23.1.06

Wiwiku pulm

Nagu ikka millegiks valmistumine on märksa põnevam kui asi ise. Kohe kindlasti kehtib see Jaava pulmade kohta. Täna hommikul oli siis Wiwiku ja Nuri pulm. Lühike, lööv ja ilus. Kahe tunniga olid külalised tulnud, tseremoonia peetud, söök söödud ja külalised koju läinud. Kl 11 hommikul juba plats puhas. Aga see oli muidugi ainult jäämäe veepealne osa.

Üritus hakkas pihta tegelikult reedel - alustuseks tehti mingisuguseid fermenteeritud käkke, mis peavad kaua seisma. Laupäeval käis suur kodukaunistamine. Majade vahele (sh meie maja ja pool muud tänavat) sätiti üles vihma ja päikesevari - bambuskonstruktsioon presentkatusega. Strateegilistesse kohtadesse olid augud juba sisse lõigatud, et kui tõepoolest vihma sadama hakkab, katus külalistele kaela ei kukuks. Jarek oli ehitustiimis pikim mees, mina tagasihoidlikult kokandustiimis abiks.

Pidude korraldamine sellises vaesepoolses külas, nagu meie Papringan seda on, on üks suur ühine külaüritus. Palju on igasuguseid memmesid, kes nagunii päevad otsa kodus passivad ja seega saavad avitada kui midagi toimumas on.

Ja traditsioonilised toidud on maru töönõudlikud. Nii et nädalavahetuse jooksul riivisime me käsitsi kartulikoti täie kookospähkleid (et teha nasi gurih'it - kookospiimas keedetud riisi), mässisime Ibu banaanipuu kõik lehed erisugustel sõrmimurdvatel viisidel igasuguste käkkide, magustoitude jms ümber (paljud söögid valmivad siin banaanilehes aurutades), lõikusime juppideks sadakond kana, praadisime kilosid krupukeid jne jne. See kõik on üsna meeleolukas tegevus - jaavakeelne klats, millest mina muidugi aru ei saa, mõningad lauluviisid, sekka pidev söömine ja joomine.

see on yks lahe vanamemm, kes igal 6htul me maja ees toitu myyb. Aga ta on ka maru nobe igasuguseid banaanilehti kookidele ymber keerutama.

Pulma eelõhtul st pühapäeva pärastlõunal saabus esimene ametlik pulmaüritus ehk koos palvetamine. Iga ümbruskonna pere üks meesliige pidi kohale tulema ja kogu pere soovid ja palved abielu õnnestumiseks edasi andma. Meie perest läks niisiis Jarek (ostsin talle isegi selleks puhuks batiksärgi:). Vastutasuks anti igaühele kaasa suur karp toidumoona - umbes 10 erinevat asja sees, millest peamine muidugi riisikuhi. Ja kohe kui palved möödas ja mehed koju läinud hakkas jälle küpsetamine otsast pihta.

Esmaspäeva hommikul olime kõik juba kl 5 platsis. Nimelt oli vaja pakkida järjekordsed sadakond karpi tseremooniaaegseteks snäkkideks. Mina vihtusin teha meie võilevagrilliga shokolaadi-banaaniröste, lisaks oli karbis praetud tahu (sojapiimast käkk), liha kleepuvas riisis ja mingid krõpsud. Rääkimata sellest, et peale üritust toimub ka rootsi laua meetodil suurem söömine.


Wiwikut töötles kaks maadamit - Jaava moslemitel on pulmade puhuks üsna edevad näomaalingud võltsripsmetest kuldlaugudeni ja 10 kilo kaaluva peaehteni. Igatahes kokkuvõttes nägi ta tundmatuseni muutunud välja.

Jarek oli kinnistatud pulma fotograafiks ja ta võttis asja täie tõsidusega - pilte on kokku üle 300 (kuigi ilusaid on üsna kesiselt - inimesed pole siin kaameratega harjunud ja panevad koguaeg silmad kinni, lisaks presentkatus heitis igasuguseid helklevaid värve ja varje jne).

Kl 8 sain ka viimaks mahti pesema ja riideid vahetama minna ja nii üheksa paiku hakkas üritus pihta.

