Hüvasti Yogya..

Ühtpidi see poolevakueerudes Yogyast lahkumine on heagi. Sest kahju lahkuda on nagunii, aga nüüd polnud võimalust ega aega pikalt selle kõige üle mõtiskleda. Teisipäev oli siiski natuke nutune. Läksime tagasi Yogyasse oma viimaseid asju kokku korjama ja inimestega hüvasti jätma. Esmaspäeva õhtul helistasin veel Solost koju ja Ibu teatas uhkusega, et kana on juba küpsetatud ja hommikul teeb ta nagu kokkulepitud nasi kuningit (kollast kookosriisi). Ja kana tõesti oli uhke - hiigelsuur "häppi tsiken" ehk ayam kampung ehk külakana ehk kana, kes oma elu jooksul on rahus mööda küla ringi jooksnud ja selle käigus endale raudsed musklid kasvatanud (väga hinnatud toidupoolis siinkandis).Aga Ibu kollane riis muidugi vääris medaleid nagu alati (see on spetsiaalne söök millegi erilise tähistamiseks) ja oli ilusti künkaks vormitud. Enne sööki Bapak pidas härdusega hääles kõne (või õigemini seletas, mis nad järgneva palvega meile soovida tahavad) ja ausalt öeldes nutt tuli peale küll. Ühesõnaga ei saanud me teisipäeval Solosse naastud nagu esialgne plaan välja nägi. Käisime õhtul veel kõik koos padangi restoranis (Sumatralt pärit toidutraditsioon, kus tuuakse lauale kõik, mis menüüs leidub ja siis valid sealt, mis meeldib) ja hommikul panime pintslisse ülejäänud kollase riisi. Ja siis jätsime hüvasti. Meil oli ikka tohutult õnne, et me siin Yogyas just selle pere juurde sattusime - nad on meid terve aasta tõesti kohelnud kui oma pere liikmeid. Mudah-mudahan kita bisa ketemu lagi ya..

Kolmapäeva õhtul oli meil aga Solos lahkumispidu. Agnieszka ja Hristina, kelle juures me maavärinast peale elanud oleme, leidsid, et vaja on natuke turgutada meeli ja ühtlasti teha väikest bule sensatsiooni Solo linnas. Nii et panime paremad riided selga, roosad kingad jalga (välja arvatud Jarek, Maciek ja Michal:) ja kimasime becakitega ühte väga õdusasse warungisse, kus õlu asemel voolas guaavi mahl. Vist paremat lõppu Indoneesias olemisele oleks olnud raske leida.