehk väntaja taga ja neil avaneb üsna õpetlik vaade sellest, kui raske töö see on. Indoneesias enamasti on sõitjad jalgratta ees ja imetlevad rebenevate sääremarjade asemel linnavaateid ja liiklustossu. Becaki hiilgeaegadel oli see peamine liiklusvahend, millega linnas liiguti.

Nüüd on see aeguv ja kaduv nähtus ja hoolimata kirjudest vulkaani- ja lillepiltidest becaki külgedel on kogu see becakiäri üsna kurb.
Becaki rent maksab Yogyas 1500 ruupiat päevas (u 2 krooni) - see on raha, mida becakmees maksab sõiduvahendi kasutamise eest. Vähestel on siin oma masinad. Seda me uurisime järgi oma naabrilt, kes juhtumisi on just becakmees. Ja omakorda teiselt naabrilt uurisime järgi, et becakmees teenib tavaliselt mitte rohkem kui 10-15 000 ruupiat päevas. Nii et raske töö ja raske elu.

Sest sõitjaid pole kuigi palju - üha rohkematel inimestel on siin oma mootor- või vähemasti jalgrattad, becakiga kuigi kaugele ja kuigi kiiresti ei jõua ja nii becaki teenuseid kasutavad veel vanad daamid, kes 20 kotiga turult naasevad või siis üsna vähesed lõbusõidul turistid. Ja nii avaneb paljudel tänavanurkadel vaatepilt, kus ridamisi becakeid koos tuduvate becakmeestega ootavad oma järgmist shanssi. Üsna paljud neist muide elavadki selles istekorvis...

Selamat Tahun Baru!

2006-01-03T17:29:00.000+09:00

Nii, ja ongi jälle aasta möödas. Sedakorda tuli teine üsna vaikselt, välja arvatud suur samaaegne vihmavalin.. Tegelikult olid olemas kõik märgid, et tulemas on suurepärane aastavahetusüritus. Nimelt kogu Yogya kesktänav Malioboro oli juba hommikust saati muundatud suureks peopaigaks, kus sobivate vahedega nii 5-6 lava üles seatud, mis täis innukaid bände ja puusanõksutajaid. Me käisime päeval ettevalmistusi ja proove vaatamas ja olime kindlad, et õhtul naaseme. Aga et päev oli vägagi päikseline, siis ei saa muidugi ette heita, et kl 6 paiku õhtul hakkas vaikselt tibutama, siis sadama ja siis kallama. Nii et need tuhanded raketid, mis õhku saadeti, jäid kõik vihmapilvedesse kinni.

Vähemasti oli meil üsna meeleolukas õhtusöök. Ibu vaaritas kohalikke delikatesse, mina tegin kartulisalatit, täidetud mune ja shokolaadi-banaanipirukaid meie uues võileivagrillis. Ise ma olin oma kartulisalati üle muidugi maru uhke. Mul isegi õnnestus leida hapukoort! Maitse oli peaaegu nagu päris. Kohalikel läks salat aga alla vaid mu jutlustuse saatel, et, näe, meie oleme pidanud ka igasuguste uute maitsetega harjuma, tuleb vähemasti proovida! Ise mõtlesin vaikselt nendele kordadele, kui mulle mingisugune fermenteeritud äka ette pisteti ja siis vaadati, kuidas ma suuri vaevu seda alla neelasin ja samal ajal kiitsin, kui huvitav maitse... Aga samas, kui palju häid asju mulle siin pakutud on! Noh, kartulisalat oli neile igatahes sinna selle "uue huvitava maitse" valda..

Pärast patseerisime natuke külalastega mööda linna ja porilompe pasunaid tuututades ringi - peamine oli vaadata, et keegi kellelgi vihmavarjuga silma välja ei lööks. Ja parajasti kl 12ks olime piisavalt unised, et uuel aastal kenasti unne vajuda..

vot selliste pasunatega tervitatakse siin uut aastat..

Pildikesi jõulupeost

2005-12-25T20:20:00.000+09:00

Riputan siia mõned pildid meeleolukast jõulupeost Solos.

Nagu ennustatud, asi algas slovakkide joogisegudega...

jätkus poolakate kulinaarsete ponnistustega...

ja tugeva ülesöömisega..

käis ka jõuluvana.. (ps. jälgige me innovatiivset jõulukuuske tagaplaanil).

ja õhtu arenedes ei jäänud tulemata ka Ladina-Ameerika rütmid. Pildid selle viimase kohta olid kahjuks fookusest väljas..

Ja veel üks pilt..

Must paremal on Cat Fidzilt, kes õpib Yogyas puunikerdamist, laulab ja tantsib maru vingelt, pealekauba on ta osav juuksur (kuigi hetkel ta kannab oma african sistersite auks turbanit) ja Fidzi valitsus peaks maksma talle palka väga innuka ja ennastsalgava töö eest Fidzi turismivõimaluste promomisel.
Vasakul mehhiklanna ja draamakuninganna Elizabeth, kes siin kohalikel poistel päid segi ajab.
K6ige ees istub mu väga hea sõber Camilo, kes õpib golek-nukke valmistama ja mängima, vabal ajal koob ja heegeldab, annab salsaklasse ja on muidu väga ontlik 19 aastane noormees Mehhikost.

Jõulud Jaaval

2005-12-23T20:46:00.000+09:00

Võiks arvata, et valdavalt moslemitega asustatud saarel (nagu Jaava seda on) jõule eriti ei tähistada. Aga võta näpust! Indoneesias on 5 ametlikku religiooni ja kõigi pühasid tähistatakse üsna innukalt ja ühiselt. Nii et 25 detsember on nt kõigis koolides vaba päev. Nojah, sel aastal ju suurt vahet pole, sest see on nagunii pühapäev.

Kõik poed, mis kuu aega tagasi kutsusid ostlema Idul Fitri (ramadaanikuu lõpupäeva) puhuks, on nüüd täis kuuski, jõuluvanasid, lund ja muidugi jõululaule. Jõululaule lastakse mitmetes keeltes, nii et olen kuulnud Tannenbaumi jms, kõige popimad on siiski Mariah Carey jõuluballaadikesed.

Meie jõuluplaanid on üsna tagasihoidlikud. Maja dekoreerimine on piirdunud sellega, et ostsin uued kardinad (Ibu muidugi natuke mossitas, et ma tema disney kiisudega kardinad maha võtsin - aga ta sai sellest üle, kui ma lubasin, et Indoneesiast lahkudes ma neid uusi kardinaid kaasa ei võta:). Teiseks ma meisterdasin üsna edeva küünla - sulatasin paki küünlaid jämeda bambustoru sisse ja lisasin pisut sandlipuu õli. Küünal on ka väga hea selleks puhuks kui tugevate vihmahoogude ajal (ja neid on üha sagedamini) elekter ära läheb.. Kingitused on ka..

Jõulu esimesel pühal ma tahan naabrid külla kutsuda. Jõulukoogi proov oli juba ära, ja see läks üsna edukalt. Pühapäevaks on plaanis kartulisalat, paneeritud kanalfilee ja õunakook. Väga hea meelega sööks jõulude ajal ahjukartuleid sealihaga... aga et ma ahju niigi laenasin küla pealt, siis ma ei tohi selles muidugi sealiha küpsetada - pole halal, ja laenatud ahjus sealiha küpsetamine lõppeks arvatavasti ahju ära viskamisega omaniku poolt.. Nii et ma jään seekord kanafilee juurde.

24. detsembri õhtuks aga sõidame Solosse. Seal toimub valitud darmasiswalaste jõulupidu - peamiselt poolakad, tsehhid, slovakid ja mehhiklased. Usutavasti saab tore olema ja taolised peod, nagu kogemus ütleb, saavad alustatud slaavlaste viinaga ja lõppevad mehhiklaste salsaga..

Häid jõule kõigile!

Selamat hari Natal!

Jakartast

2005-12-18T20:40:00.000+09:00

Reis Jakaratasse oli lühike ja lööv. Lend tegi muidugi asja meeldivaks - 50 minutit õhus ja juba oledki seal, kuhu rongiga jukerdaks 10 tundi ümber vulkaanide.. Igatahes vastupidiselt meie kartustele lennuk oli üsna uus ja püsis täitsa kobedalt õhus.

Põhiplaan Jakartas oli Poola saatkonna jõulupidu ja üht-teist ametlikku veel. Igatahes on üsna kindel, et jaanuaris Jarek läheb kuuks ajaks Jakartasse praktikale. Kas mina lähen kaasa, või jään Yogyasse kodu valvama, on veel lahtine.

Aga mõnda aega Jakartas pesitsemise vastu poleks mul midagi. Faktid Jakarta kohta pole kuigi head - 11 miljonit elanikku, tõsised õhureostusprobleemid, kuum merelähedane tasandik, linnugripp, dengapalavikupuhangud jne jne. Aga ometi on Jakartas nii palju suurlinnlikku võlu, mis seda tasa teeb. Ja niipalju asju teha, näha, süüa..

Selle kolme päeva sisse mahtus täitsa korralik meelelahutusprogramm ka. Käisime Ancoli "rekreatsioonipargis" ja sealses Meremaailmas. Väga kaasaegne ja lahe koht koos loendamatute mereelukatega, klaastunneli, kilpkonnapatsutamise jms.

Alles sel suvel avati seal ka ilmatuma suur haiakvaarium, kus neid elukaid väga lähedalt näha saab. Ainukeseks tagasilöögiks oli meremaalima tunnuslaul, mida lasti vahetpidamata ja mis kõlas väga innukalt a la "Siiwööld Indonesia, Siiwööld Indonesia, for everybody to enjoy and love, bla bla ba.." Ja et meil kulus seal akvaariumite vahel ringi vaatamiseks oma head 3 tundi, siis see lugu ikka kõlas kõrvus kogu päeva. Tulevikus tahaks kindlasti ka sealses Dunia Fantasis ära käia - see on Indoneesia Disneyland, Kagu-Aasia suurimate keerutajate ja ameerika mägedega. Peale meremaailma aga oleks see päev liiga kurnavaks kujunenud.

Siis me käisime uuesti Monase tipus. Monas ehk rahvakeeli "Soekarno viimane erektsioon" on leekjas monument keset Merdaka väljakut, kuhu saab liftiga tippu sõita ja üsna ulatuslikku vaadet imetleda.

Igatahes pilvelõhkujaid on alates 2001. aastast (kui me seal eelmine kord olime) mitmeid kümneid juurde tekkinud. Parim asi siiski on Busway - Jakarta väga hästi organiseeritud uus maapealne metroo. Praegu on vaid põhja-lõuna suunaline liin Blok M-st Kotasse, aga nagu näha, ehitamisel on veel mõned rajad. Väga tänuväärne algatus.

Üsna palju aega kulus ka kinos - käimas oli parasjagu Euroopa filmifestival, mis sisu poolest üsna pöffilik. Brozüür oli täis väga võluvaid sisukirjeldusi, kuid kahjuks muidugi selle kolme päeva sisse mitmenädalase festivali parimad asjad ei mahtunud. Suur oli minu üllatus leida spetsprogramm Eesti Joonisfilmi Stuudio animafilmidest. Või õigemini, ega üllatus kuigi suur polnudki - teada, et nad käivad igasugu festivalidel. Hea meelega oleks läinud vaatama - aga üritus lõppes just tol hetkel, kui ma brozüüri omanikuks sain. Ehk siis magasin maha. Aga sel ajal kui Jarek saatkonnas asju ajas, vaatasin Taimaa filmi "Beautiful Boxer" - väga võimas film tai kuulsast tranvestiitpoksijast.

Ja viimasel päeval Jakartas vaatasime ka Harry Potteri uue filmi ära (Yogyas kino põletati paar aastat tagasi maha, ja nüüd ses linnas kino polegi!- ja rentimiskohtades nii uusi filme ei leia). Üsna hea film, rääkigu tõsised fännid mis tahavad. Suureks võluks olid ka suured pehmed punased tugitoolid kinosaalis, kus oma väsinud konte puhata.

Ja mis veel - natuke shoppasime ka. Jakartas eksisteerib nähtavasti päris tõsine shoppamismaania, vähemasti poode kerkib nagu seeni peale vihma ja kõik tunduvad rahvast tulvil olevat. Ja Lõunakeskus ja Tartu kaubamaja koos mahuksid nende ostukeskuste keldrikorrusele ära...

Yogyakartast

2005-12-11T14:09:00.000+09:00

Mulle tundub, et ma pole siin praktiliselt üldse kirjutanud linnast, kus me elame! Andestamatu viga, mida tuleb hakata kuskilt otsast parandama.

Et siis Yogyakarta, hellitavalt Yogya või Jogja (hääldatakse Dzjogdzja), Jaava kultuuri- ja hariduspealinn:

Asub umbkaudu Jaava keskosas, 20 kilomeetrit India ookeanist pohjapool ja samav6rra Jaava ohtlikemast vulkaanist, Merapist, l6unapool. Nii et igati keskne ja kaunis kant.

Elanikke on kuuldavasti Yogyas u 400 000 ja see teeb tast Jaava mõistes ühe üsna väikese linna. Minu jaoks on see siiski pigem suurlinn ja kui vahel peab minema linna teise otsa, siis võib see võtta bussiga tubli tunni.

