Merapi suitseb

Ah, ja siis muidugi see uudis ka veel, et Jaava ohtlikem vulkaan Merapi, mis asub Yoygast umbes 30 km p6hjapoole, on hakanud suuremat aktiivsust yles n2itama. Suitsu on korstnast vahelduva eduga juba mitu n2dalat tulnud, nyyd on ka ametlikult keelatud Merapi n6lvadele jalutama minna. Bapak r22kis, et 1984 v2ljus vulkaanist v2ga kuuma 6hu pahvakas ja liikus Yogya poole, tappes teel k6ik yhe pulmapeo osalised - paarsada inimest. Tegelikult ma ei tea, kas see on legend v6i t6sijutt.
Igatahes otsest ohtu Yoygas kyll ei ole, nii et 2rge muretsege

Tsirkust ja suhkrut

Eelmisel nädala avati Yogyas uus ostukeskus - Ambarrukmo Plaza. Kuuldavasti on see suurim kogu Kesk-Jaaval ja on juhtunud nii, et see mall on meie majakesest nii 12 kõnniminuti kaugusel. Tee Plazasse meie majast kulgeb veel osaliselt riisipõldude vahel, aga kauaks neid enam - luksuslikud elamurajoonid tungivad peale. Sel ajal kui meie siin oleme, on juba üks suur põld asendatud kõrgete väravate taha peituva rikkuritekommuuniga. Just Plaza kõrval asub ka traditsiooniline turg (või õigemini Plaza ehitati tolle turu kõrvale) - see on koht, kus me tavaliselt varahommikuti oma puu- ja juurvilju ja igasuguseid traditsioonilisi küpsetisi varume. Nüüd Plaza kõrgustest alla turule vaadates on kontrast kuidagi eriti suur - turust paistab vaid räämas kulunud katusejada ja ringi sibamas vanatädid batikseelikutes ja suurte korvidega.

Aga Plaza juurde tagasi. Peamine tõmbenumber on seal hetkel (kuna kõik poed pole veel avatud) Carrefouri supermarket, mis kulgeb läbi mitme korruse ja on ikka üsna-üsna suur. Hinnad on ka üsna kõrged (võrreldes teiste lähikonna supermarketitega ja muidugi turuga). Avamise puhul on nad aga käivitanud suure reklaamikampaania ja müüvad suhkrut, mune ja veel mõningaid asju allpool asjade tegelikku hinda. Nii et kogu pood kihab suurte kärudega ahnelt allahindlusi otsivatest inimestest. Enamus promokaubast on aga pidevalt "just" otsa lõppenud, nii et odava suhkru kõrvale tekitatakse teine, märksa kallim suhkrukottide kuhi ja selliste trikkidega mitte harjunud inimesed kahmavad suhkrukotte siis sealt. Ja pärast kassas on muidugi palju õiendamist ja järjekorrad venivad tundidepikkuseks. Vedasin Jareki ka suure vaevaga seda ostuhullust imetlema. Rõõmuga pean tõdema, et Carrefouris müüakse mingisugust leiba, millel on natuke pruunikat jumet ja kuuldavasti soola sees - muidu siin kõik on helevalge ja magusapoolne röstsai. Tahtsin seda leiba siis osta, aga pärast olin ohates sunnitud korvi kuskile riiulite vahele poetama - järjekord oleks olnud liiga pikk. Aga eks peagi hinnad stabiliseeruvad ja rahvamassid alanevad koos sellega.

