Merapi pildid

Täna hommikul meil õnnestus teele saada kell 6. Varahommikune Yoyga on alati natuke kummastavalt salapärane, viimasel nädalal aga muidugi eriti.


Võtsime suuna Kaliurangist lääne poole, mõtlesime Merapile kuskilt Magelangi kandist ligineda. Aga siis sattus meile ette silt, mis osutas mägede ja Turgo suunas. Kohanimi tuli tuttav ette (see on nimelt küla millest 1994.a vulkaanipurske ajal kuum pilv üle liikus) ja uudishimu ei andnud asu, nii et sellele teele me siis keerasime. Merapi paistis siit üsna selgelt kätte. Tundub, et tossujada on suuna kõrgustesse võtnud, varem pressis ta kiivalt koonusetipust läände.


Tee Turgosse on üsna katkine - rasked liivaveoautod on ära lõhkunud. Praegu aga tegeletakse selle laiendamise ja silumisega.

Turgos kohapeal selgus, et küla "ülemine pool" on alates eilsest valitsuse käsul suletud.

Samal ajal kui Jarek küla vanamemmi ja lapsi lõbustas, vestlesin mina kolme vanataadiga (miks need vestlused küll alati sedapidi välja kukuvad?). Igatahes tõepoolest on Turgo see õnnetu küla, mille pulmapeolised kuumas pilves lõpu leidsid. Põlenud majade asemele on ehitatud uued, aga sinna me ligi ei pääsenud, sest see jäi sinna küla suletud ossa. Küla naised-lapsed käivad praegu ööbimas koolimajas - see on külast paar kilomeetrit allamäge - et kui miskit toimuma hakkab, saavad kiiresti minema. Mehed samal ajal valvavad kodus vara. Külas pidavat olema ka mingisugune kaitsepunker, mis olevat nii jube, et kui vulkaan ei tapa, siis seal olek küll.

Turgo on aga viimasel ajal püüdnud ka turismikaardile saada - külamees Yanto alustas paar aastat tagasi ökoturismiprojektiga. Igatahes on ta suure toa seinad kaetud üsna muljetavaldavate (kuigi üsna koltunud) Merapi fotodega (pursetest, öistest laavavoogudest, lõhutud küladest) ja ta on ka giidiks loodusmatkadel. Saime talt väga vinge Merapi kaardi paljunduse - oleme korralikku topokaarti igalt poolt otsinud, aga seda pole siin mitte kerge leida - ja lubasime, et kui olukord stabiliseerub, siis teeme ta ärile tuttavate seas reklaami.

Kui Turgost allamäge suundusime, siis oli kell juba ligi üheksa ja seega Merapi pilvedes. Ngepringi külas sattusime huvitava ürituse peale. Nimelt oli just saabunud terve trobikond rohekostüümseid sõjaväelasi, kes nüüdsest piirkonda valvama jäävad. Parajasti oli toimumas ka külameeste teavitamine sellest, kuidas evakuatsiooni ajal käituda.

Küla keskele on üles rivistatud ka üsna mitmeid busse, mille esiakendele kleebitud sildid, et tegemist on erakorralise transpordiga Merapi 2006. a hädaolukorraks.

Pealtnäha on nagu kõik valmis, aga ikka tundub raske uskuda, et kõik need inimesed saadakse õigel ajal kokku ja minema. Ja seda mööda teed, millel üle 20 km tunnis ei sõida. Eriti et igas üksikus metsatukas nahistab keegi loomadele rohtu korjata. Ja orgudes, kus peagi laava voogab, kaevandatakse veel liiva.