Saabus peigmees oma kaaskonnaga, kõik kandmas uhkelt pakitud kinke (Wiwik käis neid Nuriga koos välja valimas - peigmees peab nimelt pruudile kinkima täie uue varustuse kingadest jilbabini (rätini) välja). Vanad tähtsad mehed pidasid mitmesuguseid kõnesid. Wiwik ootas samal ajal tagatoas. Viimaks kutsuti ta ka tuppa, siis käis paberite allkirjastamine, abielutõotused, Wiwik sai Nurilt sümboolse kingituse (ehitud nukk hällis) ja uue passi, viimaks surusid nad kätt ja tseremoonia oligi otsas.

Ja siis hakkas söömine pihta. Ja nii kui taldrikud tühjad, suundusid külalised värava poole. Peigmees siiski jäi paigale:). Paar tundi pidasime korraldustiimiga jätkupidu ja siis tuli aeg lõunauinakuteks. Et õhtul jälle edasi küpsetada - homme lõuna ajal sõidame kõik (meie kaasaarvatud) Klatenisse (peigmehe koju) ja sinna on jälle vaja karpides söök kõigile kaasa võtta. Ei ole hoo ja hoobi vahet, nagu öeldakse.

Aga mul on hirmus kahju, et Wiwik ära kolib..

20.1.06

Reis Bandungisse

See väike "english conversation" tööots kujunes üsna meeleolukaks. Algul me teadsime asjast vaid nii palju, et lähme mingite keelekooli tüüpidega kaasa ekskursioonile Bogori botaanikaaeda. Ma arvasin, et ju on tegu üsna väikese ja eksklusiivse üritusega, ehk paarkümmend osavõtjat, kellega tuleb siis suhtlust arendada. Chianjuri kohale jõudes (kust ekskursioon algama pidi), saime aga väikese üllatusena teada, et osavõtjaid on oma tubli 600! Ekskursioon toimus 12 bussiga pluss siis VIP auto, ehk jeep meie transportimiseks. Kõige ees oli politseipatrull sireenidega.

Välismaalasi oli 7 (kuigi "tellitud" oli 20) - kõik darmasiswalased, kaks neist õpivad Bandungis, ülejäänud olid juhtumisi asjasse kaasatud, nagu ka meie.

Meid koheldi tõepoolest kui vipe või pigem ehk kui superstaare. Autos oli suur kast snäkkidega, et meil teel igav ei hakkaks. Ja see kulus marjaks ära, sest mingil hetkel pidime kaks tundi ootama, et kõik bussid ikka ilusasti üksteise järel sõidaksid (osad nimelt läksid teel katki). Sõit Chianjurist Bogorisse on ilus - üle Puncaki mäekuru, kus on palju teeistandusi ja kenasid vaateid.

Kohe kui Bogori botaanikaaeda kohale jõudsime, hakkas aga hullult vihma kallama. Nii et need sajad noorukid kupatati kõik zooloogia muuseumi, kus siis pidi toimuma see meie suur "conversation" ja lõunasöök. Lõunaks oli karp KFC kanaburgerite, riisi ja coca-colaga. Oleks te seda läbu näinud, mis pärast seal muuseumis valitses. Põrandal oleks võinud liugu lasta. Kõige selle tõttu ka meie töö kujunes üsna kergeks. Või tegelikult üsna raskeks - sest kõik lapsed tahtsid meist ja meiega pilti teha. Isegi aastaid õppinud tegelased ei suutnud inglise keeles rohkem väljenduda kui "what is your name?" and "can I take photo?". Ühe erandina oli grupp tüdrukuid, kes lugesid paberilt maha küsimusi a la kas minu maal on näljahädasid ja prostituute.

Paaritunnise fotosessiooni järel oli vaba aeg, ehk enamus lapsi tõttasid supermalli botaanikaaia vastas. Meie jalutasime Bogori botaanikaaias ringi - väga kena koht sajandivanuste puude, orhideeaedade jms. Kahju, et see ilm nii niru oli. Muidu oleks see väljasõit märksa toredam olnud - nii laste kui meie jaoks. Igatahes meie tegime oma töö - need sajad pildid mobiiltelefonides ja fotokates ringlevad pärast Chianjuris ringi ja tagavad, et too keeltekool on kaugelt popim kogu linnas. Chianjuris muide ei ela ühtegi välismaalast ja nii palju "hello mistereid" pole ma veel elusees kuulnud. Meie aga saime vastutasuks tasuta reisi ja 250 krooni taskuraha.

