29.8.05

Kodune elu



Mõned päevad on mööda tõtanud ja nüüd me tunneme end siin tõesti nagu kodus. Jarek on rohkem arvuti taga istunud - kirjastaja tahab novembriks järgmise raamatu mustandit. Mina aga istun maja taga jõe ääres ja muudkui ajan juttu. Vahel perelastega (või mis lapsed - Wiwek on 25, A-aa 20), enamasti aga Ibuga. Ibuga on kõige huvitavam (ja harivam), sest ta räägib kõige lihtsamate sõnadega - no ta on ju ikkagi 4 last üles kasvatanud, pealegi ei taha tema inglise keelt praktiseerida (ja ei häbene oma aktsendi pärast), vaid lihtsalt oma koduses keeles vestelda.

Läbiv jututeema on olnud "Jõgi ja selle ümbruses elavad loomad" :). Nii ma tean juba kalakesi, kes siin pesitsevad (mustad on leled ja punased lihtsalt ikan). Veel leidub jões väikeseid krabikesi. Kunagi olevat elanud ka kilpkonnad ehk kura-kura, ja kui Ibu uskuda, siis olid need sellised poolemeetrised. Aga ei enam. Sest kõik kanalisatsiooniveed viivad ju jõkke. Jõeümbruses lendavad liblikad - kupu-kupu - enamasti väikesed ja valged (kecil putih), vahel aga suured ja kirjud (kupu-kupu warna-warni besar!). Veel on siin pääsukesed ja oravapaar vastaskaldal leivapuu otsas.

Nüüd on mul juba 4 potilille, kui nii jätkub, pole varsti jõge enam nähagi:). Ibu huvialaks on ka orhideed ja neid on tal oma mitukümmend eri värvitoonides (aga praegu need ei õitse). Lisaks on jõeääres väike aed, kus on kaks papayapuud, üks kookospalm, üks banaanitaim. Maja kõrval aga mango- ja rambutanipuud. Jaanuaris ja veebruaris peaks saabuma "puuviljade aastaaeg", kui kõik hakkab valmis saama ja puuviljad maksavad turul 2-3 krooni kilo. Praegu on mangokilo 6-7 krooni (mahal! ehk kallis nagu kohalikud ütlevad).

Eile võttis Ibu nõuks, et mulle on vaja söögitegemist õpetada. Nii et täna hommikul kl 8 valmistasime me koos telur sambalit, ehk keedetud mune teravas tshillikastmes. Panen siia ka mõned pildid.



27.8.05

It`s not personal, it`s cultural..

Jakartas peeti meile sissejuhatav loeng teemal "Kultuuride erinevustest". Tähtis naisprofessor valges pearätis ja muidu üdini ameerikaliku olemisega (Ph.D New Yorgist jms) rääkis igasugustest elulistest üldistest asjadest. Tal oli välja pakkuda ka väga karismaatiline hüüdlause (mida ta loengu ajal mitmeid kordi karismaatiliselt kuulutas), mida meil olevat kasulik Indoneesias olemise ajal pidevalt korrutada: "It`s not personal, it`s cultural".

Täna oli siis üks neist õhtutest, kui mulle see lause meenus. Asi algas sellest, et ma lugesin maja taga raamatut. Tuleb Ibu, istub maha ja räägib maast ja ilmast. Mõne aja pärast selgub, et Ibu jutul kanadest ja munadest on ka tagamõte - ta tuli meid õhtusöögile kutsuma. Jam tujuh ehk kell seitse. Terima kasih, muidugi me tuleme.

Saatsin Jareki veel poodi küpsiseid ostma - viisakas ikka ju midagi kaasa võtta. Ega inimesed siin iga päev kana ei söö, nii et meie auks on ikka pidusöök tulemas. Pool seitse koputatakse uksele, et kuna me ometigi tuleme. Jarek on parasjagu mandit võtmas (ehk kümblemas:). Minutiga suutsime siis mobiliseeruda, haarasin veel fotoka ja sõnaraamatu kaasa.


siin pildil on siis omanikupere, aga lastest vaid Wiwik (vanim tytar) ja O-oo (noorim poeg) on kohal.

