Kampungielu algus

Nüüd oleme juba kaks päeva meie armsas majakeses elanud (see on see valge majake, mille eest lapsed hyppavad).
Kindlasti mõjub see kant me keeleõpingutele hästi. Iga natukese aja tagant keegi pistab pea uksest sisse, et öelda tere ja näha meid ja meie maja. Naabrid toovad meile igasugu asju - kes tooli, kes praetud banaane. Kõige rohkem asju toob meile pereema - majaomaniku naine (kõiki matroone kutsutakse siin Ibu´deks). Ühel päeval ilmub Ibu roosiliste kardinatega magamistoa jaoks, siis toob jänkudega diivanikatte. Elamistoas on meil niigi juba sinised multifilmikiisudega kardinad. Alguses püüdsin ära öelda, raha ta millegi eest vastu ei võta, ja seda enam et minu maitse need jänkud ja kiisud just pole. Aga sellele järgnes nii õnnetu nägu, et ma kiiresti ümber mõtlesin ja nüüdsest võtan kõik vastu. Tooge aga kõik mulle! Aga Ibu toob ka vajalikke asju - nii saime endale ühe ta kolmest õlipliidist. Õli küll haiseb, aga võibolla vahel on tore midagi küpsetada. Kõige rohkem rõõmu pakkus mulle see, et eile hommikul, enne kui me ärkasime, ilmus me jõeäärsesse istumiskohta kolm ilusat potilille. Niigi oli seal juba päris vahva olla - jõgi voolab all orus (ja õhk on sedavõrra jahedam), vastaskaldal on suur bambusetihnik ja üks megamõõtmetes leivapuu.




Natuke siis omanikuperest ka - nad elavad siinsamas kõrvalmajas. Pereisa (ehk Babak) on pensionil. Ta on väike, hallipäine ja tegus, lisaks väga kiire taibuga, nii et keelebarjäär on temaga väike (kuigi ta inglise keelt ei räägi). Praegu on tal vanema pojaga (kelle hüüdnimi on Aa-aa) maitseaineäri: nad ostavad külast nelki, kuivatavad, pakivad ümber ja müüvad kuskile lattu. Nii et pidevalt hõljub majade ümber mõnus nelgilõhn.

Pereema on algselt pärit Sumatralt, ja nagu ma juba kirjutasin, on ta väga abivalmis. Aa-aa rääkis meile, et ta läheb igal õhtul kell 10 magama ja ärkab hommikul kl 4. Mida ta need kaks tundi varahommikul pimedas (päike tõuseb kl 6) teeb, jääb esialgu saladuseks. Võibolla palvetab. Kui ta majast välja läheb, siis katab ta mosleminaisele kohaselt juuksed, aga kodus on ta ilma rätita ja isegi kleidid on tal käisteta ja põlvini. Nii et võin minagi kodus mida tahes kanda.

Veel on peres tütar, kes on kodanikuõpetuse õpetaja ( ja vist mitte veel abielus), noorem poeg (hüüdnimi Oo-oo!), ja veel üks tütar, keda ma eriti näinud pole, sest ta oli kuskil ära. Ja kolm kiisut, kel on kellad kaelas ja kes mind nähes tarduvad õuduses ja pagevad kabuhirmus.

Nii see ongi nüüd sissejuhatus meie kampungi (küla) elule. Panen siia paar pilti meie elamisest.