2 aastat möödas...

...

Tehnilistel ja nostalgilistel p6hjustel blog j2tkub aadressil hmai2.blogspot.com ...

Minek minek

Lendasime Solost Kuala Lumpurisse. Ma polnud varem Solo lennujaamas käinud - sealt avaneb üsna dramaatiline vaade Merapi ja Merabu vulkaanidele. Just siis kui olime õhku tõusnud väljus Merapist võimas tossujuga.
Merapi on viimastel päevadel (peale maavärinat) väga aktiivne olnud, pidevalt väljub laavat, kuumi pilvi ja esmaspäeval koonuse tipp nö libises natuke lõunapoole. Kuigi ma olen üle saanud esialgsest vasikavaimustusest (vau, tõeline vulkaan ja tossab ja puha ja kuna ometi purskab..) ja peale maavärinat hakanud Merapit pigem kartma, peab looduse võimsuse ja ilu ees siiski mütsi maha võtma...

Hüvasti Yogya..

Ühtpidi see poolevakueerudes Yogyast lahkumine on heagi. Sest kahju lahkuda on nagunii, aga nüüd polnud võimalust ega aega pikalt selle kõige üle mõtiskleda. Teisipäev oli siiski natuke nutune. Läksime tagasi Yogyasse oma viimaseid asju kokku korjama ja inimestega hüvasti jätma. Esmaspäeva õhtul helistasin veel Solost koju ja Ibu teatas uhkusega, et kana on juba küpsetatud ja hommikul teeb ta nagu kokkulepitud nasi kuningit (kollast kookosriisi). Ja kana tõesti oli uhke - hiigelsuur "häppi tsiken" ehk ayam kampung ehk külakana ehk kana, kes oma elu jooksul on rahus mööda küla ringi jooksnud ja selle käigus endale raudsed musklid kasvatanud (väga hinnatud toidupoolis siinkandis).Aga Ibu kollane riis muidugi vääris medaleid nagu alati (see on spetsiaalne söök millegi erilise tähistamiseks) ja oli ilusti künkaks vormitud. Enne sööki Bapak pidas härdusega hääles kõne (või õigemini seletas, mis nad järgneva palvega meile soovida tahavad) ja ausalt öeldes nutt tuli peale küll. Ühesõnaga ei saanud me teisipäeval Solosse naastud nagu esialgne plaan välja nägi. Käisime õhtul veel kõik koos padangi restoranis (Sumatralt pärit toidutraditsioon, kus tuuakse lauale kõik, mis menüüs leidub ja siis valid sealt, mis meeldib) ja hommikul panime pintslisse ülejäänud kollase riisi. Ja siis jätsime hüvasti. Meil oli ikka tohutult õnne, et me siin Yogyas just selle pere juurde sattusime - nad on meid terve aasta tõesti kohelnud kui oma pere liikmeid. Mudah-mudahan kita bisa ketemu lagi ya..

Kolmapäeva õhtul oli meil aga Solos lahkumispidu. Agnieszka ja Hristina, kelle juures me maavärinast peale elanud oleme, leidsid, et vaja on natuke turgutada meeli ja ühtlasti teha väikest bule sensatsiooni Solo linnas. Nii et panime paremad riided selga, roosad kingad jalga (välja arvatud Jarek, Maciek ja Michal:) ja kimasime becakitega ühte väga õdusasse warungisse, kus õlu asemel voolas guaavi mahl. Vist paremat lõppu Indoneesias olemisele oleks olnud raske leida.

Kingitud hobusele...

Ma olen alati olnud pisut skeptiline igasuguste humanitaarabiorganisatsioonide ja rahvusvaheliste abikampaaniate suhtes. Et kuhu see raha ikka kokkuvõttes pannakse ja kui palju teda abivajajateni jõuab. Sel aastal oleme kuulnud igasuguseid lugusid Acechi rekonstrueerimisest - nt üks Tsehhi humorg ehitas kolm kiviseina ja operatsiooni kogumaksumus oli 50 000 dollarit. See siis alustuseks.

Neljapäeva öösel saabus Poolast lennuk abiga. Mul on sellest abioperatsioonist üsna hea ülevaade olnud, sest nii Jarek kui Agnieszka (poola tüdruk, kelle juures me praegu Solos elame) on pidevalt saatkonna ja ka nende saadetiste organiseerijatega ühenduses olnud ja aidata proovinud. Käisime nende palvel paar päeva enne lennuki saabumist ka haiglates ringi ja tegime nimekirju vajaminevatest rohtudest ja vahenditest.

