Natuke Bali muljeid ka

Balil on ka mitmeid kenasid vulkaane (kuigi Merapiga nad hetkel võrdlust välja ei kannata). Alguses oli plaan ronida Gunung Agungi otsa. Gg Agung on üle 3000 m vulkaan, mis viimase suure purske tekitas 1963. Tema otsast pidavat näha olema kogu Bali saar ja suur osa Lombokist ka. Üks tsehh ja üks slovakk olid minemas ja kutsusid meid kaasa. Viimasel hetkel jäi aga üritus katki - ühelt poolt selle tõttu, et pärast ülipingelist, ekskursioonide ja kõnederohket 3-päevast Denpasari darmasiswaprogrammi olime kõik jube kurnatud, teisalt selle tõttu, et õhtul enne plaanitud väljasõitu võtsid poisid pisut liiga palju kohalikku napsu. Niisiis tõsise mäevallutuse asemel (milleks meil tegelikult nagunii korralikku varustust polnud) sõitsime Jarekiga Gg Agungi jalamile snorgeldama. Bali idakallas on just viimase kümne aasta jooksul õige turismihoo sisse saanud. Rannad on seal vulkaanimustad ja kivised, aga veealune maailm helklevalt ere. Bali ja Lomboki vaheline väin on õige sügav ja tegelikult paar ujumistõmmet rannast ja sinu alt läbilibisev sügavsinav ookean võtab kõhu õõnsaks. Eriti õõnsaks võttis ta Liberty vraki kohal - see on II maailmasõja aegne USA kaubalaev, mis Tulambenis vaid paarkümmend meetrit kaldast meresügavustes kaladele ja korallidele kodu pakub. Laevavrakid on üldse sellised hirmutavad asjad, aga sukeldujatele kuuldavasti meeldivad. Sel ajal kui me maskidega veepinnalt laeva piilusime, ühtlugu jooksid merepõhjast üles reetlikud õhumullipahvakud, mis andsid tunnistust, et kuskil seal laeva põhjas on veel elu. No ja sukeldujad teadagi armastavad sööta kalu. Kuna aga söögiebemed kipuvad ikka ülespoole ujuma (ja kalad koos nendega), siis ausalt öeldes keerlesid me ümber hordid pakse värvilisi mereelukaid. Mitte et ma muidugi kurdaks (haisid ei olnud:). Amedist lõunapoole on ka üks väike Jaapani laevavrakk, mis on otse keset korallrahu ja ise ka korallidega kaetud. See oli ka päris vinge. Kõige vingem oli siiski tee Amedist lõunasse ja ümber Bali idapoolseima tipu Amalapurasse. See tee käis üles ja alla erinevate kaljusoppide vahel, kus kirendasid rannale tõmmatud sajad peenikesed ja pikad kalapaadid.

Hommikusel ajal olid kõik kalamehed ja nende pered tee ääres ootamas kala kokkuostuautot, et neile ära anda oma öine saak. Enamasti paistsid saagiks olevat korvitäied korvitäite järel helklevaid makrelle. See rannik on nagu 27 valgusaastat eemal Bali lõunaranniku turismikitšist. Kuigi üha rohkem bulesid muidugi ostavad kokku siin üha rohkem merevaadetega maju ja muudavad need tasahilju hotellideks.

Idaranniku ürituse kaugelt eredaimaks kogemuseks oli siiski parkimisplats Amlapura suvalise poe taga. Asusin oma kiivrit peegli peale sättima ja selle käigus tegin väikese puusanõksu ja riivasin oma vasaku säärega sumbutajatoru. Kokkupuude kestis umbes sekundi murdosa, mis täitis mind siiski innuga etendada seal parkimisplatsil paar eriti metsikut sõjatantsu sobivate huilete saatel. Need motikate torud on võimelised endas talletama kohutavas koguses kuumust. Tegelikult ma vist ei teagi ühtegi motikat omavat indoneeslast, kelle jalal poleks vähemalt väike arm tunnistust andmas kunagistest tantsutraditsioonidest. Algul nagu polnudki mu jalal midagi näha - kergelt roosatav laik, millel ma külma klaaspudelis Coca-colat peal hoidsin. Nii et elu läks edasi. Aga selleks ajaks kui me oma küpsise ja veelaadungiga poest väljusime ja tahtsime edasi sõitma hakata, heitis keskpäevane päike helgi mu jalale, millel ilutses nüüd tumepruun villidest kobrutav haav. Säästmaks teid edasipidistest kirjeldustest, kirjutan lühidalt, et haav paraneb jõudsalt ja on ka mingisugune võimalus, et arm saab olema üsna tähelepandamatu.

Selle jalaga õnnestus mul siiski ronida vähemasti Baturi vulkaani otsa. Aga sellest kirjutan siis kui aega saan..