Linna kuulsaim tänav on Malioboro - pikk turutänav täis igasuguseid poode, kaubitsejaid ja muidugi inimesi. Turistid Yogyas sellest tänavast väga kaugele tavaliselt ei satu. Malioboro tänava põhjaotsas on raudteejaam ja lõunaotsas Yogya kuulus Sultanipalee ehk Kratoni ala.

Et tegemist on sultanilinnaga, siis on Yogya muidugi eriline. Siin õilmitsevad veel traditsioonilised kunstid - batik (vahaga tekstiilimaal), wayang kulit (varjuteater nahast nukkudega), gamelan (kakofooniline ja aeglane kratonimuusika). Yogyakartas on teatavat rafineeritust ja hõngu iidsetest aegadest, mis vahel läbi lärmaka ja moodsa kaubanduslinna välja lööb. Minu jaoks kehastub see peensus kõige ehedamini Yogya (järjest vähemates) vanades daamides, kes ikka veel traditsioonilises kostüümis - kaunis batiksarongis, mustrilises pluusis ja krunniga juustes ringi liiguvad. Paar sellist daami elavad ka meie linnaosas - nad on vaesed ja müütavad turul traditsioonilisi ravimeid või maitseaineid, kuid neist õhkub ääretut aristokraatlikkust. Seda on raske seletada, kuid neid kohates hakkab mul koheselt kõrvus kõlama gamelani muusika. Kratoni ümbruses kohtab traditsioonilistes riietes inimesi muidugi sageli - sultani sajad teenistujad (ja seda nad on muide praktiliselt palgata ja põlvest põlve) käituvad ja riietuvad veel üsnagi ajalooliselt ja seda ka väljaspool paleemüüre.

Yogyakarta kuulus Kraton võtab enda alla terve linnaosa - seal on mitu suurt väljakut, muidugi palee ise, mitmed muuseumid, Veepalee, värvikirev linnuturg ja tänavad täis väiekseid võluvaid majakesi.

Kraton võiks olla Yogyakarta mõnusamaid linnaosasid, aga kahjuks pole. Vähemalt minu jaoks. Seal ei saa üldse rahus ringi kõndida, pidevalt käib üks becaki (jalgrattariksha) ja batiku (vahaga tekstiilimaali) pakkumine. Ja seal kondavad ringi ka noored nolgid eesmärgiga endale valge girlfriend muretseda (nojah meessoost isikud räägikisid hoopis kohalikest neidudest, kes püüavad endale boyfriende hankida). Ja et turiste saabub märksa vähem kui varasematel aastatel, siis iga valgenahkne saab sealkandis erilise tähelepanu osaliseks. Kui mul Malioborole või Kratoni kanti asja on (ja vahetevahel on, sest paar meie kursusekaaslast elavad otse Kratoni lõunaväljaku ääres), siis juba kodus kleebin endale mõttes ülbe ja ligipääsmatu maski ette.

see on vana, vaene ja j6e22rne osa Yogya kesklinnast

Aga Kraton on vaid väike osa (kuigi kahtlemata eriline osa) tänapäevasest Yogyast.

Kogu linna põhjaosa on täis ülikoole, kuulsaim neist muidugi Gadja Madah, järgneb meie UNY ja siis UII (Universitas Islam Indonesia) ja siis paarkümmend väiksemat eraülikooli või akadeemiat. See on tudengite osa linnast - palju odavaid warungeid (söögikohti), palju internetikohvikuid (uued arvutid, pehmed diivanid istumiseks), palju vcd ja dvd laenutusi (3 krooni filmist) jne jne. Praktiliselt iga teine maja siinkandis on kos (eraühiselamu, kus tudengid tubasid rendivad).

vot selline on yks ysnagi keskne tudengikvartalit2nav

Meie oleme end sisse seadnud UNY-st idas, samuti tudengitest küllastunud Papringani külas, Yogyakarta kirdepiiril. Ja nagu on juhtunud, asub see vaikne ja tagasihoidlik linnaosa (kus tänavad on nii väikesed, et taksoga me maja ette sõita ei saa) nii 10 minuti kaugusel Jl. Adi Suciptost (ehk Jl. Solost) ehk Yogya uuest keskusest. Jl Solo on pikk tänav, kuid minu arvates ikkagi liiga lühike, et mahutada 4 hiigelsuurt ostukeskust (kaks neist valmivad lõplikult kevadeks). Siin on ka uhkeid hotelle, paar ööklubi ja palju muid poode. Igatahes on palju märke, et see osa Yogyast näeb peagi õige kiiskav ja moodne välja. Üldiselt ma ei kurda - kõik vajalik on meie jaoks meeldivalt käe-jala-jalgrattasõidu ulatuses.

see on yks vaikne l6ik Jl. Solost

Ja kui me kõnnime Papringanist natuke teises suunas, siis üsna pea tulevad ette rohetavad riisipõllud, juurviljapeenrad ja väikesed majahütid. Aga eks need kõik järjest ja vaikselt kaovad.

Breaking news..

2005-11-12T14:43:00.000+09:00

Täna hommikul koputas O-ok (pere vanim poeg) uksele ja teatas, et Ibul oleks hädasti abi tarvis küpsetamisel. See tundus kuidagi imelik, sest tavaliselt küll Ibu abi ei vaja ja pealegi nad kõik teavad, et mul on hetkel jube nohu, mis kindlasti söögi apetiitsust positiivses mõttes ei mõjutaks.
Igatahes läksin kohale (taskurätt käes ja plätad jalas) - ja mis ma näen? Kogu perekond parimais rõivas - Bapakil peci (moslemimeeste must müts) peas ja Ibuga samas stiilis siidjas batiksärk seljas. Kõik tütred pearättidega (muidu nad maja ümbruses kunagi rätte ei kanna). Ja mingid kolm võõrast meest samamoodi pidukuues. Ma siis kadusin kärmelt kööki, et varjata oma kodust välimust ja välja selgitada, mis toimub - ja eelkõige, mis küll minust tahetakse. Wiwik seisis nukra näoga köögis ja segas teed. Minu abi (söögivalmistamisel) ta kohe kindlasti ei vajanud, aga põhjus tulemiseks oli täitsa olemas - O-ok seletas, et tegemist on Wiwiku kihluspeoga. Küsisin Wiwikult, et kas ta rõõmus pole - ta vastas ebalevalt, et jah, muidugi on. Aga ta rääkis mulle ka varem, et unelmate prints see tulevane mees tema jaoks just pole. Aga vanust on Wiwikul juba 26 ja see on Jaaval juba vanatüdrukuseisus, nii et suurt valikut vist pole. Siiski peigmees näeb täitsa viisakas välja, Wiwikuga sama vana, tal on oma pood, mootorratas ja oma maja (Klatenis - linn u 30 km Yogyast). Loodetavasti see armastus aja jooksul tuleb.

Kihluspidu jaava moodi tähendab, et vanemad istuvad koos ja arutavad finantsküsimusi. Nimelt peigmehe vanemad peavad mõrsja eest üksjagu raha maksma. Vastutasuks aga naine peab uude majja tooma kõik majakraami. Igatahes nende finantsküsimuste juures vanemad parasjagu olid, kui O-ok mind kutsuma tõttas - ju pruudi välismaalastest mõjutavad asjade käiku positiivselt ja lisavad arutelule prestiizi. Et Ibul oli tõepoolest suurem kokkamine käsil olnud ja ülevoolavalt kutsuti ka meid sööma, siis hiilisin tagaukse kaudu välja riideid vahetama ja Jarekit kutsuma. Nii me seal laua ümber siis istume, jutt käib ilmast, meist ja kõikvõimalikest muudest asjadest - peale asja enda (noorpaari). Et Wiwik veel paastub, siis ei istunud ta üldse seal toaski, vaid luges väljas lehte. Söök oli väga hea ja kui kõik söönud, jäeti kenasti hüvasti ja mehed mootorratastel lahkusid. Tütardel rätid peast, Bapak asus uue taldrikutäie kookosega küpsetatud liha kallale, Ibu lihtsalt istus suu kõrvuni. Igatahes kõik paistsid asjade käiguga väga rahul olevat (selleks ajaks ka juba Wiwik), pulmakuupäev on määratud 23-24 jaanuarile. Ja Jarekil on austav ülesanne olla pulma fotograafiks. (See muudab ka kingitus küsimuse lihtsamaks - nii saame mõne kena südametega albumi - ja pärast pildid - kinkida).

Ühtpidi tore, teistpidi kurb - Wiwik on siin mu parimaid kohalikke sõpru, ja kui ta ära kolib, jäävad ära ka meie õhtused filmivaatamised, mööda linna kolamised ja huvitavad jutuajamised.

Kohvipildid Sulawesilt

2005-11-11T10:43:00.000+09:00

Kuna mul tekkis kartus, et pannes jutu sisse liiga palju pilte kogu jutt viimaks kaduma l2heb, siis panen siia eraldi m6ned pildid kohvis6pradele.
K6igepealt see ilus taim siis 6itseb..

seej2rel kannab vilja..

seej2rel tuleb teda muidugi korjata ja siis kohvimarja koor purustada...

ja kui kohvi p2ikese k2es piisavalt kaua kuivanud on (robusta kuivab n2dala, arabica vaid kaks tundi) siis tuleb tampimise teel n6 terad s6kaldest eraldada..

Sulawesi I

2005-11-11T10:11:00.000+09:00

Ibu karjatas kui nägi meid koju saabumas: "Hitam!" ("must" indoneesia keeles) - enda arvates olen ma päris kena pruuni tooni päevitunud, aga kohalike arvates ma muidugi olen minetanud oma valkja ilu. Jarek paistis ehk rohkemgi "must" - aga et tema nahk juba koorub, siis peagi roosatab ta jälle kaunilt.

Igatahes reis Sulawesile oli tore. Aga ma alustan siiski algusest.

Et meil aega Sulawesil käimise jaoks oli vaid kaks nädalat - puhkus koolist Ramadaani lõppemise puhul - siis oli algul plaanis lennata. Aga et just selleks ajaks olid muidu nii odavate siselendude hinnad kerkinud oma 5 korda, siis otsustasime vana hea Pelni laevakompanii kasuks.

Kõigepealt muidugi oli vaja saada Yogyast Surabayasse. Ennetades suuremat rahvaste rändamist ostsime rongipiletid juba kaks nädalat varem ära. Nii istusime oma mugavatel bisnis vaguni kohtadel ja vaatasime, kuidas lebaraniärevuses inimesed püüdsid viimasel minutil pileteid muretseda. Must turg õitses täiega.

Meie vastas istusid kaks noormeest, meie nägemisest suud kõrvuni: arstitudengid Irian Jayast naasmas pühadeks koju. Paapualasi on Indoneesia ühiskonnas silmnähtavalt kerge eristada - nad on sinna Austraalia aborigeenide ja Okeaania saarerahvaste kanti. Yogyas on meil üks tuttav Fidzi tüdruk, ja teda peetakse ka ühtelugu paapualaseks. Igatahes need kaks paapualast olid samuti teel sadamasse - kuigi nende sõit kestab Surabayast tühised 4-5 päeva. Sellega võrreldes meie reis Makassari oli suisa lühike - kõigest 24 tundi. Aga millised 24 tundi! Ma olen varem ka Pelni laevade tekiklassis sõitnud, aga nii rahvast täistuubitud laeva pole veel näinud.

Tavaliselt olime meie ainukesed, kes väljas tekil magasime - laeva kõhus on palju ekonomi saale, kus on voodid ja madratsid üksteise kõrvale lükitud ja õhukonditsioneer külmetab täistuuridel (ja telekas mängib täisvõimsusel). Seekord polnud aga võimalik isegi väljas istumiseks kohta leida. Viimaks siiski pitsitasime end paari tudengi vahele ja õhtu möödudes nihutasime oma pappmadratsit sentimeetri haaval edasi, kuni saime isegi külje maha panna. Söök on sama, mis varematelgi aegadel - ports riisi kalapooliku ja paari oaga. Uuendus on see, et enam ei anta süüa metalltaldrikul, vaid plastkarpi pakitult. See viimane on muidugi võrratult kiirem ja ka hügieenilisem meetod, kuid selleks ajaks kui me laev sadamast väljus (oma 4 tundi graafikust maas) lainetas laeva ümbruses valge penoplasti meri. Tegelikult neid karpe sorteeritakse prügi seest välja (kuigi kõik muu prügi visatakse jätkuvalt merre) - ju neil on mingid prügikvoodid, kui palju karpe nad peavad sadamas maha panema (või äkki need karbid pestakse puhtaks ja kasutatakse uuesti... brrr).

Makassar oli jube kuum - me oleme vist Jaava sudutossuse päikest varjutava õhuga harjunud ja päikesepaiste selgest sinisest taevast oli liig mis liig. Aga me plaan oli nagunii kiiresti mägedesse tõmmata. "Kiiresti" kujunes suhteliseks mõisteks - vahepeatusega Pare-Pare sadamalinnas kulus meil Mamasasse jõudmiseks kaks päeva. Selleks ajaks olime juba korralikult küpsed ja mõlgutasime mõtteid kiiremas korras Yogyasse naasta. Siiski asjata. Mamasale lähenedes oli õhk hõrgutavalt jahedam ja rõõmuga tervitasime ka tuttavlikku pärastlõunast vihmavalingut.