Mina lennukit vastu võtmas ei käinud (öösel kl 3), aga peale tonnide igasugust kraami astus lennukist välja ka Poola arstitiim (koos tuletõrjujate-sanitaridega 16 inimest) kaasas välihaigla jms. Kuna keegi Indoneesia poolel nende saabumisest ei teadnud, siis hakati kohta otsima, et kuhu see kõrgeltkvalifitseeritud ja kogemustega tiim (kes viimati osalesid Pakistanis maavärina kannatanute abis) siis panna. Kuskilt tuli otsus, et Klateni piirkonda. Sealse abikeskusega võeti ühendust ja saadi teada, et raskesti purustatud Wedi ja Gantiwarno piirkond on juba "broneeritud" Kuuba tiimi poolt, kes pidid järgmisel päeval kohale jõudma. Nii et need poolakad saadeti Bayatisse. Jarek, Magda ja Agnieszka samal ajal sõitsid ringi humanitaarabilastiga haiglatele. See kõik olevat olnud ka täielik segadus ja teadmatus. Muu hulgas viidi suures koguses rohtu kilpnäärme raviks (see on üsna spetsiifiline Tsernobõli tuumajaama õnnetuse järgne medprobleem - Poolas väga aktuaalne, kuid siin mitte), mingeid klaaspurkides beebitoite, mille säilimistähtaeg oli mõne kuu kaugusel ja ... riisi. Saabus aga ka palju vajalikke asju - kipsi, karke, silmatilku jms. Nii et kokkuvõttes siiski hea ja vajalik abi... väikese agaga selles suhtes, et siin kohapeal (kui hetkel mitte Yogyas, siis teistes linnades kindlasti) on seda kõike külluses saada ja kordi-kordi odavamalt (ja rohtude juhtnöörid oleksid olnud indoneesia keeles). Aga tuleb ka aru saada, et igasugune rahvusvaheline abi on samal ajal suunatud ka oma majanduse turgutamisele - enamus abirahast kulutatakse teadagi oma riigis ja oma spetsialistidele.

Jarek oli lubanud minna sinna Poola välihaiglasse natuke appi ja kuna meil oli ka mootorratas, siis eile hommikul sõitsimegi sinna.
Välihaigla oli Bayati küla jalgpalliväljakul püsti ja töötas (ja peab mainima, et kogu see telklaagri ülesehitus ja vidinad olid ikka väga läbimõeldud ja nutikad). Tegelikult neil oli tõesti abi vaja. Neil ei olnud vett masinate jahutamiseks (no ja ka AC ja dussi jaoks) ja selle asemel, et olla ühendatud küla elektrivõrku (mis juba toimis), pidid nad generaatoreid kulutama, ja neil polnud mitte ühtegi inimest, kes seda oleks suutnud kohalikule külavanemale arusaadavas keeles seletada. Nii et ennast kiitmast me ei väsi - tunni ajaga said nad nii 5000 l vett kui hakati elektrijuhet tõmbama. (Viimane kiirenes otsustavalt, kui nad meie soovitusel asjapulkadele mõned värvilises pakendist vitamiinitabletid andsid). No ja siis veel sada pisiasja. Kohalikke oli haigla ümber uudistamas palju. Pidin kirjutama sildi, et abi on ainult maavärinas kannatatutele ja see haigla ei saa aidata südamehaiguste, kõrge vererõhu, suhkrutõve jms korral. Selle peale jäi järjekord üsna hõredaks. Jaava paljudes külades arstiabi on pea kättesaamatu (just majanduslikus mõttes), nii et igaüks lootis, et küll need välismaised arstid ehk avitavad. Need inimesed aga, kes esimesel päeval peale maavärinat tõesti lahtiste luumurdude jms pikisilmi kiirabi ootasid, olid aga ammu juba kohalikesse haiglatesse transporditud. Nii et selle tiimi osaks jäid vanatädid, kes kurtsid, et puus hakkas valutama just maavärina järel ja ema lapsega, kelle nahalööve olevat tekkinud peale Merapi aktiivseks muutumist (kuigi siia kanti kindlasti pole ulatunud ükski Merapi tuhapilv). See oli esimene päev, välihaigla jääb sinna aga kaheks nädalaks. Aga teevad, mis nad teevad, siiski aitavad nad kohalikke elanikke. Tasahilju ma ei maini, mis see abioperatsioon kokku läks maksma.