Teine huvitav ja suuri rahvamasse hõlmav värk on Kratoni põhjaväljakul toimuv tivoli. Õigemini see on osa peagi saabuvast traditsioonilistest Sekateni pidustustest. Väljakule on püsti seatud lugematud toidu- ja muud müügiputkad. Ja kõike ilmestab keerlevad ja pöörlevad tuledesäras karussellid ja autodroomid. Enamus karusselle on meie mõistes üsna tavalised (ja tänapäevased). Aga on üks karussell - mis on kaugelt kõige populaarsem, põnevam - ja mis ei läbiks ühegi riigi karusellide ohtusnõuete testi ja ausalt öeldes tahtis mul puhtalt vaadates hinge kinni võtta... Ma usun, et sellised karussellid võisid levida Euroopas kuskil 19. sajandi lõpupoole ja iga päev lõppes lõbupäev mõne halvatuse või vähemasti peapõrutusega. Iseenesest karussell on väga lihtne - igasuguse mootorita kõrge konstruktsioon. Umbes poolteist meetrit maapinnast kõrgemal on ringjas puust istepink, kuhu nii 50-60 inimest redelite abil istuma upitatakse. Nii nad seal istuvad nagu kanad õrrel (igasuste käsitugedeta või ohutusvöödeta) ja ootavad, et kogu karussell oleks tihkelt rahvast täis. Siis kümmekond noormeest võtavad karussellist kinni ja hakkavad jooksma. Alguses tuli mul naer peale, et issand millise totruse eest inimesed on nõus raha maksma. No aga järkjärgult see karussell võtab tuure üles ja hakkab liikuma ikka väga kiiresti. Jooksjad poisid ei suuda sammu pidada ja vahelduva eduga lendavad karusselliga kaasa. Ja kuna mõned neist maha potsatavad, siis karussell hakkab liikuma teatava nurga all - ringi ratast ja samal ajal üles alla. Ja siis need segased poisiklutid muudkui hüppavad selle moodustisega kaasa, teevad saltosid ja pöördeid. Nad muidugi täiesti naudivad oma tööd - Jarek täheldas, et ju päevasel ajal töötavad nad bussikonduktoritena (need ametimehed, kes busside ustel inimesi otsivad ja ka igasuguste trikkidega liikuva bussi peale ja maha kargavad) ja see on neile selline väike õhtune sport. Igatahes seda karussellivärki vaadata oli tõeliselt muljetavaldav - see on ikka lõbustuspark ja tsirkus käsikäes. Ja segatud tõsise ohuga. Selle tunni jooksul, mis meie seal passisime vähemasti ühel trikitajal ei õnnestunud eriti madalale liikunud pingi alt välja keerata ja ta sai üsnagi muljuda ja üks teine kopsas hüpates oma pea vastu pinki. Vot sellised lood siis Yogyas hetkel.

Magus elu

Yoygakarta on Indoneesia magusaim linn. Vähemasti üle saarestiku on Yoyga kuulus selle poolest, et söök on siin õige magus. Pean tunnistama, et nii see tõesti kipub olema. Võibolla mõningad asjad on võtnud aega harjuda, aga enamasti on see kõik väga maitsev. Sest Yoygakartas ei valitse mitte suhkrune läägus, vaid tshilliga pooleks maitsemeeli turgutav magusus. Kõi saab alguse gula merah´st (punane suhkur) ehk Jaava suhkrust.

Seda suhkrut keedetakse palmipuude nektarist ja müüakse punakaspruunide peopesa suuruste tahkete ümarate lõikudena turul. Erinevalt tavalisest suhkrust on tal maitse. Maitsev maitse. Alguses ma ei jaganud värki ja arvasin, et seda kasutatakse ainult spetsiaalsete magustoitude juures.

Nt kleponid - riisijahust veeretatud pallikesed, millele surutakse tükk jaava suhkrut keskele, keedetakse ja siis rullitakse kookoses. Või puthud - auruatud riisi ja kookosekoogid, taas suhkur keskel. Ja veel ja veel. Aga üha tihedamini olen ma hakanud märkama, et juurviljadele annab miski pruunikat tooni ja mahedat maitset ja grillitud kanatükkidel on peal punakas karamellkord. Sojakaste, mida siin ohtralt kasutatakse, on samuti magusalt veniv. Seda lisatakse nuudliroogadele, suppidele, praetud riisile, selles immutatakse lihatükke ja kala. Magus tshillikaste on samuti väga populaarne. Mulle Yoyga söök maitseb. Kõhnuda ei õnnestu.

Üldse söögist rääkides - kõige tavalisem Indoneesia söök on nasi rames ehk nasi campur ("kokkusegatud riis").

Rootsi laud võiks samahästi olla Indoneesia laud, sest enamasti söömine käib meetodil, et võta ise mida tahad. Nüüdseks oleme me juba välja peilinud kõik kohad, kus saab kõige paremaid asju ise võtta. Hommikuti tavaliselt käime Larise-nimelises warungis. Seal on valikuks oma k kolmkümmend erinevat juurviljasegu ja igasuguseid kalu, kanu, mune, tahu ja tempet. Riisil ükskõik kui arvukate kastetega on üks hind -2 krooni, iga muu jupp maksab juurde. Aga tavaliselt koos jookidega (värske puuviljamahl) kahepeale kokku üle 10 krooni ei kulu.