Mamasas seadsime end sisse üsna traditsioonilises stiilis Losmen Minis ja patsutasime päikeseloojangut imetledes veranda tugipostist väljakasvanud puupühvlipead. Mamasas on ka omajagu torajalikke sarvkatuseid (mamasalased tulid kunagi üle mägede Torajast - ka keel on neil peaaegu sama), kuid muidu linnake pole midagi erilist (kuigi ümbritsevad mäed ja linna läbiv vulisev jõeke on igati kenad). Jalutad kaks tiiru peale ja ongi kõik.

Kuigi enamus mamasalasi on kristlased ja Lebaran pole nende jaoks teab mis püha, olid kõik siiski juba peolainel. See tähendab poed ja warungid olid kinni. Viimaks siiski leidsime ühe vanamehe, kes müütas praetud banaane, nii et päris tühja kõhuga me ei jäänud. Armulikult järgmisel hommikul leidsime ka paar keedetud muna. Igatahes seejärel tekkis mõte Mamasa külast lahkuda ja hakata kõndima oma järgmise eesmärgi - Tana Toraja poole. See on selline kolmepäevane (u 70 km) kõndimine mööda radu, mida meie reisijuht iseloomustab kui trekkimiseks sobilikku. Tegelikkuses on seal juba oma 5 aastat olemas tee.

Esialgu liiklevad seda kaudu vaid hulljulged 4WD dziibijuhid ja mõned viimases hädas mootorratturid. Aga kõndimine on kena, õhk värske ja mäed rohetavad silmipimestavalt. Iga 4-5 kilomeetri järel on ka mõni külake, kus saab klaasikese kohvi ja kuuma vett kiirnuudlitega. Tuleb tõdeda, et mamasalased on üldiselt väga sõbralik rahvas ja välismaalastest veel siiras vaimustuses. Ja - tähelepanu, tähelepanu! - ükski laps ei hello-coklat-ta või gula-gulata. See on tõepoolest suur erand. Ei teagi, mis selle põhjuseks võiks olla - kuuldavasti vähemalt varasematel aastatel on seda teed mööda üsna palju turiste liikunud.

Peale meie oli teelisi teisigi - nt üks neljaliikmeline pere pühadeks kodukülla naasmas - lapsed jooksid, püüdes terasest sääremarjadega isal-emal kannul püsida. Meie ei hakanud proovimagi. Siis kohtasime huvitavat seltskonda - maopüüdjaid, kes Jaava muuseumide jaoks mürginooltega eriliiki elukaid otsivad. Sellel teel polnud nad veel midagi leidnud.

Esimesel pärastlõunal jäime pidama Timbaani küla Maria nimelisse kodumajutusse - ja selleks ajaks olime juba kaks tundi lausvihmas ja põlvini poris kõndinud. Kodus oli mõned lapsed ja vanataat - pensionil külakooli matemaatikaõpetaja (abikaasa olevat läinud Makassari lapselapsi kaema). Vanataadiga oli üsna huvitav vestelda - näiteks seletas ta meile üksipulgi lahti kohvitootmisprotsessi (kohvi ja kakao on peamiseks sissetulekuallikaks sealmail). Jutu vahepausiks käis ja tappis ta ühe kana, mida lapsed siis meile õhtusöögiks riisi kõrvale keetsid. Söök polnud suurem asi, aga majutus täitsa kobe. Enne teel olles külaelanike majasarasid vaadates tekkis küll mõte, et eriti ei tahaks sellises kohas ööd veeta. Aga see vanataat oli alles hiljuti just homestay eesmärgil uue maja ehitanud, nii et mõnus verandaga puumajake lõhnas veel männi järgi (hollandlased-kolonisaatorid tõid männid siia ja nüüd on üsna suur osa looduslikku metsa asendunud männisaludega).

Timbaani ümbrus on selle Mamasa-Toraja tee kaunemaid - on terasspõlde, istandusi, metsa ja vaateid jõeorule, mis voolab kõrguvate mägede vahel. Külades inimesed kuivatavad ja tambivad kohvi ja eraldavad kakaokaunadest ube. Ühes külas sattusime pererahvaga jutu peale ja asi lõppes sellega, et Jarek väntas kogemuse mõttes pool tundi värskeid kohvimarju läbi masina (et need pärast kergemini kuivaksid). Tööd on kohviga palju (tuleb korjata, purustada, kuivatada, tampida, eraldada, pakkida ja müüa - röstivad ja jahvatavad juba teised), aga ka sissetulek külaelanikel korralik (võrreldes paljude muude kohtadega Indoneesias). Kilo rohelisi kohviube toob kasvatajale sisse u 10 krooni. Pea igal kohvikasvatajal on vähemasti generaator ja satipann, et õhtuti telekat vaadata.

Pondingi küla ümbruses on tunda juba rohkem Torajalikku hõngu (ja seal algavad ka nagu nõiutult laste hello-coklatid). Teise öö veetsime Paku külas. Sellel homestayl oli katastroofiliselt ebameeldiv mandi, kuid vähemalt söök oli võrreldes eelmise päevaga tõeliselt maitsev (siin oli pereema kodus). Pärastlõunal toimus külakioski ees ka spontaanne kukevõitlus, mis me meelt lahutas (kuni hetkeni, kui vaesed kukekesed päris hoogu sattusid ja üks ilma oma uhke harjata lõpetas).

Samas homestays ööbis ka üks Mamasa antropoloog, kes oli teel matustepidustustele Bittuangi lähistel. Ta oli lahkelt nõus ka meid sinna kaasa võtma (muidugi väikese tasu eest), kuid et pidustusteni oli veel paar päeva aega ja mees palmiveini rüübates üsna eneseimetleja, siis otsustasime esmalt Rantepaos ringi vaadata. Et sinna jõuda, kõndisime Pakust oma 15 km Bittuangi ja sealt sõitsime bemoga Makalesse.

järgneb...

Selamat lebaran!

2005-10-28T22:09:00.000+09:00

Indoneesias on toimumas suur "mudik" ehk "pulang kampung" ehk naasmine pühadeks kodukülla. Ramadaan lõpeb 3. novembril suure lebarani peoga ja selleks ajaks sõidavad kõik koju. Ja et väga paljud indoneeslased töötavad mujal kui oma kodukohas, siis on toimumas suuremat sorti rahvasterändamine. Jaaval liiguvad miljonid inimesed. Eriti suur on lahkumine pealinnast Jakartast - linn pidavat muutuma pea inimtühjaks (Lebaran pidavat samuti olema kõige parem aeg (kui sellist üldse on) Jakarta külastamiseks). Mingisugustel hinnangutel koguni 10 miljonit inimest asuvad Jakartast teele - kuid see on ehk liiga lennukas statistika, sest see jätaks linna vaid mõned tühised miljonid inimesed. Igatahes transport on lebarani eel puupüsti täis, rongihinnad Jakartast välja on kerkinud 3-4 korda, lisaks äritseb piletitega agaralt must turg. U 400-500 000 inimest sõidavad Jakartast koj mootorratastel. Osad neist nt Surabayasse, mis võtab aega mitu päeva. Inimesed kogunevad kokku gruppidesse ja sõidavad siis koos, peatudes ööseks mošeedes. Üldse tundub see mudiku traditsioon olevat ramadaaniga samas rütmis - mida suurem vaev ja ohverdus, seda parem on pärast olla. Nii et kui kogu päeva ei söö ja joo, siis kl 6 õhtul on klaasitäis vett enne palveid tõepoolest jumalik vedelik. Ja kui kojujõudmine tähendab kümneid tunde täistuubitud ühistransporti, samas kui väljas on jätkuvalt üle 30 kraadi ja paast pole veel lõppenud, siis on ka viimaks kojujõudmine üks jumalik tegevus.

Kui millegagi võrrelda, siis lebaran on jõuludega väga sarnane ettevõtmine. Ibu küpsetab juba päevi (sest Bapak on peres vanim ja see tähendab, et kõik 7 vennaperet on külla tulemas), poed on täis uute riiete ja kingituste ostjaid (supermarketites on müügil spetsiaalsed lebaranitornid, kus bambusest karkassile on kunstipäraselt sätitud kõikvõimalikke vajalikke ja mittevajalikke asju - hinnad on 100 kroonist mitme tuhandeni), lapsed valmistavad vaimu ette juba nädalaid ilutulestikku lastes jne jne.

Ramadaan on ka aeg heategevuseks. Paast on seda õnnestunum ja selle väärtus kõrgem, kui selle jooksul eraldatakse osa oma varandusest vaesemate heaks. Aasta läbi keskmiselt kord kuus küpsetab Ibu 40-50 portsjonit süüa vaestele, ramadaani ajal aga on pidevalt toidu- jms kastid mošeede poole veeremas. Rikkad pered Jakartas jaotavad talonge, mille alusel saavad tuhanded inimesed mingisuguse söögikingituse (ja mitmed inimesed lõpetavad oma elu rüseluses kellegi jalgade all). Lisaks peab iga paastuja maksma mošeele kindlaksmääratud rahasumma. Kui see pole toimunud lebaranieelseks õhtuks, on paast nö kehtetu.

Viimase nädala ma olen lugenud ühte rootslase kirjutatud doktoritööd ramadaanist Jaaval (autor õppis mõned aastad tagasi darmasiswa tudengina meiega samas ülikoolis, abiellus siin jne). Seal oli paljude muude huvitavate asjade kõrval kirjutatud dispuutidest selle ümber, mis muudab paastu kehtetuks ja mis mitte. Huvitavamaid väiteid oli see, et kui moslem ramadaani ajal ujudes juhtub peeretama, siis vesi võib tungida pärakuauku ja seega muuta paastu kehtetuks.. Minu jaoks tuli uudisena ka see (kuigi tegelikult on see muidugi loogiline), et paastu ajal (ehk siis iga päev hommikul kl neljast kuni kl kuueni õhtul) ei tohi ka hambaid pesta. Ja sellest polnud küll kuskil kirjutatud, kuid mulle tundub, et kui vihma sajab, siis arvatavasti mobiiliga rääkimine muudab paastu samuti kehtetuks...

Muideks lebarani ajal ei sadavat kunagi vihma - Allah hoolitseb selle eest, et kui kõik moslemid kogunevad mošeedesse palvetama ja ruumi sees enam ei jätku, siis ei peaks need ülejäänud oma palvematti pori sisse maha laotama...

Sulawesile

2005-10-27T16:07:00.000+09:00

see on yks hommikune pilt Merapi vulkaanist. Tundub nagu k6rguks see just linna kohal, aga tegelikult on see ikka mitukymmend kilomeetrit p6hja poole.

Laupäeva hommikuks on meil rongipilet sadamalinna Surabayasse ja sealt edasi laevapilet Makassari, Sulawesile. Ramadaani lõppemise puhuks on meil kahenädalane vaheaeg ja me otsustasime põrutada natuke ringi seiklema, enne kui suured vihmad saabuvad. Plaanid on veel suhteliselt lahtised. Arvatavasti me suundume esmalt Sulawesi keskossa Mamasa orgu. Sealt peaks reisijuhi andmetel saama kolme päevaga kõndida läbi mägede Rantapaosse - Tana Toraja kultuuri keskusesse. Ja võibolla kui jääb natuke aega üle, siis püüame kuskile snorgeldama sõita. Kaks nädalat on muidugi üürike aeg, aga parem kui mitte midagi. Siinkohal tervitused kõigile tööinimestele, kes puhkavad 4 nädalat aastast.:) Mitte et ma parastaks.., keegi peab ju tööd ka tegema.

Kõik indoneeslased on igatahes praegu puhkuse- ja pidutsemiselainel. 3. novembril on saabumas Ramadaani lõpp ehk Lebaran ehk Hari Raya Idul Fitri. See on umbes nagu meie jõulud - süüakse sama palju, aga palvetatakse rohkem. Kingitusi tehakse ka. Ibu hakkas juba täna spetsiaalseid koogikesi ja küpsiseid valmistama. Ja pühkides pisara, pakkis meile juba karbitäie küpsiseid teele kaasa. Tegelikult päris nukker jah, et me Lebarani ajal Yogyas pole. Alguses meil jäi mulje, et see on lihtsalt üks suur palvetamispäev, kui kõik ärid ja asutused on suletud ja lind ka ei lenda. Et suur külapidu tulemas on, sellest me ei teadnud midagi. Aga eks neid tähapäevi ja pidusid on siin veel aasta jooksul toimumas küll.

Üks pilt veel - kui me majast minna turule, siis läheb rada riisipõllu ja kalatiigi vahel. Kui me saabusime, oli riis just värskelt istutatud, pisike ja heleroheline. Nüüd üleeile äkki märkasin, et kae imet, riis on juba peagi valmis saamas. Kolm saaki aastas ühelt põllult - Allah siin ühe käega karistab ja teisega annab.

Vihmad on algamas

2005-10-19T10:32:00.000+09:00

Viimasel ajal on vahelduva eduga hakanud sadama - läheneb vihmane aastaaeg. Esialgu sadas (6igemini kallas) vaid öösiti, nüüd on üle päeva tibutanud ka pärastlõunati. Taevas on pidevalt pilves, nii et võiks arvata, et on pisut jahedam. Kuid et õhk on niiskusest raske, siis ega see küsitav jahed(am)us suurt midagi anna. Pigem me oleme selle püsiva madalrõhu toimel muutunud pisut uimaseks ja langenud kohalikega sarnasesse ramadaaniletargiasse.