Pidusöök oli kena, vaibale laotatud suur kandikutäis riisi ja nuudleid, praetud tempe (krõbedad sojaoa käkid), omlett ja siis see kuulus kana. Kanal oli pea otsas ja muidu nägi ta välja selline hallikaspruun. Andsime oma küpsised üle ja asusime sööma. Õhtusöök kulges ladusalt, ajasime juttu, korrutasime kui maitsev see pooltoores kana küll on, Jarek tegi pilti. Siis kõik lõpetasid söömise, kondid viidi kassidele ja järsku tekib selline ebamugav vaikus. Millegi ootus. Mida oodatakse? Mina natuke nagu ootasin neid kenasid pähklitega küpsiseid, mis me kaasa tõime ja võibolla tassikese teed. Jarek püüab ka ühest ja teisest rääkida, aga jutt ei võta vedu. Õnneks päris mühkamid me pole, paari minutiga tabasime ära, et nüüd on vist aeg lahkuda - pole siin mingit juttu või küpsiseid tulemas. No ja tõuseme siis tänades püsti ja kogu pere on äkki nii rõõmus, muudkui suruvad kätt ja et tulgu me jälle. Selamat malam, head ööd! Kell oli 10 minuti pärast 7.

Imeliku tundega läksime oma majja. Mis see nüüd siis oli? Vaikselt hakkas nagu meenuma, et kuskil sai loetud siinsetest külastuskommetest. Oleks nagu midagi kuulnud sellest, et peale sööki tuleb kiiresti uttu tõmmata - juttu aetakse enne. Ju see siis nii on. Aga imelik ikkagi. Ma loodan, et pere nii kaua meie kohmitsemise, kui meie nende kiirustamise üle ei mõtle.. Järgmine kord oleme targemad.

Aga ma arvasin eelnevatele kogemustele toetudes, et viisakas oleks minna mõniteist minutit peale kutsutud kellaaega. Nüüd aga tundub, et oodati meid märksa varem. Või äkki sai Ibul lihtsalt söök varem valmis.

25.8.05

Kampungielu algus


Nüüd oleme juba kaks päeva meie armsas majakeses elanud (see on see valge majake, mille eest lapsed hyppavad).
Kindlasti mõjub see kant me keeleõpingutele hästi. Iga natukese aja tagant keegi pistab pea uksest sisse, et öelda tere ja näha meid ja meie maja. Naabrid toovad meile igasugu asju - kes tooli, kes praetud banaane. Kõige rohkem asju toob meile pereema - majaomaniku naine (kõiki matroone kutsutakse siin Ibu´deks). Ühel päeval ilmub Ibu roosiliste kardinatega magamistoa jaoks, siis toob jänkudega diivanikatte. Elamistoas on meil niigi juba sinised multifilmikiisudega kardinad. Alguses püüdsin ära öelda, raha ta millegi eest vastu ei võta, ja seda enam et minu maitse need jänkud ja kiisud just pole. Aga sellele järgnes nii õnnetu nägu, et ma kiiresti ümber mõtlesin ja nüüdsest võtan kõik vastu. Tooge aga kõik mulle! Aga Ibu toob ka vajalikke asju - nii saime endale ühe ta kolmest õlipliidist. Õli küll haiseb, aga võibolla vahel on tore midagi küpsetada. Kõige rohkem rõõmu pakkus mulle see, et eile hommikul, enne kui me ärkasime, ilmus me jõeäärsesse istumiskohta kolm ilusat potilille. Niigi oli seal juba päris vahva olla - jõgi voolab all orus (ja õhk on sedavõrra jahedam), vastaskaldal on suur bambusetihnik ja üks megamõõtmetes leivapuu.




Natuke siis omanikuperest ka - nad elavad siinsamas kõrvalmajas. Pereisa (ehk Babak) on pensionil. Ta on väike, hallipäine ja tegus, lisaks väga kiire taibuga, nii et keelebarjäär on temaga väike (kuigi ta inglise keelt ei räägi). Praegu on tal vanema pojaga (kelle hüüdnimi on Aa-aa) maitseaineäri: nad ostavad külast nelki, kuivatavad, pakivad ümber ja müüvad kuskile lattu. Nii et pidevalt hõljub majade ümber mõnus nelgilõhn.

Pereema on algselt pärit Sumatralt, ja nagu ma juba kirjutasin, on ta väga abivalmis. Aa-aa rääkis meile, et ta läheb igal õhtul kell 10 magama ja ärkab hommikul kl 4. Mida ta need kaks tundi varahommikul pimedas (päike tõuseb kl 6) teeb, jääb esialgu saladuseks. Võibolla palvetab. Kui ta majast välja läheb, siis katab ta mosleminaisele kohaselt juuksed, aga kodus on ta ilma rätita ja isegi kleidid on tal käisteta ja põlvini. Nii et võin minagi kodus mida tahes kanda.

