28.9.05

Asjade köögipoolest


Tundub, et on aeg kirjutada mu siinsetest kulinaarsetest ponnistustest. Alates päevast kui Ibu koos oma kolmanda - ja tundub et üleliigse - pliidiga ukselävele ilmus, muundus me esik kärmelt köögiks. Või õigemini mitte kuigi kärmelt, sest esmalt ma võtsin kaks nädalat hoogu ja kogusin julgust, et sellele pliidiasjandusele tuli alla teha. Tegemist on nimelt kohaliku õlipliidiga, kus kõige all loksub bensiin, kus otsapidi sees on kümmekond nööri ja siis umbes 5 metallsilindrit. Pliidi käivitamiseks tuleb need tahid kõik põlema panna, mis asuvad siis neid silindreid soojendama. Umbes 3 minuti jooksul oranz tahmane tuleleek muundub siniseks ja mittetahmaseks ja siis on aeg asuda küpsetama. Tegelikult on selle pliidiga süüa teha märksa mõnusam kui elektripliidiga - iga hetk saab leeki suuremaks/väiksemaks keerata ja kõik toimub kiiresti. Kõige mõnusam on see, et see pliit on justkui loodud vokipanni jaoks. Ma lasin oma pannile pika puust varre külge panna, et oma käsi võimalikult harva kõrvetada. Muidu enamasti siinsetel pannidel on vaid miniatuursed metallsangad.

Igatahes söögitegemine kulgeb üsnagi meeldivalt. Ainus asi, mida ma ei kokka, on riis. Riisi sööme me nagunii iga päev ülikooli sööklas või linnas. Kodus keedame kartuleid või makarone. Kõige sagedamini aga igasuguseid juurvilju.

Umbes kümme minutit me majast, üle silla ja siis mööda rada riisipõldude ja kalatiikide vahel, jõuab kohalikule turule. Turg on lahti hommikul kl viiest varase lõunani. Mul on saanud harjumuseks käia seal enne kooli 6-7 ajal hommikul, kuigi mitte just iga päev. Igatahes turutädid teavad mind juba hästi ja nii ei pea ma isegi enam hindu küsima. Kuigi hinnad on ikka šokeerivalt madalad. Nt kaks suurt juba kooritud ananassi maksavad kaks krooni, kotitäis mini maisitõlvikuid üks kroon, baklažaan 50 senti jne jne. Vaid kartulid ja sibulad on üsna kallid - kartulid 4 krooni kilo, sibulad 8 krooni. Üldiselt saab seal turul osta igasugu asju ja umbes pooltele ei oska ma nime anda. Ja üks tädi müüb seal maru häid kookoskooke, millest ma kunagi ostmata mööduda ei suuda.

Liha või kala (kalmaare, krevette) küpsetame üsna harva, tavaliselt vaid nädalavahetustel (ja kana me viimasel ajal enam eriti ei s66). Põhjus lihtsalt selles, et osta saab värsket lihavärki vaid hommikul ja kuna külmkappi meil pole, siis selle ajaks, kui me loengutest tagasi jõuame, oleks see liha juba ammuilma halvaks läinud. Aga siin saab osta pisikesi šampinjonilaadseid seeni ja päris hea on banaanilehtedesse keeratud tempe - sojaubadest valge ollus, mida praetakse. Sojaube süüakse siin üldse palju - annab palju proteiine ja ei lähe kuumas halvaks. Sojakaste muide maksab kaks krooni pudel, nii et Eestis on ikka päris korralik juurdehindlus.

Ja nii me siin siis küpsetame. Õhtuseks lemmikuks on saanud meil keedetud pisikesed maisitõlvikud sambal Bangkokiga. Sambal Bangkok on teravamaitseline magus tshillikaste. Ibu teeb muidugi kõik sambalid (tshillikastmed) ise ja tahab mind ka õpetada. Ma õpin hea meelega, aga pärast lähen ostan ikkagi neid erinevaid kastmeid poest, sest iga kord ise teha nõuab ikka kannatust ja igasugu spetsiaalseid koostisosi ka.

