Kingitud hobusele...
Ma olen alati olnud pisut skeptiline igasuguste humanitaarabiorganisatsioonide ja rahvusvaheliste abikampaaniate suhtes. Et kuhu see raha ikka kokkuvõttes pannakse ja kui palju teda abivajajateni jõuab. Sel aastal oleme kuulnud igasuguseid lugusid Acechi rekonstrueerimisest - nt üks Tsehhi humorg ehitas kolm kiviseina ja operatsiooni kogumaksumus oli 50 000 dollarit. See siis alustuseks.
Neljapäeva öösel saabus Poolast lennuk abiga. Mul on sellest abioperatsioonist üsna hea ülevaade olnud, sest nii Jarek kui Agnieszka (poola tüdruk, kelle juures me praegu Solos elame) on pidevalt saatkonna ja ka nende saadetiste organiseerijatega ühenduses olnud ja aidata proovinud. Käisime nende palvel paar päeva enne lennuki saabumist ka haiglates ringi ja tegime nimekirju vajaminevatest rohtudest ja vahenditest.
Mina lennukit vastu võtmas ei käinud (öösel kl 3), aga peale tonnide igasugust kraami astus lennukist välja ka Poola arstitiim (koos tuletõrjujate-sanitaridega 16 inimest) kaasas välihaigla jms. Kuna keegi Indoneesia poolel nende saabumisest ei teadnud, siis hakati kohta otsima, et kuhu see kõrgeltkvalifitseeritud ja kogemustega tiim (kes viimati osalesid Pakistanis maavärina kannatanute abis) siis panna. Kuskilt tuli otsus, et Klateni piirkonda. Sealse abikeskusega võeti ühendust ja saadi teada, et raskesti purustatud Wedi ja Gantiwarno piirkond on juba "broneeritud" Kuuba tiimi poolt, kes pidid järgmisel päeval kohale jõudma. Nii et need poolakad saadeti Bayatisse. Jarek, Magda ja Agnieszka samal ajal sõitsid ringi humanitaarabilastiga haiglatele. See kõik olevat olnud ka täielik segadus ja teadmatus. Muu hulgas viidi suures koguses rohtu kilpnäärme raviks (see on üsna spetsiifiline Tsernobõli tuumajaama õnnetuse järgne medprobleem - Poolas väga aktuaalne, kuid siin mitte), mingeid klaaspurkides beebitoite, mille säilimistähtaeg oli mõne kuu kaugusel ja ... riisi. Saabus aga ka palju vajalikke asju - kipsi, karke, silmatilku jms. Nii et kokkuvõttes siiski hea ja vajalik abi... väikese agaga selles suhtes, et siin kohapeal (kui hetkel mitte Yogyas, siis teistes linnades kindlasti) on seda kõike külluses saada ja kordi-kordi odavamalt (ja rohtude juhtnöörid oleksid olnud indoneesia keeles). Aga tuleb ka aru saada, et igasugune rahvusvaheline abi on samal ajal suunatud ka oma majanduse turgutamisele - enamus abirahast kulutatakse teadagi oma riigis ja oma spetsialistidele.
Jarek oli lubanud minna sinna Poola välihaiglasse natuke appi ja kuna meil oli ka mootorratas, siis eile hommikul sõitsimegi sinna.
Välihaigla oli Bayati küla jalgpalliväljakul püsti ja töötas (ja peab mainima, et kogu see telklaagri ülesehitus ja vidinad olid ikka väga läbimõeldud ja nutikad). Tegelikult neil oli tõesti abi vaja. Neil ei olnud vett masinate jahutamiseks (no ja ka AC ja dussi jaoks) ja selle asemel, et olla ühendatud küla elektrivõrku (mis juba toimis), pidid nad generaatoreid kulutama, ja neil polnud mitte ühtegi inimest, kes seda oleks suutnud kohalikule külavanemale arusaadavas keeles seletada. Nii et ennast kiitmast me ei väsi - tunni ajaga said nad nii 5000 l vett kui hakati elektrijuhet tõmbama. (Viimane kiirenes otsustavalt, kui nad meie soovitusel asjapulkadele mõned värvilises pakendist vitamiinitabletid andsid). No ja siis veel sada pisiasja. Kohalikke oli haigla ümber uudistamas palju. Pidin kirjutama sildi, et abi on ainult maavärinas kannatatutele ja see haigla ei saa aidata südamehaiguste, kõrge vererõhu, suhkrutõve jms korral. Selle peale jäi järjekord üsna hõredaks. Jaava paljudes külades arstiabi on pea kättesaamatu (just majanduslikus mõttes), nii et igaüks lootis, et küll need välismaised arstid ehk avitavad. Need inimesed aga, kes esimesel päeval peale maavärinat tõesti lahtiste luumurdude jms pikisilmi kiirabi ootasid, olid aga ammu juba kohalikesse haiglatesse transporditud. Nii et selle tiimi osaks jäid vanatädid, kes kurtsid, et puus hakkas valutama just maavärina järel ja ema lapsega, kelle nahalööve olevat tekkinud peale Merapi aktiivseks muutumist (kuigi siia kanti kindlasti pole ulatunud ükski Merapi tuhapilv). See oli esimene päev, välihaigla jääb sinna aga kaheks nädalaks. Aga teevad, mis nad teevad, siiski aitavad nad kohalikke elanikke. Tasahilju ma ei maini, mis see abioperatsioon kokku läks maksma.