Aga vihmad toovad ka midagi head. Kiiruga on saabumas musim buah ehk puuviljade aastaaeg (vihmase aastaaja meeldiv allpealkiri). Mu potililledki on vihmade toimel megakiirusega kasvama hakanud ja vohavad nüüd tumeroheliselt endiste kollakate toonide asemel. Ja nagu päevapealt oleks kõik puud, mis muidu paistsid täiesti tavalised puud, hakanud mingisuguseid vilju kandma. Kõige rohkem on siinkandis mangopuid - need on suured ja leherikkad puud, ja mangosid ühe puu otsa mahub oi kui palju.

Kohe kui viljad pisut suuremaks kasvavad, vajutavad nad oksi mõnevõrra alla (2 keskmise suurusega mangot kaaluvad kilo, ütleb mu turutarkus). Kokkuvõttes põhjustab see seda, et need mangopuud, mille alt me varem rahulikult rattaga läbi saime sõita, on muutunud pisut ohtlikuks. Eriti õhtupimeduses ringi kimades on kerge saada mangoga obadus otsaette. Jarekiga juhtub seda mõistetavalt tihedamini (ta on siinse elu jaoks enamasti liiga pikk), aga ka mina olen oma mitu head korda pea vastu rohelisi kivikõvu mangosid ära löönud. Peab aga veel paar nädalat ootama, ja siis saame need kuritegelikud mangod kättemaksuks kaasa võtta ja ära süüa. Ehee..

Teine ohtlik puu on nangka, mille eesti keelset nimetust ma ei tea.

Nangka on piklik ligikaudu kõrvitsasuurune tugeva helerohelise nagalise koorega puuvili. Sees on tal sellised maitsvad kollased krõmpsuvad segmendid, kivi keskel. Vahel ostan neid turult. Siinkandis armastatakse nangkat aga keeta ja seejärel süüa riisiga (seda Yogya spetsialiteeti kutsutakse nasi gudegiks). Keedetult muutub nangka värskest meeldivast puuviljast tumepunaseks, natuke tekstuurilt ja välimuselt tuunikala meenutavaks olluseks. Igatahes nangkad kasvavad välja nangkapuu tüvest, aga vahel leidub neid ka jämedatel okstel. Ja sel juhul on neil komme vahetevahel kõige ootamatumal momendil alla prantsatada. Ükspäev ma nägin pealt ülimalt napilt möödunud "nangkasurma", kus mootorrattur oli just puu alt möödunud, kui suur nangka alla otsustas kukkuda. Tegelikult selline olukord on siiski erand - sodikskukkunud nangkat ei saa ju süüa ega müüa, ja eks puuomanikud hoolitsevad enamasti selle eest, et piisavalt küps puuvili ise õigel ajal alla tuua.

Oktoobrikuu uudiseid

2005-10-09T11:11:00.000+09:00

Viimasel ajal on Indoneesias toimunud kaks olulist muutust: 1.oktoobril tõusis kütusehind ja 5. oktoobril algas Ramadaan.

Esimesega on selline lugu, et juba pikka aega maksis Indoneesias bensiin 2400 ruupiat liiter ehk umbes 3 krooni. Kuna Indoneesia tahaks rohkem naftat eksportida, aga enamus kulub kõik siseturule ära, siis selleks, et tekiks eksporditavaid ülejääke, on oktoobrist alates uueks hinnaks 4200rp ehk u 5.5 krooni. Muu ilma bensiinihindadega võrreldes pole ka praegune hind kuigi kõrge, kuid selline järsk hinnatõus ikka mõjutab siin kõike. Pole vist palju riike, mille elanikud kannataks välja kahekordse kütusehinna tõusu. Ja siin kohalikel pole kerge. Bussipilet kallines kohe kaks korda, riisi ja igasuguste transporti vajavate toiduainete hind muudkui ronib päev-päevalt kõrgemale. Warungitesse on menüüdele kleebitud uued lehed.. Ainuke asi, mis samas rütmis ei tõuse, on palganumbrid (ja ega ka meie stipendium:)

Aga ajastus muidugi oli suurepärane. 5. oktoobril algas Ramadaan - paastu-, aga ka pidu-ja puhkuskuu. Ramadaan kestab 3. novembrini ja selle ajani moslemid (keda vähemasti Jaaval on enamus) ei söö ega joo hommikul kl 3-st õhtul kl 6-ni. Lisaks sellele on samaaegselt keelatud igasugused muud tegevused, sh nt olla vihane. Ja nii inimesed siis palvetavad ja mõtted keerlevad nagunii tühja kõhu ümber ja kuu aja pärast kui kõik langeb endisesse rütmi, tunduvad need uued hinnad juba vanadena. Üsnagi nutikas. Ainuke tagasilöök olid need Bali pommid, mille põhjuseks kahtlemata oli see bensiinihinna tõus.

Ramadaan pole kuigi kaua kestnud, nii et ehk varsti oskan ma midagi asjalikumat kirjutada, mis selle kõige taga peitub. Seni aga tundub, et ühelt poolt on paastumine religioosne rituaal, teisalt tundub ikka üsna veider värk, mille juured on kuskil märksa varasemas ajas kui islamiusu algus. Öösel võib pugida mida tahes (et siis Allah ei näe) - aga mitte niipalju, et pärast palvetada jõuaks. Kell kolm öösel tõustakse üles, et enne koidikut veel süüa ja juua. Vähemalt praegu mulle tundub, et Ramadaani ajaks kõik tegevus kolib ümber öösse. Kontorid pannakse varem kinni, kõik on natuke letargilised, inimesi liigub päeval vähe ringi. Üldiselt peale lõunat kõik kobivad magama ja ootavad, et kätte jõuaks päikeseloojang ja saaks juua (ja siis on tänavad elu täis ja kõik lähevad kuskile). Ibu on natuke haige olnud, aga ta peab ikkagi paastust rangelt kinni. Täna oli ta ikka päris näost roheline juba - pealt näha, et täiesti dehüdreeritud. Et mis selles Ramadaanis siis head on? Kõik inimesed siin kinnitavad, et see puhastab hinge. Ja samas ka organismi - pea iga paastuja kaotab Ramadaani ajal 5-6 kilo. Mulle tundub, et koos paastudes kasvatavad moslemid siin ühtekuuluvustunnet - kannatame koos ja pärast tähistame.

Paljud kohalikud mosleminaised muide paastuvad aasta läbi regulaarselt - nt paar korda kuus mõned päevad. Sageli on tegemist sooviga kaalust alla võtta - kuigi jutt käib ikka Allahi ümber.

Eks Ramadaanist kirjutan ma peagi veel. Ka meie elu mõjutab see natuke - nt ülikooli sööklas ei pea enam loengute vaheajal trügima. 28.oktoobril algab meil kahenädalane vaheaeg. Aga see on kahe otsaga lugu - just sel ajal (kuni umbes 10.novembrini) Indoneesias suurem rahvasterändamine, nö "naastakse küladesse". Ja igasugune etteplaneerimata ringiliikumine muutub pea võimatuks või siis väga ebamugavaks. Eks me vast ikka sõidame kuskile ringi vaatama, aga pole veel plaane suutnud ära teha.

Pommid Balil

2005-10-02T19:47:00.000+09:00

Pyhap2evasel p2eval uudised liiguvad aeglaselt... Just kui olin eelmise blogi yles riputanud, asusin uudiseid lugema.
Hetkel ma ei tea midagi rohkemat nende pommide kohta lisada, kui on kirjas internetis. Igatahes Indoneesia vaikselt eelmisest pommitusest taastuv turism on taaskord t2iesti nullitud. Rumal ja eba6iglane.
Sellest hoolimata j22n ma oma seisukohale, et Indoneesia on s6bralik, kaunis ja tore maa. Kurjust leidub igal pool ja terrori eest pole keegi kuskil kaitstud.

Aga v2ga suur jama sellegipoolest...

Kaitsekõne Indoneesiale

2005-10-02T19:40:00.000+09:00

Ma olen viimasel ajal saanud mõned e-mailid, mis on teinud mind pisut kurvaks. Eelkõige selle tõttu, et kuigi ma ikka vahelduva eduga püüan kirjeldada, kuidas siin asjad tegelikult on, ikka tundub kõigile, et Indoneesia on üks vaene ja räpane maa, kus valitsevad haigused ja kuum rõskus ning kus tagatipuks pole isegi dussi ja elektripliiti!. Minu arvates see ongi maailma suurim probleem, et inimesed erinevatel kontinentidel ei suuda leppida sellega, et mitte igal pool ei käi kõik asjad ühtmoodi ja võimalik on asju teha erinevalt. Ja et erinevatel inimestel on erinevad vajadused ja kõige olulisem - erinevustel on enamasti oma põhjendus.

Paljud välisüliõpilased siin ka muudkui võrdlevad, kurdavad ja halvustavad (et küll on taskuvargad bussis, turul tuleb kaubelda, liiklus liiga kaootiline, WC paberit igal pool pole ja söök liiga magus/teravamaitseline jne), aga samas ei mõtle üldse selle peale, kuidas on asjad nende oma maades. Ka seal on taskuvargaid, ebaausaid inimesi, hulle (ja purjus) juhte ja ebameeldivaid toite. Kuidagi ei suuda nad sellest aru saada, et meil kõigil on valikuvõimalus (vähemasti sellel tasandil, kas olla Indoneesias või mitte). Minu nägemus asjast on, et me tulime siia, et näha, mõista ja kohanduda kohalike oludega. Paljud tulevad siia aga asju muutma. Ja nähes, et seda pole kuigi lihtne või mõttekas teha, siis vähemalt avaldavad pidevalt arvamust, et asju PEAKS muutma.

Ka siin Indoneesias on võimalik elada täiesti läänelikku elustiili (unistus, mille poole nüüd ka paljud indoneeslased pürivad), sulgeda end oma peenesse viimase tehnikasõna järgi varustatud majja, süüa steaki friikartulitega, vaadata BBC-d ja liikuda linnas vaid õhukonditsioneeriga taksos. Ka meie jaoks poleks see probleem - kergesti võiksime lubada endale osta külmkapi, võileivamasina, teleka jne. Poleks kuigi kallis paigaldada läänelikku WC-d jne jne. Tegelikult me oleksime lihtsalt võinud valida elamiskoha mõnes teises piirkonnas, kus majad on kui kindlused, kaitstud naabrite pilgu eest kõrgete aedadega ja täis läänelikke mugavusi. Ka siin kerkib sellised aedlinnu järjest enam ja üüridki pole seal Eesti mõistes kuigi kõrged.

Meie oleme oma lihtsa külaeluga aga väga ja väga rahul. Ma ei tunne puudust külmkapist, kui ma võin minna 50 meetrit oma majast ja tellida tädilt jääkülma värskelt pressitud mangomahla, mis on nii paks, et lusikas seisab püsti. Samast kohast saab ka jääkuubikuid. Ok, liha me kodus ei küpseta, sest pole külmkappi. Aga see ei tähenda, et me liha ei sööks või oleksime näljas (ja ka suuremat kaalukaotust pole kahjuks võimalik täheldada!). Iga päev käime me vähemalt korra väljas söömas ja enamasti on see just midagi kalast, mereandidest või lihast. Miks ma peaks nägema pliidi juures ise lihaga vaeva? Kodus teen ma seda, mida on kerge teha või mida ma mujal ei saa (nt keedetud kartuleid tomatisalatiga).

Õhtuse telekavaatamise asemel istun väljas, kus puhub meeldiv ja jahutav jõetuul ja ajan naabritega juttu. Mida rohkem ma keelt valdan, seda huvitavamad need jutuajamised muidugi on. Inimeste elustiil on siin lihtne, kuid see ei tähenda, et nad oleksid tingimata vaesed (muidugi on ka vaeseid - kuid minu arvamus on jätkuvalt, et külmas kliimas näeb vaesus märksa õnnetum välja). Meie "peres" igal pereliikmel on oma mootorratas ja kui keegi lastest abiellub - ka majad on kõigile olemas. Elu pole siin muidugi mitte kõigi jaoks roosiline. Mulle aga tundub, et enamasti inimesed on rahul sellega, mis neil on. Palvetavad, ja seejärel on õnnelikud.

Majad on siin lähestikku, nii et on võimalik kuulda, kuidas naaber hommikul laulab (muide ilusti laulab!). 5 korda päevas kaigub üle küla mošeest Allah-u-Akkbarrrr - ka see on ilus. Kui me läheme õhtul kuhugi välja või kellelegi külla (mida me teeme üsna sageli), siis Ibu palvetab, et me ikka elus ja tervetena tagasi jõuaksime. Ja ei palveta sellepärast, et siin oleks midagi ohtlikku või kardetavat. See on lihtsalt tema viis väljendada oma hoolitsust.

Kui me lähme kooli - vahel jala, vahel jalgratastega - igal sammul tuleb naeratada, vastata "salam" või "kuidas läheb?". On tunne, et inimesed räägivad üksteisega. Ja on ka tunne, et me kuulume kuhugi. See on hea tunne. Märja bussis inimesed ütlevad üksteisele mokaotsast tere ja siis panevad koti ette, et keegi jumalapärast kõrvale ei istuks! Mul on tunne, et Indoneesias olen ma avatum, sõbralikum ja parem inimene. Ja ka selle pärast meeldib mulle siin (mis ei tähenda, et mulle Eestis ei meeldiks!).