Turistid Indoneesias pidevalt kurdavad, et söök on igav ja aina üks nasi goreng ("praetud riis"). Tegelikult nasi goreng pole üldse nii popp söök kohalike seas. Tal on küll praktiline põhjus - kui riisi on eilsest üle jäänud, siis mis muud taga ikka teha, kui praadida natuke tshilli ja sojakastmega, segada sisse natuke porgandi ja sibulatükke, võibolla peotäis krevette või mingisugust muud liha, ja üsna kobe söömaaeg ongi kiiresti valmis. Kuigi sageli me nasi gorengit ei söö.

Algul üks minu jaoks ennetundmatuid sööke siin olid tempe ja tahu. Tahu on vist meie keeli tofu - aga Euroopas söövad seda vist peamiselt rikkad taimetoitlased. Tempe on tempe. Mõlemad tulevad sojaubadest, aga tempe on tegelike sojaubadega, tahu ilma. Alguses mulle ei maitsenud kumbki. Siis hakkas tempe maitsema. Nüüd maitseb kohe väga. Tahu ei meeldi eriti siiani, välja arvatud kui ta on täidetud juurviljadega ja pealt krõbedaks praetud. Igatahes tahu ja tempe on asjad, mis vaesepoolsete indoneeslaste riisile iga päev jumet annab. Sest nad on väga odavad ja samas kuuldavasti täis igasuguseid kasulikke asju. Tempet müüakse palmilehtedesse keeratud pikkade lattidena, pärast lõigatakse juppideks ja praetakse või keedetakse. Ja kui nüüd natuke jaava suhkrut ka lisada...mnjaa.
Järgmine söögi alustala on kookospähkel. Seda riivitakse spinatilehtedele, selles rullitakse igasuguseid asju, kastmeid paksendab jahu asemel kookospiim jne. Sellel pildil on kookospiimast ja riisist tehtav koogike nimega srabi. Solo linna spetsialiteet.
Sünnipäevalapsi tervitatakse siin alati nasi kuningiga ("kollase riisiga"). Paar kookospähklit riivitakse peeneks ja pressitakse tast kõik mahl ja õli välja. Lisades natuke kunyitit, mis kollast värvi annab, keedetakse siis riis soolaga maitsestatud kookospiimas. Pärast puistatakse otsa natuke praetud kookost ka.
See on üks õige-õige hea söök.

Veel üks tähtis toit on martabak. See on selleks puhuks kui hilja õhtul kõht tühjaks läheb - martabakikioskid on tavaliselt lahti kl 12ni. Martabak ise on õhuke krõbe soolane pannkook, mis lennutatakse lauale laiali ja kuhu täidiseks pannakse mune, liha ja sibulat. No ja kui see kõik kenasti kuldpruuniks praadida, siis selline üsnagi süümepiinu tekitav maitsev eine on kindlustatud. Kohalikud hammustavad igale tükile tshillit ka peale. Samades putkades tehakse tavaliselt ka terang bulanit ("särav kuu") - see on paks, kohev ja magus pannkook, millele vahele pannakse shokolaadi ja pähkleid või juustu. Vot see on tõeline kesköine põnts.

Katsun siia parast natuke rohkem pilte lisada.

Modelliagentuur

Tegime siin ükspäev naabrilastest pilte. Ma pärast kustutasin photoshopis räämas majaseinad tagant ära. Tulemus pole paha, mis?

See on 9-aastane Nuri. Ta on hasti vaesest perekonnast, ja kui raha on, siis isa m2ngib selle k6ik kiiresti maha. Aga ta on h2sti tore ja viisakas tydruk.

See on 11-aastane Luli. Tema ei ela tegelikult meie t2navas, aga tal on v2ike vennake, keda yks meie naabrit2di hoiab.

Sel pildil on Eka (nimi t2hendab "yks" ja ta on ka esimene laps peres), Luli ja Putri (Putri t2hendab printsess).