Aga ka seletus sellele kõigele oli varmas saabuma - nimelt konsulitädi teavitas eile õhtul, et esmaspäeval saabub Poola minister alla kirjutama suurt relvamüügi lepingut - Poola müüb Indoneesiale oma vanad tankid maha. Nii et asjade suures skeemis kogu see abioperatsioon saab nii või teisiti Indoneesia valitsuse poolt kinni makstud...

Sõitsime eile ka seal haigla ümbruskonnas ringi - nö teavitasime kohalikke, et selline haigla on nüüd olemas ja sinna võib minna.
Pea kõik majad (ja enamus olid tõesti väga ilusad traditsioonilised Jaava majad) selles kandis on katki, inimesed istuvad passiivselt majade ees või telkides ja ootavad.. Ootavad uusi maavärinaid, ootavad valitsuse ametnikke, kes hindaks kahjusid ja annaks allkirja dokumendile kahjuabi saamiseks, ootavad abi. Praegu on kõik ok, aga mööduvad mõned nädalad või kuud ja nad saavad aru, et tegelikult on nad üksi keset oma õnnetust - abiorganisatsioonide autodest ei heideta enam välja riideid ja nõusid, ei saabu enam toidupakke, ei jagata tasuta rahusteid, ja kompensiatsioon, mille nad heal juhul saavad, võimaldab neil ehk ehitada uue pisikese sara...Ja siis saab neil tõesti raske olema.

Et mis siis ikka juhtus ja mis mitte

Kuulsin, et Eesti meedias liigub erinevaid versioone sellest, et mis tagajärjed maavärinal ikka olid. Teadmiseks siis, et Boroboduri tempel on maavärinast puutumata. Prambanani templikompleksist kukkus maha lõunapoolseima templi tipp ja mitmed ümbritsevad kivihunnikud - kuuldavasti kõik on parandatav (mida aga ei saa öelda Prambanani küla ja teiste sealkandis olevate külade kohta, kus iga teine maja on täielik rusuhunnik).

Yogyas silmnähtavaimad purustused on kahel suurel ja alles avatud ostukeskusel - Saphir Square´il ja Ambarrukmo Plazal. Ka kõik teised ostukeskused on vähemalt mõranenud - tundub, et selliste asjade ehituskvaliteet on ikka äärmiselt vilets. Väga jubedad näevad välja Steiperi kõrgkooli peahooned ja ISI kampus. Suured hooned nagu seisaks üht nurka pidi püsti, kõik on mõranenud ja katki.
Yogya lennujaamas purunes ootesaal ja pragunes üks lennurada - allesjääv rada on lühem ja seetõttu hetkel maanduvad Yoyas vaid Hercules lennukid, mis üle linna lennates näevad välja ja kuulduvad nagu just sõda oleks hakanud.

Kõige hävinenum osa on Bantul - ja see ei ole linn, vaid lai külapiirkond Yoygakartast lõunas. Enamuses olid siin madalad hooned - 1-2 korrust. Osad majad on ikka püsti ka, paljud on pragunenud või kohe ümberkukkumas, paljud on täitsa maatasa. Nagu Bapak tabavalt märkis "lehmalaudad on kõik püsti" - need ehitatakse bambusest ja palmilehtedest.

Kui nüüd õnnestub panen siia mõned pildid me maja ümbrusest:

See on meie maja tagune jõeäär ja teerada pere majani.

See on maja, mis kukkus ka Ibu köögi peale.

Meie külarahvas laupäeval, esimesel on peale Ibu, Bapaki ja nende laste ka "Helm-Mai" - mul on nyyd uus nimi, kuna tol p2eval eriti mootorrattakiivrit peast v6tta ei tahtnud. Helm on indoneesia keeles kiiver..


Vot sellised lood siis.

Hotel berbintang seribu..