Kui ma kirjutan sellest, kui odav siin miski on, siis mitte sellepärast, et me igal sammul hoiame kokku ja koonerdame. Seda me ei tee kohe üldse. Mind lihtsalt paneb mõtlema, miks louna restoranis maksab siin 5 ja Eestis 50 krooni. Ka muidugi palgavahed Eestiga (hoidku Lääne-Euroopa eest) on märgatavad, aga ikkagi on siin väikese palgaga elu nautimiseks võimalusi märksa rohkem.

Lõpetamaks selle pika, kuid kahtlemata mitte lõpliku kaitsekõne, tahaksin rõhutada, et Indoneesia on ilus maa. Ei ole siin üksteise otsas prügimägesid või räpaseid slumme (ka neid leidub suurlinnade ümbruses, kuid sugugi mitte igal sammul!). Indoneesias on vaheldusrikkaid maastikke, helerohelisi riisipõlde, kauguses kõrguvaid mägesid ja palju õitsvaid puid. Inimestele meeldib aiandus ja isegi kui pole aeda, kus ilupõõsaid kasvatada, pannakse majade ette suured lillepotid, müüridelt ripuvad orhideed. Igaüks hoiab oma majaümbruse puhta ja korras (ka tänavaid pühitakse igal hommikul), enamasti on kuskil varjus ka mugavad korvtoolid, kus pärastlõunal istuda ja klaasi tee kõrval lehte lugeda.

"Bule masuk kampung!"

2005-10-02T19:34:00.000+09:00

Indoneesia ühel televisioonikanalil käib seebikas: "Bule masuk kampung" ehk umbkaudses tõlkes "Välismaalane siseneb külla". Lõputu lugu mehhiko stiilis käib selle ümber, kuidas üks välismaalane otsib kohalikus külas endale kaasat. Ma ise pole seda näinud, aga kuuldavasti on seriaal üsna nõretav ja popp. Nii et vahel kui me linnas liigume, siis lapsed hüüavad "Bule masuk kampung, bule masuk kampung". Teine, jaavakeelne nimetus välkarite kohta on "londo"- see käis kunagi vaid hollandlaste kohta, nüüd on kasutusel kõigi välismaalaste jaoks. Seda on kuulda enamasti turul, kui üks tädi seletab mu selja taga teisele, et "londo" ostist temalt just kilo tomateid vms.

Igatahes laupäeval oli meil ekskursioon külla, naljatamisi allpealkirjaga "Bule memasak di kampung" ehk "Bule teeb külas süüa". Me sõitsime natuke linnast välja ühe ülikoolitöötaja majja, kus toimus kiirkokanduskursus UNY välisüliõpilastele, aga peamiselt suurem söömaorgia. Õppisime erinevate toiduainete nimesid ja küpsetama mõningaid kohalikke traditsioonilisi toite. Ekskursioon oli igatahes huvitav ja töö kõhtutäitev.

Asjade köögipoolest

2005-09-28T10:06:00.000+09:00

Tundub, et on aeg kirjutada mu siinsetest kulinaarsetest ponnistustest. Alates päevast kui Ibu koos oma kolmanda - ja tundub et üleliigse - pliidiga ukselävele ilmus, muundus me esik kärmelt köögiks. Või õigemini mitte kuigi kärmelt, sest esmalt ma võtsin kaks nädalat hoogu ja kogusin julgust, et sellele pliidiasjandusele tuli alla teha. Tegemist on nimelt kohaliku õlipliidiga, kus kõige all loksub bensiin, kus otsapidi sees on kümmekond nööri ja siis umbes 5 metallsilindrit. Pliidi käivitamiseks tuleb need tahid kõik põlema panna, mis asuvad siis neid silindreid soojendama. Umbes 3 minuti jooksul oranz tahmane tuleleek muundub siniseks ja mittetahmaseks ja siis on aeg asuda küpsetama. Tegelikult on selle pliidiga süüa teha märksa mõnusam kui elektripliidiga - iga hetk saab leeki suuremaks/väiksemaks keerata ja kõik toimub kiiresti. Kõige mõnusam on see, et see pliit on justkui loodud vokipanni jaoks. Ma lasin oma pannile pika puust varre külge panna, et oma käsi võimalikult harva kõrvetada. Muidu enamasti siinsetel pannidel on vaid miniatuursed metallsangad.

Igatahes söögitegemine kulgeb üsnagi meeldivalt. Ainus asi, mida ma ei kokka, on riis. Riisi sööme me nagunii iga päev ülikooli sööklas või linnas. Kodus keedame kartuleid või makarone. Kõige sagedamini aga igasuguseid juurvilju.

Umbes kümme minutit me majast, üle silla ja siis mööda rada riisipõldude ja kalatiikide vahel, jõuab kohalikule turule. Turg on lahti hommikul kl viiest varase lõunani. Mul on saanud harjumuseks käia seal enne kooli 6-7 ajal hommikul, kuigi mitte just iga päev. Igatahes turutädid teavad mind juba hästi ja nii ei pea ma isegi enam hindu küsima. Kuigi hinnad on ikka šokeerivalt madalad. Nt kaks suurt juba kooritud ananassi maksavad kaks krooni, kotitäis mini maisitõlvikuid üks kroon, baklažaan 50 senti jne jne. Vaid kartulid ja sibulad on üsna kallid - kartulid 4 krooni kilo, sibulad 8 krooni. Üldiselt saab seal turul osta igasugu asju ja umbes pooltele ei oska ma nime anda. Ja üks tädi müüb seal maru häid kookoskooke, millest ma kunagi ostmata mööduda ei suuda.

Liha või kala (kalmaare, krevette) küpsetame üsna harva, tavaliselt vaid nädalavahetustel (ja kana me viimasel ajal enam eriti ei s66). Põhjus lihtsalt selles, et osta saab värsket lihavärki vaid hommikul ja kuna külmkappi meil pole, siis selle ajaks, kui me loengutest tagasi jõuame, oleks see liha juba ammuilma halvaks läinud. Aga siin saab osta pisikesi šampinjonilaadseid seeni ja päris hea on banaanilehtedesse keeratud tempe - sojaubadest valge ollus, mida praetakse. Sojaube süüakse siin üldse palju - annab palju proteiine ja ei lähe kuumas halvaks. Sojakaste muide maksab kaks krooni pudel, nii et Eestis on ikka päris korralik juurdehindlus.

Ja nii me siin siis küpsetame. Õhtuseks lemmikuks on saanud meil keedetud pisikesed maisitõlvikud sambal Bangkokiga. Sambal Bangkok on teravamaitseline magus tshillikaste. Ibu teeb muidugi kõik sambalid (tshillikastmed) ise ja tahab mind ka õpetada. Ma õpin hea meelega, aga pärast lähen ostan ikkagi neid erinevaid kastmeid poest, sest iga kord ise teha nõuab ikka kannatust ja igasugu spetsiaalseid koostisosi ka.

Viimase aja mu õnnestunumatest söögikatsetustest on kartulipuder kookospiimaga. Nimelt tavaline piim, või, jogurt, juust, majonees jms piimatooted on siin pea olematud. Arvatavasti jälle selle kuuma ja külmkapi puudumise tõttu puudub siin täiesti piimatoodete tarbimise harjumus. Kõiki neid asju saab osta küll - peentes supermarketites ja siinses mõistes hingehinnaga - aga maitse pole ikkagi see ja tavaliselt näevad need juustud-jogurtid kuid seisnud välja. No ja siin tulebki mängu kookospiim. Muidugi toit muutub sellevõrra magusamaks, aga maitse on hea. Souste tehakse siin ka kookospiimaga.

Ja järgmisel nädalal algab ramadaan, mille jooksul siis päiksestõusust päikseloojanguni ei sööda, jooda ega pahandata. Ülikooli sööklad on kinni, kõik warungid, sh McDonalds! tõmbavad akendele kardinad ette. Kuuldavasti kodus ikka saab küpsetada, aga vaevalt on viisakas ümberkaudsetele tekitada neelusid praadides kalapallikesi ajal, mil neil on kõht tühi.. Aga seda rohkem muidugi süüakse õhtupimeduses.

Parangtritis

2005-09-28T09:56:00.000+09:00

Parangtritis kõlab nagu mingisugune haigus, aga tegelikult on see kuumim kuurortrand Yoygakarta lähedal - u 25km lõunasse. Kohalikud külaelanikud ütlevad, et on kolm põhjust, mis sinna mitte minna - kuum, ohtlik ja lisaks sellele prostituudid. Aga noh kohalikud meeskodanikud on ehk just selle viimase põhjuse pärast agarad sinna minema. Ohtlikkus seisneb selles, et India ookean laiub Jaava lõunakaldast segamatult Antarktiseni ja lained saabuvad Parangtritise randa surmavalt mühiseva jõuga ja ujumine on seal põhjendatult keelatud. Kuumus on probleem aga siinkandis igal pool, pigem on meretuulte mõjul rannas ikka jahedam. Rannad iseenesest on seal väga maalilised - hästi laiad ja kaetud peene musta vulkaaniliivaga.

Meie läksime Parangtritise üksildasse Depoki randa tähistama ühe darmasiswalase sünnipäeva. Marta oli rannas üürinud ühe katusealuse, kus arvatavasti muudel aegadel tegeldakse agara kalagrillimise-ja söömisega. Igatahes 60 krooni eest sai sellest katusealusest tore peopaik otse rannas. Lõke põles ja et paljud darmasiswalased on muusikud-lauljad-tantsijad, siis käis üks pidev kitarrimäng ja laulmine. Süüa oli jube palju ja igasugu häid asju, ja arakist (kohalik lahja riisiviin) ei tulnud ka puudust. Hommikul kl 8 oli tellitud buss linna tagasi ja selle hetkeni polnud me jõudnud veel magama minna. Päikesetõus oli u poole kuue ajal kui punane päike end mustade liivaküngaste vahelt üles upitas. Ja nagu oleks käinud stardipauk, saabus randa mitusada inimest - sporti tegema, kalastama, midagi lennutama või lihtsalt jalutama. Mina korjasin rannast kotitäie ilusalt vormitud tumepruune pimsskive.

K6ik on uus septembrikuus..

2005-09-17T12:36:00.002+10:00

Üllatavalt ammu pole siia juba midagi lisanud. Või äkki aeg möödub üllatavalt kiirelt? Igatahes koolis käia on vahelduseks päris tore. Igal hommikul on meil umbkaudu 4 tundi keeleõpet, kõige paremini on seni selgeks saanud väljend "jam karet" ehk "indoneesia veniv ajatunnetus". Huvitaval kombel ei kehti see algusaegade kohta - enamasti on dotsent või tuutor kl 9 hommikul kohal (õpetajaid on meil kolm (aga nemad ei õpeta iga päev), muul ajal tegelevad meiega 5 tuutorit). Aga mis puutub õppetunni lõpetamisse, siis tihtipeale juhtub see tund hiljem kui plaanis kirjas. Mitte et ma kurdaks- eks see kõik on meie hüvanguks, sest alates jaanuarist peaks me olema võimelised indoneesia keelsetesse tavaloengutesse minema. Praegu on seda pisut raske ette kujutada, aga eks ole hiljem näha. Kõige olulisem on siin võimalikult palju sõnu õppida, sest grammatika jms keelesse puutuv on ikka minimaalselt lihtne. Ainult üks esialgu harjumatu asi - nimisõna laiend (või on see täiend?) käib nimisõna taha, mitte ette, nii et suurest raamatust saab siin alati raamat suur.

Klassis on meid 10, ja neist 3 on edasijõudnud. Üsnagi mitmekesine seltskond - sloveenlanna, vietnamlanna, belglane, venelanna, jaapanlanna ja siis kolm sakslast ja meie. Lisaks liigub siin Yogyakartas palju muid välismaalasi, sissejuhatavast programmist saati tunneme kõiki UGMi (siinne prestiizülikooli) ja ISI (kunstiinstituut) darmasiswalasi.

Hakkasin käima ka batikmaalis - vahaga tekstiilimaal. Tõotab tulla huvitav, kuigi esimesed paar nädalat on pigem teooria, kus ma seniks saan aru piltidest ning mustritest ja umbes igast viiendast sõnast. Aga Naho - jaapani tüdruk, kellega ma väga hästi läbi saan - aitab mul pärast tõlkida. Veel paelub mind keraamikakursus (sellest hetkest kui ma nägin klassi kõigi nende keerlevate laudadega), aga et see on samal ajal kui keelekursus, pole meil vähemalt ametlikult lubatud sinna minna. Ehk järgmisel semestril.

Mis siis veel uudist. Meil on nüüd jalgrattad! Üpriski ajaloolised hiinakad. Minu oma nägi algul välja vägagi sarnane mu armsa sinise rattaga kodus, kusjuures pidurisüsteem on sama (tagasikäik) ja allamäge pidurid ei pea.. Aga et siinse rattakönni sinine värv oli üsna kulunud, siis nüüdseks on ta muutunud värskelt kiiskavaks punaseks. Ma olen päris rahul, igatahes mida rohkem liikluses silma paista, seda ohutum siin on. Blond pea aitab ka kaasa, et ikka teel püsida.. Liiklus on pealtnäha kaootiline, kuid seal sees olles üllatavalt sõbralik.

Maksime jalgrataste eest kakssada krooni. Meie ülejärgmine naaber (kes on juhtumisi becaki ehk jalgrattariksha juht) tegi muidugi kohe meile selgeks, et maksime vähemasti poolteist korda üle normaalse hinna. Tema jutu järgi on siin võimalik osta isegi uue ratta 300 krooniga (kuigi teistel andmetel on see u 600). Aga see kõik on tagantjärgi tarkus ja ega see 200 krooni ei tee meid suurt vaesemaks, kui vaid jalgratas istumise alla kohe ära ei lagune..