Veel on peres tütar, kes on kodanikuõpetuse õpetaja ( ja vist mitte veel abielus), noorem poeg (hüüdnimi Oo-oo!), ja veel üks tütar, keda ma eriti näinud pole, sest ta oli kuskil ära. Ja kolm kiisut, kel on kellad kaelas ja kes mind nähes tarduvad õuduses ja pagevad kabuhirmus.

Nii see ongi nüüd sissejuhatus meie kampungi (küla) elule. Panen siia paar pilti meie elamisest.


Kodukaunistuskuu

Nii, meil on nüüd elamine olemas - ja ei mingi vilets ühikas, vaid päris oma maja! Ok, siiski renditud. Igatahes me oleme oma maja üle üsna uhked.

Maja ise on Yogyakarta idaservas, Gajahwongi jõe ääres, u 20 minutit UNY kampusest kõndimist. Hea meel on ka selle üle, et leidsime selle maja õnneliku juhuse tahtel ja mitte mõne agentuuri või abimehe vahendusel. Seega on ka hind märksa meeldivam kui me alguses oskasime kahtlustada.

Tegelikult oli meil juba kos (tudengite ööbimiskoht) olemas - lõime juba käed, et septembrist alates üürime ühe toa eramajast (ja see oleks olnud üks väga vähestest kohtadest, kus me Jarekiga oleksime saanud tuba jagada, enamasti on siin kõikides majades nö sooeralduspoliitika.) Järgmisel päeval aga jalutasime UNY ümbruses ringi, et näha, mis kandiga üldse tegu on. Ja nii me kõndisime ja kõndisime, tänavad muutusid üha vaiksemaks ja väiksemaks ja me muudkui arutasime, et küll oleks kena kuskil siin elada.. No ja siis pärisime mõnelt kohalikult, et ega siin mõnda maja rendiks pole. Algul keegi ei teadnud midagi, aga ju jutud läksid liikvele ja peagi näidati meile üht maja, kus remont pooleli ja kamar mandi (vannituba) oli väike pime urgas keldris. See natuke vähendas meie indu.

Hakkasime just tagasi ülikooli poole astuma, kui üks naine ütles, et äkki tahame veel üht maja näha. No me siis vaatasime. Ja vaatasime kohe mitu tundi. Arutasime teeklaasi taga omanikuga asju, klõpsisme elektrit, vaatlesime vee läbipaistvust, kontrollisime aknaid ja uksi - ja asi täitsa sobis. Maja on üsna uus, ja seega puhas. Kolm tuba - suur elutuba ja kaks väiksemat magamiseks. Mõlema magamistoa taga on kamar mandi - ei midagi edevat, aga täiesti adekvaatsed pesemiskohad. "Köök" on rohkem esiku kui köögi moodi, aga ma ei usu, et me siin sageli süüa tegema hakkame - kodus vaaritada on märksa kallim, kui väljas süüa. Maja taga on kena miniatuurne istekoht jõekaldal, kust avanevad kenad vaated üle jõe. Ok, jõgi on praegusel kuival aastaajal rohkem prügi täis nire kui jõgi, aga kindlustatud kaldavallid annavad tunnistust, et vihmade saabudes mühavad siin tormised vood. Enamus maju on siiski ehitatud meie majast madalamale jõekaldale, nii et ma ei usu, et meid üle ujutatakse. ptüi ptüi ptüi

Järgmisel päeval naasesime ja võtsime kaasa oma ülikooli poolse tuutori - nö tunnistajaks ja tõlgiks ja nüüd on siis tegu tehtud. Rentisime maja 10 kuuks, ja maksime selle eest u 5000 krooni. Iga kuu lisandub sellele elektriarve ~50 krooni ja 28 krooni telefoni eest. Meie telefoninummer on ka ilus ja ümmargune +62 274 544424. Nii et skypige mulle.

Eh, aga kõigepealt peame veel telefoni muretsema. Ja veel umbes sada asja - nimelt maju renditakse siin pea eranditult ilma sisustuseta. Ühtpidi on see kõige muretsemine vaevarikas, teistpidi tore. Eriti et asjad on siin ikkagi väga odavad ja valik on suur ja vähemasti mulle imponeeriv (bambus, batik...). Eile ja täna olemegi mööda poode tuulanud ja uurinud asju ja hindu. Me oleme arvestanud, et lisa miljoni-pooleteisega (~1500 krooni) saame kõik hädavajalikud asjad kätte. Trend tundub olevat selline, et plastik on kallim kui looduslikud materjalid - ja meile (ja me rahakotile) sobib see hästi. Kõige suurem väljaminek saab vist madrats olema.

