It`s not personal, it`s cultural..

Jakartas peeti meile sissejuhatav loeng teemal "Kultuuride erinevustest". Tähtis naisprofessor valges pearätis ja muidu üdini ameerikaliku olemisega (Ph.D New Yorgist jms) rääkis igasugustest elulistest üldistest asjadest. Tal oli välja pakkuda ka väga karismaatiline hüüdlause (mida ta loengu ajal mitmeid kordi karismaatiliselt kuulutas), mida meil olevat kasulik Indoneesias olemise ajal pidevalt korrutada: "It`s not personal, it`s cultural".

Täna oli siis üks neist õhtutest, kui mulle see lause meenus. Asi algas sellest, et ma lugesin maja taga raamatut. Tuleb Ibu, istub maha ja räägib maast ja ilmast. Mõne aja pärast selgub, et Ibu jutul kanadest ja munadest on ka tagamõte - ta tuli meid õhtusöögile kutsuma. Jam tujuh ehk kell seitse. Terima kasih, muidugi me tuleme.

Saatsin Jareki veel poodi küpsiseid ostma - viisakas ikka ju midagi kaasa võtta. Ega inimesed siin iga päev kana ei söö, nii et meie auks on ikka pidusöök tulemas. Pool seitse koputatakse uksele, et kuna me ometigi tuleme. Jarek on parasjagu mandit võtmas (ehk kümblemas:). Minutiga suutsime siis mobiliseeruda, haarasin veel fotoka ja sõnaraamatu kaasa.


siin pildil on siis omanikupere, aga lastest vaid Wiwik (vanim tytar) ja O-oo (noorim poeg) on kohal.

Pidusöök oli kena, vaibale laotatud suur kandikutäis riisi ja nuudleid, praetud tempe (krõbedad sojaoa käkid), omlett ja siis see kuulus kana. Kanal oli pea otsas ja muidu nägi ta välja selline hallikaspruun. Andsime oma küpsised üle ja asusime sööma. Õhtusöök kulges ladusalt, ajasime juttu, korrutasime kui maitsev see pooltoores kana küll on, Jarek tegi pilti. Siis kõik lõpetasid söömise, kondid viidi kassidele ja järsku tekib selline ebamugav vaikus. Millegi ootus. Mida oodatakse? Mina natuke nagu ootasin neid kenasid pähklitega küpsiseid, mis me kaasa tõime ja võibolla tassikese teed. Jarek püüab ka ühest ja teisest rääkida, aga jutt ei võta vedu. Õnneks päris mühkamid me pole, paari minutiga tabasime ära, et nüüd on vist aeg lahkuda - pole siin mingit juttu või küpsiseid tulemas. No ja tõuseme siis tänades püsti ja kogu pere on äkki nii rõõmus, muudkui suruvad kätt ja et tulgu me jälle. Selamat malam, head ööd! Kell oli 10 minuti pärast 7.

Imeliku tundega läksime oma majja. Mis see nüüd siis oli? Vaikselt hakkas nagu meenuma, et kuskil sai loetud siinsetest külastuskommetest. Oleks nagu midagi kuulnud sellest, et peale sööki tuleb kiiresti uttu tõmmata - juttu aetakse enne. Ju see siis nii on. Aga imelik ikkagi. Ma loodan, et pere nii kaua meie kohmitsemise, kui meie nende kiirustamise üle ei mõtle.. Järgmine kord oleme targemad.

Aga ma arvasin eelnevatele kogemustele toetudes, et viisakas oleks minna mõniteist minutit peale kutsutud kellaaega. Nüüd aga tundub, et oodati meid märksa varem. Või äkki sai Ibul lihtsalt söök varem valmis.