Tsirkust ja suhkrut

Eelmisel nädala avati Yogyas uus ostukeskus - Ambarrukmo Plaza. Kuuldavasti on see suurim kogu Kesk-Jaaval ja on juhtunud nii, et see mall on meie majakesest nii 12 kõnniminuti kaugusel. Tee Plazasse meie majast kulgeb veel osaliselt riisipõldude vahel, aga kauaks neid enam - luksuslikud elamurajoonid tungivad peale. Sel ajal kui meie siin oleme, on juba üks suur põld asendatud kõrgete väravate taha peituva rikkuritekommuuniga. Just Plaza kõrval asub ka traditsiooniline turg (või õigemini Plaza ehitati tolle turu kõrvale) - see on koht, kus me tavaliselt varahommikuti oma puu- ja juurvilju ja igasuguseid traditsioonilisi küpsetisi varume. Nüüd Plaza kõrgustest alla turule vaadates on kontrast kuidagi eriti suur - turust paistab vaid räämas kulunud katusejada ja ringi sibamas vanatädid batikseelikutes ja suurte korvidega.

Aga Plaza juurde tagasi. Peamine tõmbenumber on seal hetkel (kuna kõik poed pole veel avatud) Carrefouri supermarket, mis kulgeb läbi mitme korruse ja on ikka üsna-üsna suur. Hinnad on ka üsna kõrged (võrreldes teiste lähikonna supermarketitega ja muidugi turuga). Avamise puhul on nad aga käivitanud suure reklaamikampaania ja müüvad suhkrut, mune ja veel mõningaid asju allpool asjade tegelikku hinda. Nii et kogu pood kihab suurte kärudega ahnelt allahindlusi otsivatest inimestest. Enamus promokaubast on aga pidevalt "just" otsa lõppenud, nii et odava suhkru kõrvale tekitatakse teine, märksa kallim suhkrukottide kuhi ja selliste trikkidega mitte harjunud inimesed kahmavad suhkrukotte siis sealt. Ja pärast kassas on muidugi palju õiendamist ja järjekorrad venivad tundidepikkuseks. Vedasin Jareki ka suure vaevaga seda ostuhullust imetlema. Rõõmuga pean tõdema, et Carrefouris müüakse mingisugust leiba, millel on natuke pruunikat jumet ja kuuldavasti soola sees - muidu siin kõik on helevalge ja magusapoolne röstsai. Tahtsin seda leiba siis osta, aga pärast olin ohates sunnitud korvi kuskile riiulite vahele poetama - järjekord oleks olnud liiga pikk. Aga eks peagi hinnad stabiliseeruvad ja rahvamassid alanevad koos sellega.

Teine huvitav ja suuri rahvamasse hõlmav värk on Kratoni põhjaväljakul toimuv tivoli. Õigemini see on osa peagi saabuvast traditsioonilistest Sekateni pidustustest. Väljakule on püsti seatud lugematud toidu- ja muud müügiputkad. Ja kõike ilmestab keerlevad ja pöörlevad tuledesäras karussellid ja autodroomid. Enamus karusselle on meie mõistes üsna tavalised (ja tänapäevased). Aga on üks karussell - mis on kaugelt kõige populaarsem, põnevam - ja mis ei läbiks ühegi riigi karusellide ohtusnõuete testi ja ausalt öeldes tahtis mul puhtalt vaadates hinge kinni võtta... Ma usun, et sellised karussellid võisid levida Euroopas kuskil 19. sajandi lõpupoole ja iga päev lõppes lõbupäev mõne halvatuse või vähemasti peapõrutusega. Iseenesest karussell on väga lihtne - igasuguse mootorita kõrge konstruktsioon. Umbes poolteist meetrit maapinnast kõrgemal on ringjas puust istepink, kuhu nii 50-60 inimest redelite abil istuma upitatakse. Nii nad seal istuvad nagu kanad õrrel (igasuste käsitugedeta või ohutusvöödeta) ja ootavad, et kogu karussell oleks tihkelt rahvast täis. Siis kümmekond noormeest võtavad karussellist kinni ja hakkavad jooksma. Alguses tuli mul naer peale, et issand millise totruse eest inimesed on nõus raha maksma. No aga järkjärgult see karussell võtab tuure üles ja hakkab liikuma ikka väga kiiresti. Jooksjad poisid ei suuda sammu pidada ja vahelduva eduga lendavad karusselliga kaasa. Ja kuna mõned neist maha potsatavad, siis karussell hakkab liikuma teatava nurga all - ringi ratast ja samal ajal üles alla. Ja siis need segased poisiklutid muudkui hüppavad selle moodustisega kaasa, teevad saltosid ja pöördeid. Nad muidugi täiesti naudivad oma tööd - Jarek täheldas, et ju päevasel ajal töötavad nad bussikonduktoritena (need ametimehed, kes busside ustel inimesi otsivad ja ka igasuguste trikkidega liikuva bussi peale ja maha kargavad) ja see on neile selline väike õhtune sport. Igatahes seda karussellivärki vaadata oli tõeliselt muljetavaldav - see on ikka lõbustuspark ja tsirkus käsikäes. Ja segatud tõsise ohuga. Selle tunni jooksul, mis meie seal passisime vähemasti ühel trikitajal ei õnnestunud eriti madalale liikunud pingi alt välja keerata ja ta sai üsnagi muljuda ja üks teine kopsas hüpates oma pea vastu pinki. Vot sellised lood siis Yogyas hetkel.