Kool algab homme

2005-09-04T16:13:00.000+10:00

Oi-oi, vahepeal on päris tegusad ajad olnud. Kõigepealt käisime Diengi platool külma õhku, vulkaane ja kartuleid nuusutamas. Siis oli siin väike kokkusaamine kolme eestlasest rändajaga. Seejärel saabus mulle Ibult kutse sõita koos temaga Kaliurangi ahve söötma, Merapi vulkaani vaatama ja tempet sööma minna. Ja kõige tipuks alustasin ma karjääri koduse kokanduse alal (nii et ma olen juba panni, poti ja kohaliku toiduturu püsikülastaja auväärse tiitli omanik).

Eile õhtul käisime veel õppeaasta algust tähistaval rockkontserdil (sissepääas maksis 6 krooni ja selles sisaldus kaks pakki nelgisigarette üritust sponsoreerivalt suitsufirmalt, iga bändi vahele lasti ka 5 minutit reklaami selle kohta, kui cool on suitsetada). Ahaa, ja homme algab siis lõpuks ka kool..

Mitmed inimesed on mu kohalikku aadressi küsinud, see on siis siin:

Jl.Wuluh 8C, Papringan, Yogyakarta, Indonesia

nii et kirjutage ja joonistage!

Ahaa ja siin on veel pilt Ibust ja ahvist Kaliurangis

Vulkaanid ja kartulid

2005-09-04T16:06:00.000+10:00

Diengi platoo asub Yogyast nii umbkaudu 120 kilomeetrit ja 5 tundi vulkaanide poole. Õhk on seal võrgutavalt jahe ja vaated (kui just pilved ees pole) vähemasti sama meeldivad. Lisaks on seal igal pool kartulid (ka see on meeldiv vaatepilt meie riisiste söögisunduste kõrval).

Kartuleid hakati kasvatama aastal 1985 ja sellest ajast on dienglased kiiresti rikastunud (põllupidaja saab siin kilost 4 krooni kätte, siinses mõistes on iga pabul väga hinnas ja kartulipõllud tehakse kõigisse mõeldavatesse ja mittemõeldavatesse kohtadesse mäetippudeni välja). Aga nagu meile üks mees rääkis, olevat suur osa maast siin juba väga ära kurnatud ja saagid lähevad üha kehvemaks. Lisaks on valitsusel plaanis mäetippude põllupidamine siiski lõppeks ära keelata. Iga vihmasadu viib need kobedad põllud natuke madalamale.

Kogu platoo on vulkaaniliselt aktiivne, nii et vahepeal kartulipõld lõpeb podiseva ja aurava mudatiigi ääres. Aga oht sinna sisse astuda on siiski väike - väävline mädamuna hais hoiatab juba kaugelt.

Kodune elu

2005-08-29T15:27:00.000+10:00

Mõned päevad on mööda tõtanud ja nüüd me tunneme end siin tõesti nagu kodus. Jarek on rohkem arvuti taga istunud - kirjastaja tahab novembriks järgmise raamatu mustandit. Mina aga istun maja taga jõe ääres ja muudkui ajan juttu. Vahel perelastega (või mis lapsed - Wiwek on 25, A-aa 20), enamasti aga Ibuga. Ibuga on kõige huvitavam (ja harivam), sest ta räägib kõige lihtsamate sõnadega - no ta on ju ikkagi 4 last üles kasvatanud, pealegi ei taha tema inglise keelt praktiseerida (ja ei häbene oma aktsendi pärast), vaid lihtsalt oma koduses keeles vestelda.

Läbiv jututeema on olnud "Jõgi ja selle ümbruses elavad loomad" :). Nii ma tean juba kalakesi, kes siin pesitsevad (mustad on leled ja punased lihtsalt ikan). Veel leidub jões väikeseid krabikesi. Kunagi olevat elanud ka kilpkonnad ehk kura-kura, ja kui Ibu uskuda, siis olid need sellised poolemeetrised. Aga ei enam. Sest kõik kanalisatsiooniveed viivad ju jõkke. Jõeümbruses lendavad liblikad - kupu-kupu - enamasti väikesed ja valged (kecil putih), vahel aga suured ja kirjud (kupu-kupu warna-warni besar!). Veel on siin pääsukesed ja oravapaar vastaskaldal leivapuu otsas.

Nüüd on mul juba 4 potilille, kui nii jätkub, pole varsti jõge enam nähagi:). Ibu huvialaks on ka orhideed ja neid on tal oma mitukümmend eri värvitoonides (aga praegu need ei õitse). Lisaks on jõeääres väike aed, kus on kaks papayapuud, üks kookospalm, üks banaanitaim. Maja kõrval aga mango- ja rambutanipuud. Jaanuaris ja veebruaris peaks saabuma "puuviljade aastaaeg", kui kõik hakkab valmis saama ja puuviljad maksavad turul 2-3 krooni kilo. Praegu on mangokilo 6-7 krooni (mahal! ehk kallis nagu kohalikud ütlevad).

Eile võttis Ibu nõuks, et mulle on vaja söögitegemist õpetada. Nii et täna hommikul kl 8 valmistasime me koos telur sambalit, ehk keedetud mune teravas tshillikastmes. Panen siia ka mõned pildid.

It`s not personal, it`s cultural..

2005-08-27T13:21:00.000+10:00

Jakartas peeti meile sissejuhatav loeng teemal "Kultuuride erinevustest". Tähtis naisprofessor valges pearätis ja muidu üdini ameerikaliku olemisega (Ph.D New Yorgist jms) rääkis igasugustest elulistest üldistest asjadest. Tal oli välja pakkuda ka väga karismaatiline hüüdlause (mida ta loengu ajal mitmeid kordi karismaatiliselt kuulutas), mida meil olevat kasulik Indoneesias olemise ajal pidevalt korrutada: "It`s not personal, it`s cultural".

Täna oli siis üks neist õhtutest, kui mulle see lause meenus. Asi algas sellest, et ma lugesin maja taga raamatut. Tuleb Ibu, istub maha ja räägib maast ja ilmast. Mõne aja pärast selgub, et Ibu jutul kanadest ja munadest on ka tagamõte - ta tuli meid õhtusöögile kutsuma. Jam tujuh ehk kell seitse. Terima kasih, muidugi me tuleme.

Saatsin Jareki veel poodi küpsiseid ostma - viisakas ikka ju midagi kaasa võtta. Ega inimesed siin iga päev kana ei söö, nii et meie auks on ikka pidusöök tulemas. Pool seitse koputatakse uksele, et kuna me ometigi tuleme. Jarek on parasjagu mandit võtmas (ehk kümblemas:). Minutiga suutsime siis mobiliseeruda, haarasin veel fotoka ja sõnaraamatu kaasa.

siin pildil on siis omanikupere, aga lastest vaid Wiwik (vanim tytar) ja O-oo (noorim poeg) on kohal.

Pidusöök oli kena, vaibale laotatud suur kandikutäis riisi ja nuudleid, praetud tempe (krõbedad sojaoa käkid), omlett ja siis see kuulus kana. Kanal oli pea otsas ja muidu nägi ta välja selline hallikaspruun. Andsime oma küpsised üle ja asusime sööma. Õhtusöök kulges ladusalt, ajasime juttu, korrutasime kui maitsev see pooltoores kana küll on, Jarek tegi pilti. Siis kõik lõpetasid söömise, kondid viidi kassidele ja järsku tekib selline ebamugav vaikus. Millegi ootus. Mida oodatakse? Mina natuke nagu ootasin neid kenasid pähklitega küpsiseid, mis me kaasa tõime ja võibolla tassikese teed. Jarek püüab ka ühest ja teisest rääkida, aga jutt ei võta vedu. Õnneks päris mühkamid me pole, paari minutiga tabasime ära, et nüüd on vist aeg lahkuda - pole siin mingit juttu või küpsiseid tulemas. No ja tõuseme siis tänades püsti ja kogu pere on äkki nii rõõmus, muudkui suruvad kätt ja et tulgu me jälle. Selamat malam, head ööd! Kell oli 10 minuti pärast 7.

Imeliku tundega läksime oma majja. Mis see nüüd siis oli? Vaikselt hakkas nagu meenuma, et kuskil sai loetud siinsetest külastuskommetest. Oleks nagu midagi kuulnud sellest, et peale sööki tuleb kiiresti uttu tõmmata - juttu aetakse enne. Ju see siis nii on. Aga imelik ikkagi. Ma loodan, et pere nii kaua meie kohmitsemise, kui meie nende kiirustamise üle ei mõtle.. Järgmine kord oleme targemad.

Aga ma arvasin eelnevatele kogemustele toetudes, et viisakas oleks minna mõniteist minutit peale kutsutud kellaaega. Nüüd aga tundub, et oodati meid märksa varem. Või äkki sai Ibul lihtsalt söök varem valmis.

Kampungielu algus

2005-08-25T16:21:00.000+10:00

Nüüd oleme juba kaks päeva meie armsas majakeses elanud (see on see valge majake, mille eest lapsed hyppavad).
Kindlasti mõjub see kant me keeleõpingutele hästi. Iga natukese aja tagant keegi pistab pea uksest sisse, et öelda tere ja näha meid ja meie maja. Naabrid toovad meile igasugu asju - kes tooli, kes praetud banaane. Kõige rohkem asju toob meile pereema - majaomaniku naine (kõiki matroone kutsutakse siin Ibu´deks). Ühel päeval ilmub Ibu roosiliste kardinatega magamistoa jaoks, siis toob jänkudega diivanikatte. Elamistoas on meil niigi juba sinised multifilmikiisudega kardinad. Alguses püüdsin ära öelda, raha ta millegi eest vastu ei võta, ja seda enam et minu maitse need jänkud ja kiisud just pole. Aga sellele järgnes nii õnnetu nägu, et ma kiiresti ümber mõtlesin ja nüüdsest võtan kõik vastu. Tooge aga kõik mulle! Aga Ibu toob ka vajalikke asju - nii saime endale ühe ta kolmest õlipliidist. Õli küll haiseb, aga võibolla vahel on tore midagi küpsetada. Kõige rohkem rõõmu pakkus mulle see, et eile hommikul, enne kui me ärkasime, ilmus me jõeäärsesse istumiskohta kolm ilusat potilille. Niigi oli seal juba päris vahva olla - jõgi voolab all orus (ja õhk on sedavõrra jahedam), vastaskaldal on suur bambusetihnik ja üks megamõõtmetes leivapuu.

Natuke siis omanikuperest ka - nad elavad siinsamas kõrvalmajas. Pereisa (ehk Babak) on pensionil. Ta on väike, hallipäine ja tegus, lisaks väga kiire taibuga, nii et keelebarjäär on temaga väike (kuigi ta inglise keelt ei räägi). Praegu on tal vanema pojaga (kelle hüüdnimi on Aa-aa) maitseaineäri: nad ostavad külast nelki, kuivatavad, pakivad ümber ja müüvad kuskile lattu. Nii et pidevalt hõljub majade ümber mõnus nelgilõhn.

Pereema on algselt pärit Sumatralt, ja nagu ma juba kirjutasin, on ta väga abivalmis. Aa-aa rääkis meile, et ta läheb igal õhtul kell 10 magama ja ärkab hommikul kl 4. Mida ta need kaks tundi varahommikul pimedas (päike tõuseb kl 6) teeb, jääb esialgu saladuseks. Võibolla palvetab. Kui ta majast välja läheb, siis katab ta mosleminaisele kohaselt juuksed, aga kodus on ta ilma rätita ja isegi kleidid on tal käisteta ja põlvini. Nii et võin minagi kodus mida tahes kanda.

Veel on peres tütar, kes on kodanikuõpetuse õpetaja ( ja vist mitte veel abielus), noorem poeg (hüüdnimi Oo-oo!), ja veel üks tütar, keda ma eriti näinud pole, sest ta oli kuskil ära. Ja kolm kiisut, kel on kellad kaelas ja kes mind nähes tarduvad õuduses ja pagevad kabuhirmus.

Nii see ongi nüüd sissejuhatus meie kampungi (küla) elule. Panen siia paar pilti meie elamisest.

Kodukaunistuskuu

2005-08-25T16:09:00.000+10:00

Nii, meil on nüüd elamine olemas - ja ei mingi vilets ühikas, vaid päris oma maja! Ok, siiski renditud. Igatahes me oleme oma maja üle üsna uhked.

Maja ise on Yogyakarta idaservas, Gajahwongi jõe ääres, u 20 minutit UNY kampusest kõndimist. Hea meel on ka selle üle, et leidsime selle maja õnneliku juhuse tahtel ja mitte mõne agentuuri või abimehe vahendusel. Seega on ka hind märksa meeldivam kui me alguses oskasime kahtlustada.