K6lab kui popplaulu pealkiri - t6lge oleks "tuhande t2he/t2rni hotell". Tegelikult see on Ibu lause tollest esimesest maav2rina j2rgsest 66st kui me k6ik siruli moshee ees t2naval pimeduses pikutasime ja selget taevast vaatasime (no see oli natuke enne seda kui 2iksetorm tuli ja selge t2histaevas asendus pilvemassiga).
Praegu siis tuhanded inimesed Yogya ja Klateni ymbruses elavad neis tuhande t2rni hotellides, arvatakse, et kuni aastaks. Kuuldavasti iga maav2rinas l6hutud maja kohta Indoneesia valitsus eraldab 10-30 miljonit ruupiat. K6ige tagasihoidlikuma maja hinnad (kui enamus pealegi ise teha) algavad Bapaki s6nul 50 miljonist. Ja mida teevad inimesed, kelle maja n2eb v2ljast t2iesti ok v2lja ja sees on seintel suured praod? Ega ei julge ju seal elada ja k6ike parandada ei anna ka. Igatahes praegu pole vist kedagi kes julgeks suletud uksega magada. Yha levivad kuulduset, et kyll tulevat uus maav2rin t2na, homme, 14 p2eva p2rast esimesest v2rinast ja siis kuu aja p2rast Jakartas. On kyll ainult jutud, aga muretsema paneb ikka.
Magasime meiegi lahtise uksega - k6ik peaga ukse poole nagu silgud pytis. Sandaalid olid reastatud ukse ette ninadega jooksusuunas.. Madratsid katsid pea kogu suure toa p6randa - seinast alates Jarek, mina, siis Tia, Ibu, Ook. Bapak magas maja ees, Tio moshees. 66sel tulid kassid majja ja ehmatasid k6ik poolsurnuks kui yhe klaasi ymber ajasid.
T2na hommikul k2isime Bantulis. Ega meil suurt muud 6igustust sinna minekuks polnud kui et tahtsime ringi vaadata. Elamus oli shokeeriv. Shokeeriv et k6ik oli nii vaikne. Majad on k6ik tyhjad - arusaadavalt, sest mis pole rusuhunnikus, see on v2hemasti m6rane. Lagedamate kohtade peal on suured telklaagrid. Me kuskil ei peatunud, pilte ei teinud, lihtsalt vaatasime ja j2tsime m6ttes hyvasti Yogya ja siinse eluga. L2hme t2na tagasi Solosse. Arvatavasti pole see me viimane kord Yogyas - tuleme siia tagasi v2hmalt 6. juunil, aga v6ib-olla juba homme. Nimelt Poolast saabub t2na 66sel lennuk humanitaarabi ja v2lihaigla 14-30 arstiga. Jarek on siin yks kohapealsetest kontaktisikutest. V6ibolla me peame kuskil siinkandis passima ja aitama neil end sisse seada ja kohalikku asjaajamist h6lbustama. (Kuigi ma ei tea kuiv6rd see toimima saab - eile 66sel kl 12 paiku helistas mingi s6jav2elane Poolast ja kysis Jarekilt, et ega tema tea kust nad saaksid lennujaama konvoi kraami liigutamiseks - no common..kust kuradist me peaks selliseid asju teadma?)

Tagasi Yogyas

T2na hommikul siis naasesime. Peamiselt oma asju kokku korjama, aga v2hemalt t2na 66seks ikka j22me siia. Homme on vaja korra ylikoolis k2ia asju ajamas jne. Maja ja t2nav n2evad kyll v2lja nagu evakuatsioonilaager - pere pyyab oma maja kuidagi parandama hakata, k66k ja vannituba on ysna katki, muidu siin-seal m6ni pragu. Nii et 66bime k6ik koos meie majas (mis tegelikult on nende maja nagunii). T2na sai elekter sisse tagasi - mingi juhe oli katki, nii et nyyd myrtsub telekas ka. Veetoru siiski parandada ei anna nii kiiresti. Aga meeleolu on positiivne - nyyd on k6igile kohale j6udnud kuiv6rd meil ikka vedas, et nendes tektoonilistes m2ngudes need m6ned otsustavad kilomeetrid ikka puudu j2id.
L6una poole me t2na uurima ei l2inud. Siin on v6imust v6tmas ysna jube kohalik katastroofiturism - s6idetakse ringi, tehakse mobiiltelefonidega pilte ja p2rast v6rreldakse, kes hullemaid asju n2gi. Aga eks need on m6ned inimesed. Jarek n2itas mulle Poola uudisteportaali, kus k6ik yles pandud pildid on hindamiseks v2ljas - segil2bi eurovisioon, cannes ja maav2rin. Surevale lapsele anti 5 palli, murdunud jalaga vanat2dile 4.
Aga eks mida rohkem need pildid ringlevad, seda rohkem ka abi igaltpoolt tuleb.