Augusti lõpu olemegi siis ametlikult kuulutanud kodukaunistamiskuuks.

17.8.05

Yogya I



Tere siis üle pika aja!

Vahepeal on elu nii kiire olnud, et polnud võimalik arvuti taha sattuda. Viimase nädala oleme veetnud Yogyakartas, kus toimus sissejuhatav keelekursus kõigile darmasiswa stipendiaatidele. Õppureid on kokku umbes 120 umbes 50 eri riigist, nii et igavuse üle just kurta ei saa. Tunne on siin umbes sama nagu EGEA kongressidel, ainult selle vahega, et öö läbi ei jooda (midagi veest kangemat). Aga mehhiklastel pole kangemat kraami vajagi, nad on niigi valmis iga hetk salsat tantsima:). Peale keeletundide toimusid veel igasugused ekskursioonid ja vastuvõtud, rahvuslikud õhtud, batika kursused jms nii et hetkel on igatahes tunne nagu tühjakspigistatud sidrunil. Eile sai esialgne programm läbi ja enamus inimesi sõitsid või lendasid laiali oma tulevastesse ülikoolidesse. Meil ei tulnud õnneks kuigi kaugele sõita - u 15 km kesklinna. Elame nüüd siin ühes väikeses külalistemajas ja homme hakkame endale elamist otsima.


see on pilt yleeilsest 6htust, kus me k6ik pidime kohalikesse kostyymidesse riietuma ja m6ne indoneesia laulu ja tantsu esitama.

Me oleme Jarekiga ühes ülikoolis - UNY ehk Yogyakarta Riiklik Ülikool. Kooliaasta hakkab pihta 8 septembril, nii et sinnamaani on meil aega ennast sisse seada. Praeguseks teame umbes niipalju, et kolm kuud kestavad intensiivsed keelekursuse (iga päev vähemalt neli tundi) ja peale seda me võime valida ülikooli programmist ükskõik mis aineid - traditsioonilisest tantsust ja kunstist poliitika ja majanduseni. Ma arvan, et see kõik kõlab üsnagi hästi. Eriti et tundub, et see indoneesia keel on tõepoolest lihtsate killast. Peamine on lihtsalt võimalikult palju uusi sõnu õppida.

Ahaa - ja mu uus mobiilinumber on 00 62 815 78126229.

Paar toidupilti ka: esimene on indoneesia rahvusroog sate ja teine kohalik magustoit es campur. Selamat makanan!


6.8.05

Suur Durian

Me siis Jakartas nyyd. M6nel pool kutsutakse Jakartat suureks durianiks - see on see v2ga haisev okkaline delikatesspuuvili. M6te vist selles, et kuigi pealt terav ja muidu haisev, leidub siin ka mingisuguseid meeldivaid momente.
Igatahes lennujaama tuldi meile vastu, nagu lubatud. Meie lend j2i kaks tundi hiljaks, nii et ootav vennike oli juba ysna kyps. No siis mingid tyhised kaks tundi m66da Jakarta liiklusummikuid ja me saabusime Riikliku Haridusosakonna kylalistemajas, kuskil ysna Jakarta l6unaosas. Neid darmasiswa tyype on siia juba mitu p2eva tilkunud - praeguseks on kohal nii 50 v6i 40. Aga peaks vist tulema 100.
Igatahes seltskond on v2ga kirju, kuigi suurem r6hk tundub olema Ida- ja Kesk-Euroopal - slovakid, ungarlased, poolakad, ukrainalased. Sekka tegelasi Surinamest Filipiinideni ja Turkmenistanist Mehhikoni. Minu toanaabriks on Portugali tydruk.
Nii et ysnagi huvitav - pealegi enamus on ikkagi yli6pilased omal maal, nii et inglise keelt r22givad pea k6ik, kaardim2ngud on samad nagu igalpool ja yldse tore olemine. T2na hommikus66gi k6rvale pakkusid slovakid juba mingisugust slivovicat. Ahaa, programm peakski siis t2nasest algama. Esialgu tundub, et programm piirdub t2na ja homme sellega, et meile on korraldatud hommiku-, l6una- ja 6htus66k. Esmasp2eval on mingisugused pidulikud yritused ministeeriumis ja rahvuslik 6htu, teisip2eval linnaekskursioon. Ja kolmap2evast liigume me k6ik Yogyakartasse, kus on esialgne keeltekursus ja sealt siis k6ik kobivad oma ylikoolidesse yle Indoneesia. Meie j22me Yogyakartasse.
Igatahes t6otab k6ik sujuvat ja ootusrikkalt vaatame vastu aastale Indoneesias..