Viimase aja mu õnnestunumatest söögikatsetustest on kartulipuder kookospiimaga. Nimelt tavaline piim, või, jogurt, juust, majonees jms piimatooted on siin pea olematud. Arvatavasti jälle selle kuuma ja külmkapi puudumise tõttu puudub siin täiesti piimatoodete tarbimise harjumus. Kõiki neid asju saab osta küll - peentes supermarketites ja siinses mõistes hingehinnaga - aga maitse pole ikkagi see ja tavaliselt näevad need juustud-jogurtid kuid seisnud välja. No ja siin tulebki mängu kookospiim. Muidugi toit muutub sellevõrra magusamaks, aga maitse on hea. Souste tehakse siin ka kookospiimaga.

Ja järgmisel nädalal algab ramadaan, mille jooksul siis päiksestõusust päikseloojanguni ei sööda, jooda ega pahandata. Ülikooli sööklad on kinni, kõik warungid, sh McDonalds! tõmbavad akendele kardinad ette. Kuuldavasti kodus ikka saab küpsetada, aga vaevalt on viisakas ümberkaudsetele tekitada neelusid praadides kalapallikesi ajal, mil neil on kõht tühi.. Aga seda rohkem muidugi süüakse õhtupimeduses.

Parangtritis

Parangtritis kõlab nagu mingisugune haigus, aga tegelikult on see kuumim kuurortrand Yoygakarta lähedal - u 25km lõunasse. Kohalikud külaelanikud ütlevad, et on kolm põhjust, mis sinna mitte minna - kuum, ohtlik ja lisaks sellele prostituudid. Aga noh kohalikud meeskodanikud on ehk just selle viimase põhjuse pärast agarad sinna minema. Ohtlikkus seisneb selles, et India ookean laiub Jaava lõunakaldast segamatult Antarktiseni ja lained saabuvad Parangtritise randa surmavalt mühiseva jõuga ja ujumine on seal põhjendatult keelatud. Kuumus on probleem aga siinkandis igal pool, pigem on meretuulte mõjul rannas ikka jahedam. Rannad iseenesest on seal väga maalilised - hästi laiad ja kaetud peene musta vulkaaniliivaga.

Meie läksime Parangtritise üksildasse Depoki randa tähistama ühe darmasiswalase sünnipäeva. Marta oli rannas üürinud ühe katusealuse, kus arvatavasti muudel aegadel tegeldakse agara kalagrillimise-ja söömisega. Igatahes 60 krooni eest sai sellest katusealusest tore peopaik otse rannas. Lõke põles ja et paljud darmasiswalased on muusikud-lauljad-tantsijad, siis käis üks pidev kitarrimäng ja laulmine. Süüa oli jube palju ja igasugu häid asju, ja arakist (kohalik lahja riisiviin) ei tulnud ka puudust. Hommikul kl 8 oli tellitud buss linna tagasi ja selle hetkeni polnud me jõudnud veel magama minna. Päikesetõus oli u poole kuue ajal kui punane päike end mustade liivaküngaste vahelt üles upitas. Ja nagu oleks käinud stardipauk, saabus randa mitusada inimest - sporti tegema, kalastama, midagi lennutama või lihtsalt jalutama. Mina korjasin rannast kotitäie ilusalt vormitud tumepruune pimsskive.

17.9.05

K6ik on uus septembrikuus..