Tegelikult oli meil juba kos (tudengite ööbimiskoht) olemas - lõime juba käed, et septembrist alates üürime ühe toa eramajast (ja see oleks olnud üks väga vähestest kohtadest, kus me Jarekiga oleksime saanud tuba jagada, enamasti on siin kõikides majades nö sooeralduspoliitika.) Järgmisel päeval aga jalutasime UNY ümbruses ringi, et näha, mis kandiga üldse tegu on. Ja nii me kõndisime ja kõndisime, tänavad muutusid üha vaiksemaks ja väiksemaks ja me muudkui arutasime, et küll oleks kena kuskil siin elada.. No ja siis pärisime mõnelt kohalikult, et ega siin mõnda maja rendiks pole. Algul keegi ei teadnud midagi, aga ju jutud läksid liikvele ja peagi näidati meile üht maja, kus remont pooleli ja kamar mandi (vannituba) oli väike pime urgas keldris. See natuke vähendas meie indu.

Hakkasime just tagasi ülikooli poole astuma, kui üks naine ütles, et äkki tahame veel üht maja näha. No me siis vaatasime. Ja vaatasime kohe mitu tundi. Arutasime teeklaasi taga omanikuga asju, klõpsisme elektrit, vaatlesime vee läbipaistvust, kontrollisime aknaid ja uksi - ja asi täitsa sobis. Maja on üsna uus, ja seega puhas. Kolm tuba - suur elutuba ja kaks väiksemat magamiseks. Mõlema magamistoa taga on kamar mandi - ei midagi edevat, aga täiesti adekvaatsed pesemiskohad. "Köök" on rohkem esiku kui köögi moodi, aga ma ei usu, et me siin sageli süüa tegema hakkame - kodus vaaritada on märksa kallim, kui väljas süüa. Maja taga on kena miniatuurne istekoht jõekaldal, kust avanevad kenad vaated üle jõe. Ok, jõgi on praegusel kuival aastaajal rohkem prügi täis nire kui jõgi, aga kindlustatud kaldavallid annavad tunnistust, et vihmade saabudes mühavad siin tormised vood. Enamus maju on siiski ehitatud meie majast madalamale jõekaldale, nii et ma ei usu, et meid üle ujutatakse. ptüi ptüi ptüi

Järgmisel päeval naasesime ja võtsime kaasa oma ülikooli poolse tuutori - nö tunnistajaks ja tõlgiks ja nüüd on siis tegu tehtud. Rentisime maja 10 kuuks, ja maksime selle eest u 5000 krooni. Iga kuu lisandub sellele elektriarve ~50 krooni ja 28 krooni telefoni eest. Meie telefoninummer on ka ilus ja ümmargune +62 274 544424. Nii et skypige mulle.

Eh, aga kõigepealt peame veel telefoni muretsema. Ja veel umbes sada asja - nimelt maju renditakse siin pea eranditult ilma sisustuseta. Ühtpidi on see kõige muretsemine vaevarikas, teistpidi tore. Eriti et asjad on siin ikkagi väga odavad ja valik on suur ja vähemasti mulle imponeeriv (bambus, batik...). Eile ja täna olemegi mööda poode tuulanud ja uurinud asju ja hindu. Me oleme arvestanud, et lisa miljoni-pooleteisega (~1500 krooni) saame kõik hädavajalikud asjad kätte. Trend tundub olevat selline, et plastik on kallim kui looduslikud materjalid - ja meile (ja me rahakotile) sobib see hästi. Kõige suurem väljaminek saab vist madrats olema.

Augusti lõpu olemegi siis ametlikult kuulutanud kodukaunistamiskuuks.

Yogya I

2005-08-17T17:49:00.000+10:00

Tere siis üle pika aja!

Vahepeal on elu nii kiire olnud, et polnud võimalik arvuti taha sattuda. Viimase nädala oleme veetnud Yogyakartas, kus toimus sissejuhatav keelekursus kõigile darmasiswa stipendiaatidele. Õppureid on kokku umbes 120 umbes 50 eri riigist, nii et igavuse üle just kurta ei saa. Tunne on siin umbes sama nagu EGEA kongressidel, ainult selle vahega, et öö läbi ei jooda (midagi veest kangemat). Aga mehhiklastel pole kangemat kraami vajagi, nad on niigi valmis iga hetk salsat tantsima:). Peale keeletundide toimusid veel igasugused ekskursioonid ja vastuvõtud, rahvuslikud õhtud, batika kursused jms nii et hetkel on igatahes tunne nagu tühjakspigistatud sidrunil. Eile sai esialgne programm läbi ja enamus inimesi sõitsid või lendasid laiali oma tulevastesse ülikoolidesse. Meil ei tulnud õnneks kuigi kaugele sõita - u 15 km kesklinna. Elame nüüd siin ühes väikeses külalistemajas ja homme hakkame endale elamist otsima.

see on pilt yleeilsest 6htust, kus me k6ik pidime kohalikesse kostyymidesse riietuma ja m6ne indoneesia laulu ja tantsu esitama.

Me oleme Jarekiga ühes ülikoolis - UNY ehk Yogyakarta Riiklik Ülikool. Kooliaasta hakkab pihta 8 septembril, nii et sinnamaani on meil aega ennast sisse seada. Praeguseks teame umbes niipalju, et kolm kuud kestavad intensiivsed keelekursuse (iga päev vähemalt neli tundi) ja peale seda me võime valida ülikooli programmist ükskõik mis aineid - traditsioonilisest tantsust ja kunstist poliitika ja majanduseni. Ma arvan, et see kõik kõlab üsnagi hästi. Eriti et tundub, et see indoneesia keel on tõepoolest lihtsate killast. Peamine on lihtsalt võimalikult palju uusi sõnu õppida.

Ahaa - ja mu uus mobiilinumber on 00 62 815 78126229.

Paar toidupilti ka: esimene on indoneesia rahvusroog sate ja teine kohalik magustoit es campur. Selamat makanan!

Suur Durian

2005-08-06T14:10:00.000+10:00

Me siis Jakartas nyyd. M6nel pool kutsutakse Jakartat suureks durianiks - see on see v2ga haisev okkaline delikatesspuuvili. M6te vist selles, et kuigi pealt terav ja muidu haisev, leidub siin ka mingisuguseid meeldivaid momente.
Igatahes lennujaama tuldi meile vastu, nagu lubatud. Meie lend j2i kaks tundi hiljaks, nii et ootav vennike oli juba ysna kyps. No siis mingid tyhised kaks tundi m66da Jakarta liiklusummikuid ja me saabusime Riikliku Haridusosakonna kylalistemajas, kuskil ysna Jakarta l6unaosas. Neid darmasiswa tyype on siia juba mitu p2eva tilkunud - praeguseks on kohal nii 50 v6i 40. Aga peaks vist tulema 100.
Igatahes seltskond on v2ga kirju, kuigi suurem r6hk tundub olema Ida- ja Kesk-Euroopal - slovakid, ungarlased, poolakad, ukrainalased. Sekka tegelasi Surinamest Filipiinideni ja Turkmenistanist Mehhikoni. Minu toanaabriks on Portugali tydruk.
Nii et ysnagi huvitav - pealegi enamus on ikkagi yli6pilased omal maal, nii et inglise keelt r22givad pea k6ik, kaardim2ngud on samad nagu igalpool ja yldse tore olemine. T2na hommikus66gi k6rvale pakkusid slovakid juba mingisugust slivovicat. Ahaa, programm peakski siis t2nasest algama. Esialgu tundub, et programm piirdub t2na ja homme sellega, et meile on korraldatud hommiku-, l6una- ja 6htus66k. Esmasp2eval on mingisugused pidulikud yritused ministeeriumis ja rahvuslik 6htu, teisip2eval linnaekskursioon. Ja kolmap2evast liigume me k6ik Yogyakartasse, kus on esialgne keeltekursus ja sealt siis k6ik kobivad oma ylikoolidesse yle Indoneesia. Meie j22me Yogyakartasse.
Igatahes t6otab k6ik sujuvat ja ootusrikkalt vaatame vastu aastale Indoneesias..

Kalmaarikyla

2005-07-30T16:58:00.000+10:00

Eile ma käisin seelikuga ujumas. Ei saa ju külakese läheduses, kus kõik inimesed pealaest jalatallani kaetud on, poolalasti vette sulpsatada. Seelikuga tundus kuidagi viisakam. Ega inimesi peale meie suurt rannas polnud - kohalike jaoks on päike liiga kuum ja ujuda oskavad ka vist vähesed. Aga ma mõtlesin, et äkki vahepeal keegi tuleb, ja kuidas ma siis pärast veest välja saan?
Aga vesi on siin säravalt sinine ja läbipaistev. Hea kalade vaatamiseks. Meil on snorgeldusmask ka endal olemas - Egiptuses muretsesime ja nüüd kulub siin marjaks ära. Igatahes kalu on palju. Ja krabisid. Marang ongi peamiselt kaluriküla ja praegu on kalmaarihooaeg täies hoos. Igal õhtul sõidavad laevad välja ja hommikul on kuhja kalmaaridega tagasi. Meile kalmaarid meeldivad - selline kala moodi maitse, aga luid ei ole.

Aga nii ranna lähedal, kui meie ujume, kalmaare ei näe. Peamiselt on mingisugused väikesed helklevad kalad.

Äkki on need anshoovised? Peamine hommikusöök Malaisias on nasi lemak - kookospiimas keedetud riis, millele pannakse otsa kulbitäis anshooviseid mingisuguses kastmes ja keedetud muna. Need kalad meres on sama pisikesed kui nasi lemakis.

Malaisia reklaamidest

2005-07-30T16:55:00.000+10:00

Ma olen viimasel ajal palju raadiot kuulanud - avastasin, et Jarekil on üks väike pleier kaasas, mis ainult raadiot mängibki. Raadiokanaleid on palju - osadest tuleb rõõmsat hindi muusikat, teistest malai keelseid ballaade, siis on hiinakeelne kanal, rahvalikud viisid ja mõned raadiod, kust tuleb peamiselt Allahh akkbarr..Ja kolm inglise keelset raadiot on ka. Mulle meeldivad eriti reklaamid. Siin käib nimelt tõeline maailmaparandamine. Ma ei tea, kas neil sõnumitel mingi kommertseesmärk ka on, osadel vist on, osadel mitte. Igatahes on reklaame selle kohta, et kui kiirabiauto sireenitades läheneb, siis anna teed. Kui inimene on uppumas, sa ju ulataksid talle käe? Kiirabiautos on samasugune hädaolukord - ulata oma käsi abistamaks, ja hoia teelt eemale.
Kas tunned vahel rahutust, ängi ja viha? Ära toimi mõtlematult! Inimese tapmise eest istud kogu elu vanglas. Kui sa endast ei hooli, mõtle oma vanemate peale.

Ja siis on veel selline reklaam, et mine mõnda kohalikku vanadekodusse ja räägi inimestega. Neil on niipalju jutte, mälestusi ja aega. On vaja aga kuulajaid.

Kas veedad õhtud vaadates piraat dvd filme? Parem mine raamatukokku ja loe raamatuid!!

Kas pole vahva maa see Malaisia?

Midagi negatiivset aga ka. Kilekotid. See on tõeline maania. Taimaal oli asi juba halb, aga siin on lihtsalt uskumatu. Ütleme, et ma lähen supermarketisse ostma vett ja küpsiseid. Jõuan kassasse. Vesi pannakse suurde kilekotti. Niigi pakitud küpsised pannakse ühte väikesesse kilekotti ja siis pakitakse nad veepudeliga kokku. Suur kilekott sulgetakse mingi spetsiaalse plastmassist jullaga. Siis kinnitatakse kleeplindiga kassatsekk kilekotile. Siis uksel istuv mees paneb kilekotile templi. Nüüd jääb üle poe ees kilekott katki rebida (sest plastist julla ei tule lahti) ja nii saad oma veepudeli kätte. Ja kuumas kliimas see poolteist liitrit vett ei kesta kaua - kahepeale võib ühe hooga pudeli tühjaks juua. No ja saabki terve hunniku plastikut ära visata. Turul käib ka kilekott ette ja taha. Isegi maiustused, mis algselt näiteks on banaanilehe sisse keeratud, pakitakse esmalt kilesse ja siis pannakse kilekotti. Muidugi on turul võimalik kotist loobuda (supermarketis küll mitte), aga seletamine võtab liiga kaua aega ja käsi kilekoti järele käib müüjatel sekundi murdosa kiirusega. Ja kui sa seda kilekotti siis vastu ei võta, visatakse ta juba lihtsalt minema, juba pakist ju välja võetud. Mingid tühised 60 aastat ja juba see kilekott lagunebki ära..

Tervitused Malaisiast

2005-07-26T20:52:00.000+10:00

Nii, natuke yle n2dala veel j22nud Indoneesiasse lennuni. Igatahes t2na me j6udsime otsaga Malaisiasse. Selles maas on midagi, mis paneb mind k6rvuni naeratama - kuidagi v2ga armas maa. Jube kuum on ainult..ma arvan, et kindlasti midagi 30 ja 40 vahepealset (ja kl on 7 6htul). L2hme nyyd 66turule nuumuma (s6nast nuumama).

Kaks pilti Phang Ngast

2005-07-22T18:45:00.000+10:00

see oli juba rohkem kui n2dal aega tagasi, aga panen siia kaks pilti Phang Nga lahest.

Siin on Jarek ligunemas Andamani meres.

See on Phang Nga lahe k6ige kuulsam atraktsioon,
nimelt "James Bondi saar". Ei tule kyll
meelde, et oleks seda Bondi filmi n2inud
(Man with Golden Gun), aga ma kujutan ette,
kuidas ta mingi paadiga selle saarekese ymber ringi kihutas
ja m6ni blond Bondgirl valgetes bikiinides eresinisest veest v2lja jalutas.
Igatahes nyyd on kogu kaljusaar t2is suveniiriputkasid.