Ülejäänud paar päeva Bandungis kulus shoppamisele. Sest nagu kõik on kuulnud, et Indoneesias on odavad nobedad töönäpud, kes sentide eest pikki tunde välismaa firmadele riideid õmblevad. Bandung on Indoneesia kergetööstuse pealinn ja kogu linn on täis factory outlet´e. Hinnad on seal skandaalselt madalad, valik väga suur ja kvaliteet on, nagu kuulsad firmasildid lubavad. Nii ma ostsin endale 20-30 krooniga Espriti särke, 40 krooniga DKNY teksaseeliku, 70 kroonised teksad jne. Isegi Jarek ei kobisenud eriti midagi (tavaliselt talle shoppamine ei meeldi), iga outleti ees on spetsiaalsed tugitoolid koos ajalehtedega spetsiaalselt igavlevatele meestele. Enne Indoneesiast lahkumist tuleb kindlasti Bandungisse riidekraami varumiseks naasta.

Tagasiteel Yogyasse käisime läbi Cipanasest. See külake asub vulkaani jalamil üsna Bandungi lähedal ja on kuulus oma kuumade mineraalallikate poolest. Need allikad on kõik torudesse suunatud ja toidavad lugematuid basseine ja kümblemisvanne. Nii meiegi ööbisime hotellis, kus vannitoas oli mõnus basseinike läbivoolava allikaveega. Ligunesime seal mitmed head tunnid - ega polegi juba pikka aega vannis käinud. Rääkimata mõnusalt soojast vannist.

13.1.06

Prrrrr........

Viimase nädala oleme me veetnud motikaga ringi kimades. Jarek võttis lõpuks ometi julguse kokku ja asus Yoygakarta käänulistel teedel sõitu õppima.

Tegelikult suurimaks tõukejõuks sai meie bussiretk Parangtritise randa eelmisel nädalal - bussidega 25 km kaugusele jõudmine võttis parema osa päevast..

Järgmisel päeval Jarek astus otsustavalt majast välja ja naases mootorrattal. Ja nüüd me olemegi teinud tiirud pea kõigis vaatamisväärsetes kohtades Yogya ümbruses. Ilm on väga toetav olnud - õigemini kergesti etteaimatav: hommikul on ilus ja selge, pärastlõunaks kallab vihma. Nii me käisime Prambanani templites, Kasongani keraamikakülas, mitmetes randades, küla-ja riisipõllutiirul, öistel toidutuuridel linna teises otsas jne.
Kahtlemata parim reis oli Merapi jalamile. Merapi - Jaava üks aktiivsemaid vulkaane - kõrgub tegelikult üsna Yoygakarta kohal. Selge ilmaga on ta tõesti meeldejääv vaade pea igalt poolt linnast.

Kuid neid päevi, mil Merapi pilve sees pole, tuleb tikutulega otsida. Või tuleb hommikul väga vara ärgata. Tol õnnelikul päeval me saime juba hommikul kl 5 minema, ja pealegi oli haruldaselt selge ilm. Nii et selleks ajaks kui me Kaliurangi jõudsime (selline väike puhkeküla Merapi jalamil), oli Merapi veel täies hiilguses nähtaval.

Ja kui me pärast tunde mööda maalilisi külakesi ja riisipõlde ringi kolistasime, siis ikka kogu aeg oli see ilus mägi tagaplaanil kõrgumas.

Täna aga viisime me mootorratta tagasi ja õhtul sõidame rongiga Bandungisse. Nimelt me saime kutse teha natuke tööd: osaleda mingi keelekooli ekskursioonil Bogori botaanikaaedadesse ja rääkida osavõtjatega sel ajal inglise keelt. Selle eest saame tasuta reisi ja pealegi 150 000 palka. Pole paha!

11.1.06

Suur Ohverdamispäev

Eile oli moslemitel taas suur püha - Garebeg Besar, Hari Raya Qurban, Idul Adha ehk Suur Ohverdamispäev. Legend minu arusaamist mööda on sama, mis Piibliski - isast, kes pidi oma poja ohverdama ja oli lõpuks nõus seda tegema ja seetõttu sai ohverdada poja asemel lambakese. Moslemid elustavad seda juhtumit igal aastal uuesti. Iga mošee juures käivad selleks puhuks tapatalgud, tavaliselt paar lehma ja trobikond kitsi.
Aga alustan siiski algusest. Ibu & Co oli seekord veendunud, et meid on vaja nende suurel pidupäeval mošeesse kaasa võtta - no ja eks me ise ikka tahtsime ka. Tegelikult me polegi kunagi mošeedes palvetamise ajal käinud, ega tavaliselt see ka kuigi sobilik ole.
Päev algas sellega, et kl 3-4 paiku läks laul mošeest õige valjuks, nii et polnud probleem end peagi ka üles ajada. Panime siis paremad rõivad selga, Ibu sidus mulle räti pähe ja minemas me olime.