Aga ka seletus sellele kõigele oli varmas saabuma - nimelt konsulitädi teavitas eile õhtul, et esmaspäeval saabub Poola minister alla kirjutama suurt relvamüügi lepingut - Poola müüb Indoneesiale oma vanad tankid maha. Nii et asjade suures skeemis kogu see abioperatsioon saab nii või teisiti Indoneesia valitsuse poolt kinni makstud...
Sõitsime eile ka seal haigla ümbruskonnas ringi - nö teavitasime kohalikke, et selline haigla on nüüd olemas ja sinna võib minna.
Pea kõik majad (ja enamus olid tõesti väga ilusad traditsioonilised Jaava majad) selles kandis on katki, inimesed istuvad passiivselt majade ees või telkides ja ootavad.. Ootavad uusi maavärinaid, ootavad valitsuse ametnikke, kes hindaks kahjusid ja annaks allkirja dokumendile kahjuabi saamiseks, ootavad abi. Praegu on kõik ok, aga mööduvad mõned nädalad või kuud ja nad saavad aru, et tegelikult on nad üksi keset oma õnnetust - abiorganisatsioonide autodest ei heideta enam välja riideid ja nõusid, ei saabu enam toidupakke, ei jagata tasuta rahusteid, ja kompensiatsioon, mille nad heal juhul saavad, võimaldab neil ehk ehitada uue pisikese sara...Ja siis saab neil tõesti raske olema.
Neljapäeva öösel saabus Poolast lennuk abiga. Mul on sellest abioperatsioonist üsna hea ülevaade olnud, sest nii Jarek kui Agnieszka (poola tüdruk, kelle juures me praegu Solos elame) on pidevalt saatkonna ja ka nende saadetiste organiseerijatega ühenduses olnud ja aidata proovinud. Käisime nende palvel paar päeva enne lennuki saabumist ka haiglates ringi ja tegime nimekirju vajaminevatest rohtudest ja vahenditest.
Mina lennukit vastu võtmas ei käinud (öösel kl 3), aga peale tonnide igasugust kraami astus lennukist välja ka Poola arstitiim (koos tuletõrjujate-sanitaridega 16 inimest) kaasas välihaigla jms. Kuna keegi Indoneesia poolel nende saabumisest ei teadnud, siis hakati kohta otsima, et kuhu see kõrgeltkvalifitseeritud ja kogemustega tiim (kes viimati osalesid Pakistanis maavärina kannatanute abis) siis panna. Kuskilt tuli otsus, et Klateni piirkonda. Sealse abikeskusega võeti ühendust ja saadi teada, et raskesti purustatud Wedi ja Gantiwarno piirkond on juba "broneeritud" Kuuba tiimi poolt, kes pidid järgmisel päeval kohale jõudma. Nii et need poolakad saadeti Bayatisse. Jarek, Magda ja Agnieszka samal ajal sõitsid ringi humanitaarabilastiga haiglatele. See kõik olevat olnud ka täielik segadus ja teadmatus. Muu hulgas viidi suures koguses rohtu kilpnäärme raviks (see on üsna spetsiifiline Tsernobõli tuumajaama õnnetuse järgne medprobleem - Poolas väga aktuaalne, kuid siin mitte), mingeid klaaspurkides beebitoite, mille säilimistähtaeg oli mõne kuu kaugusel ja ... riisi. Saabus aga ka palju vajalikke asju - kipsi, karke, silmatilku jms. Nii et kokkuvõttes siiski hea ja vajalik abi... väikese agaga selles suhtes, et siin kohapeal (kui hetkel mitte Yogyas, siis teistes linnades kindlasti) on seda kõike külluses saada ja kordi-kordi odavamalt (ja rohtude juhtnöörid oleksid olnud indoneesia keeles). Aga tuleb ka aru saada, et igasugune rahvusvaheline abi on samal ajal suunatud ka oma majanduse turgutamisele - enamus abirahast kulutatakse teadagi oma riigis ja oma spetsialistidele.
Jarek oli lubanud minna sinna Poola välihaiglasse natuke appi ja kuna meil oli ka mootorratas, siis eile hommikul sõitsimegi sinna.
