Magus elu

Yoygakarta on Indoneesia magusaim linn. Vähemasti üle saarestiku on Yoyga kuulus selle poolest, et söök on siin õige magus. Pean tunnistama, et nii see tõesti kipub olema. Võibolla mõningad asjad on võtnud aega harjuda, aga enamasti on see kõik väga maitsev. Sest Yoygakartas ei valitse mitte suhkrune läägus, vaid tshilliga pooleks maitsemeeli turgutav magusus. Kõi saab alguse gula merah´st (punane suhkur) ehk Jaava suhkrust.

Seda suhkrut keedetakse palmipuude nektarist ja müüakse punakaspruunide peopesa suuruste tahkete ümarate lõikudena turul. Erinevalt tavalisest suhkrust on tal maitse. Maitsev maitse. Alguses ma ei jaganud värki ja arvasin, et seda kasutatakse ainult spetsiaalsete magustoitude juures.

Nt kleponid - riisijahust veeretatud pallikesed, millele surutakse tükk jaava suhkrut keskele, keedetakse ja siis rullitakse kookoses. Või puthud - auruatud riisi ja kookosekoogid, taas suhkur keskel. Ja veel ja veel. Aga üha tihedamini olen ma hakanud märkama, et juurviljadele annab miski pruunikat tooni ja mahedat maitset ja grillitud kanatükkidel on peal punakas karamellkord. Sojakaste, mida siin ohtralt kasutatakse, on samuti magusalt veniv. Seda lisatakse nuudliroogadele, suppidele, praetud riisile, selles immutatakse lihatükke ja kala. Magus tshillikaste on samuti väga populaarne. Mulle Yoyga söök maitseb. Kõhnuda ei õnnestu.

Üldse söögist rääkides - kõige tavalisem Indoneesia söök on nasi rames ehk nasi campur ("kokkusegatud riis").

Rootsi laud võiks samahästi olla Indoneesia laud, sest enamasti söömine käib meetodil, et võta ise mida tahad. Nüüdseks oleme me juba välja peilinud kõik kohad, kus saab kõige paremaid asju ise võtta. Hommikuti tavaliselt käime Larise-nimelises warungis. Seal on valikuks oma k kolmkümmend erinevat juurviljasegu ja igasuguseid kalu, kanu, mune, tahu ja tempet. Riisil ükskõik kui arvukate kastetega on üks hind -2 krooni, iga muu jupp maksab juurde. Aga tavaliselt koos jookidega (värske puuviljamahl) kahepeale kokku üle 10 krooni ei kulu.

Turistid Indoneesias pidevalt kurdavad, et söök on igav ja aina üks nasi goreng ("praetud riis"). Tegelikult nasi goreng pole üldse nii popp söök kohalike seas. Tal on küll praktiline põhjus - kui riisi on eilsest üle jäänud, siis mis muud taga ikka teha, kui praadida natuke tshilli ja sojakastmega, segada sisse natuke porgandi ja sibulatükke, võibolla peotäis krevette või mingisugust muud liha, ja üsna kobe söömaaeg ongi kiiresti valmis. Kuigi sageli me nasi gorengit ei söö.

Algul üks minu jaoks ennetundmatuid sööke siin olid tempe ja tahu. Tahu on vist meie keeli tofu - aga Euroopas söövad seda vist peamiselt rikkad taimetoitlased. Tempe on tempe. Mõlemad tulevad sojaubadest, aga tempe on tegelike sojaubadega, tahu ilma. Alguses mulle ei maitsenud kumbki. Siis hakkas tempe maitsema. Nüüd maitseb kohe väga. Tahu ei meeldi eriti siiani, välja arvatud kui ta on täidetud juurviljadega ja pealt krõbedaks praetud. Igatahes tahu ja tempe on asjad, mis vaesepoolsete indoneeslaste riisile iga päev jumet annab. Sest nad on väga odavad ja samas kuuldavasti täis igasuguseid kasulikke asju. Tempet müüakse palmilehtedesse keeratud pikkade lattidena, pärast lõigatakse juppideks ja praetakse või keedetakse. Ja kui nüüd natuke jaava suhkrut ka lisada...mnjaa.
Järgmine söögi alustala on kookospähkel. Seda riivitakse spinatilehtedele, selles rullitakse igasuguseid asju, kastmeid paksendab jahu asemel kookospiim jne. Sellel pildil on kookospiimast ja riisist tehtav koogike nimega srabi. Solo linna spetsialiteet.
Sünnipäevalapsi tervitatakse siin alati nasi kuningiga ("kollase riisiga"). Paar kookospähklit riivitakse peeneks ja pressitakse tast kõik mahl ja õli välja. Lisades natuke kunyitit, mis kollast värvi annab, keedetakse siis riis soolaga maitsestatud kookospiimas. Pärast puistatakse otsa natuke praetud kookost ka.
See on üks õige-õige hea söök.

Veel üks tähtis toit on martabak. See on selleks puhuks kui hilja õhtul kõht tühjaks läheb - martabakikioskid on tavaliselt lahti kl 12ni. Martabak ise on õhuke krõbe soolane pannkook, mis lennutatakse lauale laiali ja kuhu täidiseks pannakse mune, liha ja sibulat. No ja kui see kõik kenasti kuldpruuniks praadida, siis selline üsnagi süümepiinu tekitav maitsev eine on kindlustatud. Kohalikud hammustavad igale tükile tshillit ka peale. Samades putkades tehakse tavaliselt ka terang bulanit ("särav kuu") - see on paks, kohev ja magus pannkook, millele vahele pannakse shokolaadi ja pähkleid või juustu. Vot see on tõeline kesköine põnts.

Katsun siia parast natuke rohkem pilte lisada.