peeglike, peeglike seina peal...
Mina kõndisin koos Ibu ja tütardega, Jarek lonkis vendadega mõnisada meetrit eespool - nimelt naistel-meestel koos mošeesse minna pole sobilik. Papringani mošee ise on kena koha peal -jõekaldal ja natuke orus. Et tähtsa päeva puhul koguneb inimesi palvetama märksa rohkem kui tavaliselt, siis kõik istusid mošee õue peal - mehed eespool, naised tagapool. Meie tänava naised-tüdrukud olid kogunenud ühe suure vaiba peale, nii et mul oli seal üsna kodune tunne - umbes nagu piknikul.

Meeleolu oli ka nagu piknikul, mitte põrmugi fanaatiliselt tõsiusklik, nagu moslemeid tihtipeale kujutatakse - lapsed sagisid ringi, mobiilid helisesid, naised klatšisid hilinejad jooksid oma kohtadele sidudes veel viimasel minutil rätte pähe. Riietus oli seinast seina - teksadest uhkete batikkostüümideni, erinevaid mooduseid kuidas pearätte siduda võib järgi vaadata paksudest moeajakirjadest.

Igatahes oli kõik vägagi huvitav.Jarek siiski meestega koos istuda ei võinud - meestel pole võimalik mošees olles palvetamisest kõrvale hiilida, naistel aga küll (nt päevade ajal ei tohi nad kaasa palvetada, samuti on vist erandid imikutega emadele jne), nii et üsna paljud naised istusid õuel ilma kaasa palvetamata ja nii ka mina.

Mis arvatavasti teeb moslemite palvetamise eripäraseks, on naiste kostüümid -nimelt enne palvetamist nad tõmbavad endale pika valge ürbi ümber. Tagantpoolt vaadates on need ürbid aga üsna isikupärased - kellel tikitud, kellel roosa äärepaelaga, kellel natuke batikmustritega kaunistatud.

Peale väikest kätega vehkimist, püsti-põlvili rituaale ja Allah u Akbarri sai palvetamise osa ümber ja algas jutlustus. Enamus inimesi juba ei kuulanud, mida see vana mees seal ees rääkis. Jaava keelest mina eriti aru ei saanud, aga minu arvates rääkis ta legendi sellest ohverdamisest. No ja siis suundusid kõik koju sööma, et pärast ohverdamisel tühja kõhuga ei oldaks.
Juba eile käis suur ketupati valmistamine. See on spetsiaalne riis, mida keedetakse tunde väikestes palmilehtedest korvikestest (püüdsin neid korvikesi ka ise teha, aga liiga keeruliseks osutus). Pärast keetmist saab sellest selline kõrva ühtlane teradeta riisikook. Veel sõime ayam oporit, ehk kana kookoses ja igasuguseid muid häid asju.
No ja siis läksime tagasi ohverdamisi vaatama. Ohverdamised olid tegelikult sellised pigem nagu liha saamise eesmärgil loomade tapmine - lihtsalt avalikus kohas. Härg pandi küljele, jalad seoti kinni, pea hoiti maasse kaevatud augu kohal ja lihunik lõikas tal kärmelt kõri ja keelepaelad läbi. Nii et ei mingit südantlõhestavat häält, vaid lihtsalt vaikne tõmblemine, kuni veri härja kehast välja oli voolanud. Siis tassiti ta palmilehtedest vaibale ja kärmelt asuti nülgima-liha jagama. Lambad tõmmati jalgupidi üles ja lõigati pead maha.

Kõik liha kaaluti ja jagati külainimestele laiali. Nii et eile õhtul igas peres käis saslõki - sate -valmistamine ja pottides mooris liha.
Lõunaks oli kõik lõpetatud ja inimesed läksid koju lõunauinakut tegema. Maru kuum ilm oli ka eile - päike säras taevas. Moslemid ütlevad selle kohta, et nad palvetavad, et nende pühadel päevadel vihma ei sajaks ja tavaliselt nende palveid võetakse kuulda.