Välihaigla oli Bayati küla jalgpalliväljakul püsti ja töötas (ja peab mainima, et kogu see telklaagri ülesehitus ja vidinad olid ikka väga läbimõeldud ja nutikad). Tegelikult neil oli tõesti abi vaja. Neil ei olnud vett masinate jahutamiseks (no ja ka AC ja dussi jaoks) ja selle asemel, et olla ühendatud küla elektrivõrku (mis juba toimis), pidid nad generaatoreid kulutama, ja neil polnud mitte ühtegi inimest, kes seda oleks suutnud kohalikule külavanemale arusaadavas keeles seletada. Nii et ennast kiitmast me ei väsi - tunni ajaga said nad nii 5000 l vett kui hakati elektrijuhet tõmbama. (Viimane kiirenes otsustavalt, kui nad meie soovitusel asjapulkadele mõned värvilises pakendist vitamiinitabletid andsid). No ja siis veel sada pisiasja. Kohalikke oli haigla ümber uudistamas palju. Pidin kirjutama sildi, et abi on ainult maavärinas kannatatutele ja see haigla ei saa aidata südamehaiguste, kõrge vererõhu, suhkrutõve jms korral. Selle peale jäi järjekord üsna hõredaks. Jaava paljudes külades arstiabi on pea kättesaamatu (just majanduslikus mõttes), nii et igaüks lootis, et küll need välismaised arstid ehk avitavad. Need inimesed aga, kes esimesel päeval peale maavärinat tõesti lahtiste luumurdude jms pikisilmi kiirabi ootasid, olid aga ammu juba kohalikesse haiglatesse transporditud. Nii et selle tiimi osaks jäid vanatädid, kes kurtsid, et puus hakkas valutama just maavärina järel ja ema lapsega, kelle nahalööve olevat tekkinud peale Merapi aktiivseks muutumist (kuigi siia kanti kindlasti pole ulatunud ükski Merapi tuhapilv). See oli esimene päev, välihaigla jääb sinna aga kaheks nädalaks. Aga teevad, mis nad teevad, siiski aitavad nad kohalikke elanikke. Tasahilju ma ei maini, mis see abioperatsioon kokku läks maksma.
Aga ka seletus sellele kõigele oli varmas saabuma - nimelt konsulitädi teavitas eile õhtul, et esmaspäeval saabub Poola minister alla kirjutama suurt relvamüügi lepingut - Poola müüb Indoneesiale oma vanad tankid maha. Nii et asjade suures skeemis kogu see abioperatsioon saab nii või teisiti Indoneesia valitsuse poolt kinni makstud...
Sõitsime eile ka seal haigla ümbruskonnas ringi - nö teavitasime kohalikke, et selline haigla on nüüd olemas ja sinna võib minna.
Pea kõik majad (ja enamus olid tõesti väga ilusad traditsioonilised Jaava majad) selles kandis on katki, inimesed istuvad passiivselt majade ees või telkides ja ootavad.. Ootavad uusi maavärinaid, ootavad valitsuse ametnikke, kes hindaks kahjusid ja annaks allkirja dokumendile kahjuabi saamiseks, ootavad abi. Praegu on kõik ok, aga mööduvad mõned nädalad või kuud ja nad saavad aru, et tegelikult on nad üksi keset oma õnnetust - abiorganisatsioonide autodest ei heideta enam välja riideid ja nõusid, ei saabu enam toidupakke, ei jagata tasuta rahusteid, ja kompensiatsioon, mille nad heal juhul saavad, võimaldab neil ehk ehitada uue pisikese sara...Ja siis saab neil tõesti raske olema.
posted by HM at 7:56 PM
2 Comments:
Tuletan meelde, et blogisse pandud kirjeldused on puhtalt minu isiklik yhepoolne arvamus ja n2gemus, millel ei pruugi tegelikul olukorraga yks-yhest seost olla. (See siis papsile rahustuseks:).
See on ka sobilik koht m2rkimaks, et Yogyasse on j6udnud Eesti P2evalehe ajakirjanik, kes ka p2evikut peab (www.epl.ee).
Nii et see Poola-Indoneesia sajandi relvatehing on nüüd õnnelikult ja ametlikult allkirjastatud (ja seega julgesin taastada lõigu blogi, mis alguses ära kustutatud sai). Aga natuke veel poliitilist ebakorrektsust ja "asjade suurt skeemi": nägin ajalehes nimekirja eri riikide abipanustest. Poola tegelikult saatis ikka väga tagasihoidliku abitiimi, mitmed riigid lendasid peale 130-170 inimesega. Isegi kohalikes ajalehtedes on julgetud mainida, et abilisi on saabunud liiga suurtes kogustes. Erilist kummastust tekitab see, et saabus ka suures koguses USA sõjaväelasi, väidetavalt abistama, kuid tegelikult räägitakse ringi nuhkimisest ja sõjamängudest. Ja üks konspiratsiooniteooria räägib sellest (see on muidugi täiesti ebaametlik), et peagi on saabumas mingi järgmine eriti suur katastroof (midagi seoses Merapiga) ja juba abiväed kogunevad, samas kui lihtinimesed magavad veel õndsaund. See võibolla tõesti seletaks paljugi.
Aga et Indoneesia (või Jaava) turism on taaskord täiesti nulli löödud, siis vähemasti tundkem rõõmu sellest, et praegu on Yogya hotellid, külalistemajad, baarid ja internetid pilgeni täis ajakirjanikke ja abiorganisatsioonide liikmeid kel enamasti taskud rahast tulvil. Suveniiripoed Yogyas juba avanevad, kuuldavasti ka Poola arstid (kõigi teiste hulgas) on leidnud juba aega, et käia Malioborol sisseoste tegemas.
Postita kommentaar
<< Home