Vihmane aastaaeg

2005-07-22T18:43:00.000+10:00

Vaade hotelli aknast.

Geograafia6pikutes r22gitakse mussoonist, siin 6eldakse lihtsalt vihmane aastaaeg. Igatahes on
see nyyd alanud. Vist. Tegelikult peaks see juba kogu juunikuu kestma, aga siiani on v2ga v2he
vihma sadanud. Yleeile 66sel u kl kahe paiku kallas aga nii hoogsalt, et me arvasime, et hotelli
katus kukub kohe sisse. Kusjuures hotell pole mingi h2dine bambuskatusega kylalistemaja, vaid
ikka t2itsa kobe hotell, mis enne tsunaamit oleks meie jaoks olnud pisut liiga kallis (nyyd aga
v6rreldes muu Taimaaga odav, arvestades mugavusi ? kena tuba, TV, kylmkapp, igap2evane
koristamine; r6du, kust paistavad palmid ja meri, ja seda k6ike 4 euri eest).
Igatahes see vihm oli h2mmastav. 6nneks p2rastl6unaks paistis j2lle p2ike ja me saime ujma
t6tata ? ainult veetase oli m2rksa k6rgem kui tavaliselt sel kellaajal, ja muidugi olid ilmunud
kaunid vahutavad lained. Jarek millegi p2rast ymises pidevalt laulu, mis oli Poolas hitiks
t6usnud tsunaami j2rgse heategevuskampaania k2igus (Koos saame lainest v6itu?vms).
Tegelikult tsunaamist siin avalikult eriti ei r22gita: mis oli, see oli. Ao Nang, kus me praegu
oleme, v2ga k6vasti kannatada ei saanud (v6i on k6ik juba korda teha j6utud ? 2ri ei anna ju
h2beneda). Natuke ehitustegevust on n2ha p2ris ranna22rses bungaloreas.
Natuke p6hjapoole j22b Noppharat Thara rand ja seal on ikka puud murdunud ja kogu ranna22r
yles kistud.
Eile rentisime motorolleri ja kimasime ymbruskonnas natuke ringi. See annab ikka suure
vabaduse, k2id, kus tahad ja kuna tahad. Ja piisavalt aeglases tempos, et saad ikka ringi vaadata
ja iga nurga peal kinni pidada. Bensiini v6tab u 2-3 liitrit 100 km peale + rentimishind oli u 30
krooni? Aga eks see s6itmine on l6bus (ja odav) niikaua, kui m6ni veoauto sind teelt v2lja ei
pukseeri v6i roller istumise alla 2ra ei lagune.

Igatahes kuidagi on juhtunud, et me oleme siin Ao Nangis juba peaaegu terve n2dala olnud.
Might as well ? Indoneesiasse s6iduni on j22nud veel peaaegu kaks n2dalat.

Tagant j2rgi veel m6ned pildid..

2005-07-09T17:37:00.000+10:00

Tundub, et hiljem piltide lisamine postitustele ei 6nnestu. Panen siia siis m6ned Bangkoki ja Kanchanaburi pildid:

Khao San Road

Chao Phraya j6gi Bangkokis

6htu Kwai j6e 22res Kanchanaburis

Punased maniokip6llud

Hua Hin

2005-07-09T17:27:00.000+10:00

Tundub, et see t2pit2htede kirjutamine siin Taimaal ei 6nnestu, aga mis siis ikka. Pyyan neid kuidagi millegagi asendada.

Praeguseks oleme pea n2dala veetnud Hua Hinis. See on yks l2himaid t6elisi kuurortlinnu Bangkokile, nii 3-4 tundi s6itu m66da kiirteed. Ei tulnud siia just eriliste ootustega, m6tlesime, et ehk saab teel l6unasse natuke meres ujuda. Nimelt Tai lahe 22rsed rannad peaks praegusel ajal olema mussoonist v2hem m6jutatud, meri pole nii ohtlik ja vihma v2hem. L6unapool oli meil aga plaanis hoida just Andamani mere 22rde, sest seal on mitmeid kohti, mida tahaks n2ha. Igatahes siia Hua Hini me j6udsime. See on t6eliselt v2ljakasvanud kalurikyla.

Vanad kai22rsed puumajakesed veel meenutavad kunagisi aegu. Linna aga ehivad nyyd mitmed paarikymnekordsed peened k6rgmajad, kus Bangkoki rikkurid endale merevaatega suvituskortereid muretsevad. Kesklinn on natuke madalamas v6tmes, tavalised karpmajad, kus all pood v6i baar ja ylal v2lja yyritavad toakesed.
Miks me siia nii kauaks oleme j22nud, on harukordselt m6nus olemine. Rand on oma 5 km pikk ja madalvee korral ka v2ga lai. Liiv on peenike ja valge. Ja n2dala sees on see k6ik praktiliselt inimtyhi.

Kindlasti on Taimaal ilusamaid randu, kus vesi on erksam sinisem ja palmid maalilisemad, kuid meile meeldib just see, et saab rahulikult elada linnas kenas toakeses, syya turul parimaid s66ke ja vahetevahel k2ia rannas. Mitte elada palmilehtedes onnikeses, kus WC-ni tuleb ronida 10 min ylesm2ge, syya saab vaid kylalistemajas ja pidevalt k2ib mingisugune peedistamine, et osta yhte v6i teist v6i et nyyd on kindlasti vaja s6ita paadiga kuhugi v6i minna mingisugusele tuurile. Hua Hinis saame v2hemasti meie rahus olla. Myyjataridel on kyllalt tegemist oma asjadega v6i peibutavad nad pigem turiste, kes elavad Hiltoni vms suurtes hotellides.
Nii on meil kujunenud meeldiv rutiin, et hommikul kl 7 paiku jalutame randa, ujume ja p2evitame paar tundi. Siis k2ime hommikust s66mas ? tavaliselt riisi ja kalmaare yhe vana tai t2dikese t2navarestoranis. Kella 1-2 paiku hakkab tavaliselt vihma sadama, siis on hea istuda hotellis r6dul ja midagi lugeda. Praegu on mul k2sil selle n2dala kolmas raamat..P2rastl6unal ja 6htul patseerime m66da randa v6i linna. Kui pimedaks l2heb (nii kl 6-7 vahel), siis avatakse suur 66turg, kus on taas igasuguseid maitsvaid asju ja muud huvitavat.

Vaatad veel hotelli baaris natuke telekat, ajad juttu ja j2lle ongi p2ev otsakorral.
Ehk siis me tegeleme lihtsalt olesklemisega. Aga selles hoolimata v2ga m6nus on.

mis see on??

2005-07-09T17:16:00.000+10:00

see oli meile suurimaks kysimuseks esimesel p2eval Hua Hinis. Tehke oma pakkumised!

Tai vol 2

2005-07-06T20:48:00.000+10:00

Igatahes liiga kauaks meil Bangkokki j??da polnud plaanis. Et pikaks teekonnaks polnud tahtmist ja korralik agenda puudus, siis
s?itsime paariks p?evaks Kwai j?e ??rde Kanchanaburisse. Me polnud seal varem k?inud, aga see on ?ks ?tlemata popp koht, kuhu bangkoklased tulevad
n?dalavahetust veetma ja v?lismaalased tulevad ?ht silda vaatama. Sild on kuulus ?he filmi t?ttu, mida ma n?inud pole.
Tegelikult on asi aga selles, et silda ehitades sai omal ajal k?mneid tuhandeid s?javange hukka,
kellest murdosa olid eurooplased v?i ameeriklased. Viimastele on
n??d keset linna tehtud uhke surnuaed, kus vahelduvad m?lestusplaadid ja ?itsvad lilled.
See surnuaed on muutunud huvitavaks turismiobjektiks- tai neiud rulluvad naeratades
sinna haudade vahele, kuniks s?brannad pilte teevad.
Sild on nagu sild ikka, ja juhtus ka nii, et kui parajasti rong sillale j?udnud oli, tuli piletikontrol?r.
Kanchanaburis on ?sna kenad k?lalistemajad - enamus ehitatud parvedele ja hulbivad j?el. Me ei hakanud pikalt valima
ja j?ime bussijaama poolt tulles esimesse pidama. Toa saime vaatega j?ele ja lootoslilledele (ja m?ningasele hulpivale prahile).

Maandusime v?rkkiikedesse ja nautisime Kwai j?e taha loojuvat p?ikest.
Id?ll aga ei kestnud kaua. Selgus, et meie k?rvaltoas pesitses
?ks kahtlane paar, kes p?ev l?bi pilves olles ps?hhedeelilist muusikat kuulas. Lisaks k?is neil ?htelugu k?lalisi - eriti eredalt meenub
?ks kanada poiss kollastes kilep?kstes, kes oma nasaalse aksendiga muudkui t?nu avaldas suurep?raste n?uannete eest, kuidas
korraldada v??riskivide eksporti ja sellelt teenitud tuludega elada elu l?puni id?lliliselt ja in harmony kuskil j?e ??res
kanepit t?mmates. H?irivalt naiivne lollpea.
J?rgmisel p?eval k?isime ?mbruskonnas natuke matkamas (mis kujunes nii 10-ks v?ga kuumaks kilomeetriks punaste maniokip?ldude vahel)
ja ?ht khmeeri templit kaemas (kus k?rval olid poolenisti v?lja kaevatud ja eksponeeritud ka m?ned luukered u 2000BC) ja joa juures (kus rummist
k?llastunud bangkoki kooli?pilased riietega vette kargasid). P?eva l?petas aga ?limalt meeleolukas ?htus??k.
Nimelt n?ljaste n?gudega m??da t?navaid k?ndides avastasime restorani (v?i ?igemini turunurga), kus innukad taid auravate pottide
?mber ise endale ?htus??ki valmistasid.
69 bahti (u 20 krooni) eest
v?isid laualt valida, mida hing ihaldas ja seda siis ise vastavalt soovile keeta ja k?psetada.
Vitsutasime siis kalmaare, marineeritud lihal?ike, seeni ja igasugu muid ollusi. Osa asju s?ime k?ll vist pooltoorelt,
sest kes see siis t?pselt teab, kui kaua midagi tundmatut aurutada v?i praadida tuleb?
?ldse igasugune s??mine on ikka Tai k?ige v?luvam pool. Kalapalli-supikesed, ingveri-kana-seene kastmed riisil ja lugematu hulk
muid h?id asju. Rambutanide hooaeg on ka peagi hakkamas..
Kes see neist maasikatest ikka puudust tunneb?

Praegu oleme Hua Hinis. Aga sellest, mis siin on, kirjutan kunagi hiljem. Sest vihmahoog on ?le l?inud ja plaan on minna ujuma.

Tai vol 1

2005-07-06T20:47:00.000+10:00

No me siis Taimaal. Bangkokki saabumine oli naljakas - k?ik tundus nii tuttavlik.
Oli tunne nagu oleks puhkusereisilt tagasi koju j?udnud. Tegelikult peaks ju vastupidi olema??
L?ksime juba vanasse tuttavasse Green hotelli KSR l?hedase templi taha. Saime toa number 109 -
selles samas toakeses oleme varem oma 3-4 korda kindlasti ??binud, isegi sinisel p?hjal ujuvate kuldsete kaladega
voodilinad olid samad (aga ?nneks ikka vahepeal pestud ka:). Huvitaval kombel maksis tuba 10 bahti v?hem kui varem.
Hindade langust mujal aga t?heldada ei saanud - kohalik buss maksis enne 3.5, n??d 5B; vesi enne 5, n??d 6B. Aga meeldivalt
odav on k?ik j?tkuvalt.
Esimese p?eva suures osas magasime maha. Et aga 10h lennukis?it ja enne seda p?ev Berliinis oli kokkuv?ttes meid nii
?ra v?sitanud, siis polnud probleemiks magada sinna otsa ka Tai ??tunnid. Ja nii me juba saimegi ?igesse ajav??ndisse.
J?rgmise p?eva veetsime j?elaevadega m??da Chao Phrayat edasi-tagasi s?ites. J?e ??res ongi Bangkok k?ige kenam - tuuleke puhub, pidevalt
siin-seal terendavad wat?ide (templite) kuldsed katused,inimesed h?ppavad paatidelt maha ja peale. Hea istuda ja lasta melul ennast ?mbritseda.
Korra s?itsime ka kanalilaevaga. See on pikk ja kitsas kihutav laev, millel t?mmatakse sinised kiled katuseni, et k?ik s?itjad l?bim?rjaks ei saaks.
Nii muidugi ei n?e ka midagi. Aga sellest pole lugu. Kindlasti on see laevake k?ige kiirem moodus liikuda Bangkoki peene keskuse (Siam Square) ja
Banglampoo (KSR) vahel. Bussiga loksud sama teed ?le tunni, pidevad liiklusummikud ja autotoss.
?htul istusime natuke Khao Sanil. Reede puhul oli muidugi melu suur. Punaseks p?lenud (v?i veel valged) v?lismaalased shoppamas, patseerimas v?i joomas
ja sekka palju tai noori.

testing, testing...

2005-06-23T02:28:00.000+10:00

igatahes peagi on see tulemas.. see äras?it.
28. juuni s?idame siis ära - marsruudil TLL-SFX-DUS-BKK
Aga eks ma k?igest sellest kirjutan peagi pikemalt.