6.1.06

Becak - kaduv kaunike

Käisime hiljuti ühel fotonäitusel - "Tribute to Becak". Ja seal oli hiiglama palju hiiglama ilusaid fotosid sellisest nähtusest nagu becak. See innustas meid ka kohe mõningaid pilte tegema, enne kui hilja.

Becak ehk siis jalgrattariksa ehk selline sõiduvahend, kus jalgrattale on ette või taha monteeritud iste sõitjate ja muu kola vedamiseks. Mõnel pool Aasias sõitjad istuvad becakmehe ehk väntaja taga ja neil avaneb üsna õpetlik vaade sellest, kui raske töö see on. Indoneesias enamasti on sõitjad jalgratta ees ja imetlevad rebenevate sääremarjade asemel linnavaateid ja liiklustossu. Becaki hiilgeaegadel oli see peamine liiklusvahend, millega linnas liiguti.

Nüüd on see aeguv ja kaduv nähtus ja hoolimata kirjudest vulkaani- ja lillepiltidest becaki külgedel on kogu see becakiäri üsna kurb.
Becaki rent maksab Yogyas 1500 ruupiat päevas (u 2 krooni) - see on raha, mida becakmees maksab sõiduvahendi kasutamise eest. Vähestel on siin oma masinad. Seda me uurisime järgi oma naabrilt, kes juhtumisi on just becakmees. Ja omakorda teiselt naabrilt uurisime järgi, et becakmees teenib tavaliselt mitte rohkem kui 10-15 000 ruupiat päevas. Nii et raske töö ja raske elu.

Sest sõitjaid pole kuigi palju - üha rohkematel inimestel on siin oma mootor- või vähemasti jalgrattad, becakiga kuigi kaugele ja kuigi kiiresti ei jõua ja nii becaki teenuseid kasutavad veel vanad daamid, kes 20 kotiga turult naasevad või siis üsna vähesed lõbusõidul turistid. Ja nii avaneb paljudel tänavanurkadel vaatepilt, kus ridamisi becakeid koos tuduvate becakmeestega ootavad oma järgmist shanssi. Üsna paljud neist muide elavadki selles istekorvis...

3.1.06

Selamat Tahun Baru!

Nii, ja ongi jälle aasta möödas. Sedakorda tuli teine üsna vaikselt, välja arvatud suur samaaegne vihmavalin.. Tegelikult olid olemas kõik märgid, et tulemas on suurepärane aastavahetusüritus. Nimelt kogu Yogya kesktänav Malioboro oli juba hommikust saati muundatud suureks peopaigaks, kus sobivate vahedega nii 5-6 lava üles seatud, mis täis innukaid bände ja puusanõksutajaid. Me käisime päeval ettevalmistusi ja proove vaatamas ja olime kindlad, et õhtul naaseme. Aga et päev oli vägagi päikseline, siis ei saa muidugi ette heita, et kl 6 paiku õhtul hakkas vaikselt tibutama, siis sadama ja siis kallama. Nii et need tuhanded raketid, mis õhku saadeti, jäid kõik vihmapilvedesse kinni.

Vähemasti oli meil üsna meeleolukas õhtusöök. Ibu vaaritas kohalikke delikatesse, mina tegin kartulisalatit, täidetud mune ja shokolaadi-banaanipirukaid meie uues võileivagrillis. Ise ma olin oma kartulisalati üle muidugi maru uhke. Mul isegi õnnestus leida hapukoort! Maitse oli peaaegu nagu päris. Kohalikel läks salat aga alla vaid mu jutlustuse saatel, et, näe, meie oleme pidanud ka igasuguste uute maitsetega harjuma, tuleb vähemasti proovida! Ise mõtlesin vaikselt nendele kordadele, kui mulle mingisugune fermenteeritud äka ette pisteti ja siis vaadati, kuidas ma suuri vaevu seda alla neelasin ja samal ajal kiitsin, kui huvitav maitse... Aga samas, kui palju häid asju mulle siin pakutud on! Noh, kartulisalat oli neile igatahes sinna selle "uue huvitava maitse" valda..

Pärast patseerisime natuke külalastega mööda linna ja porilompe pasunaid tuututades ringi - peamine oli vaadata, et keegi kellelgi vihmavarjuga silma välja ei lööks. Ja parajasti kl 12ks olime piisavalt unised, et uuel aastal kenasti unne vajuda..


vot selliste pasunatega tervitatakse siin uut aastat..