Üllatavalt ammu pole siia juba midagi lisanud. Või äkki aeg möödub üllatavalt kiirelt? Igatahes koolis käia on vahelduseks päris tore. Igal hommikul on meil umbkaudu 4 tundi keeleõpet, kõige paremini on seni selgeks saanud väljend "jam karet" ehk "indoneesia veniv ajatunnetus". Huvitaval kombel ei kehti see algusaegade kohta - enamasti on dotsent või tuutor kl 9 hommikul kohal (õpetajaid on meil kolm (aga nemad ei õpeta iga päev), muul ajal tegelevad meiega 5 tuutorit). Aga mis puutub õppetunni lõpetamisse, siis tihtipeale juhtub see tund hiljem kui plaanis kirjas. Mitte et ma kurdaks- eks see kõik on meie hüvanguks, sest alates jaanuarist peaks me olema võimelised indoneesia keelsetesse tavaloengutesse minema. Praegu on seda pisut raske ette kujutada, aga eks ole hiljem näha. Kõige olulisem on siin võimalikult palju sõnu õppida, sest grammatika jms keelesse puutuv on ikka minimaalselt lihtne. Ainult üks esialgu harjumatu asi - nimisõna laiend (või on see täiend?) käib nimisõna taha, mitte ette, nii et suurest raamatust saab siin alati raamat suur.

Klassis on meid 10, ja neist 3 on edasijõudnud. Üsnagi mitmekesine seltskond - sloveenlanna, vietnamlanna, belglane, venelanna, jaapanlanna ja siis kolm sakslast ja meie. Lisaks liigub siin Yogyakartas palju muid välismaalasi, sissejuhatavast programmist saati tunneme kõiki UGMi (siinne prestiizülikooli) ja ISI (kunstiinstituut) darmasiswalasi.

Hakkasin käima ka batikmaalis - vahaga tekstiilimaal. Tõotab tulla huvitav, kuigi esimesed paar nädalat on pigem teooria, kus ma seniks saan aru piltidest ning mustritest ja umbes igast viiendast sõnast. Aga Naho - jaapani tüdruk, kellega ma väga hästi läbi saan - aitab mul pärast tõlkida. Veel paelub mind keraamikakursus (sellest hetkest kui ma nägin klassi kõigi nende keerlevate laudadega), aga et see on samal ajal kui keelekursus, pole meil vähemalt ametlikult lubatud sinna minna. Ehk järgmisel semestril.

Mis siis veel uudist. Meil on nüüd jalgrattad! Üpriski ajaloolised hiinakad. Minu oma nägi algul välja vägagi sarnane mu armsa sinise rattaga kodus, kusjuures pidurisüsteem on sama (tagasikäik) ja allamäge pidurid ei pea.. Aga et siinse rattakönni sinine värv oli üsna kulunud, siis nüüdseks on ta muutunud värskelt kiiskavaks punaseks. Ma olen päris rahul, igatahes mida rohkem liikluses silma paista, seda ohutum siin on. Blond pea aitab ka kaasa, et ikka teel püsida.. Liiklus on pealtnäha kaootiline, kuid seal sees olles üllatavalt sõbralik.

Maksime jalgrataste eest kakssada krooni. Meie ülejärgmine naaber (kes on juhtumisi becaki ehk jalgrattariksha juht) tegi muidugi kohe meile selgeks, et maksime vähemasti poolteist korda üle normaalse hinna. Tema jutu järgi on siin võimalik osta isegi uue ratta 300 krooniga (kuigi teistel andmetel on see u 600). Aga see kõik on tagantjärgi tarkus ja ega see 200 krooni ei tee meid suurt vaesemaks, kui vaid jalgratas istumise alla kohe ära ei lagune..

4.9.05

Kool algab homme

Oi-oi, vahepeal on päris tegusad ajad olnud. Kõigepealt käisime Diengi platool külma õhku, vulkaane ja kartuleid nuusutamas. Siis oli siin väike kokkusaamine kolme eestlasest rändajaga. Seejärel saabus mulle Ibult kutse sõita koos temaga Kaliurangi ahve söötma, Merapi vulkaani vaatama ja tempet sööma minna. Ja kõige tipuks alustasin ma karjääri koduse kokanduse alal (nii et ma olen juba panni, poti ja kohaliku toiduturu püsikülastaja auväärse tiitli omanik).

Eile õhtul käisime veel õppeaasta algust tähistaval rockkontserdil (sissepääas maksis 6 krooni ja selles sisaldus kaks pakki nelgisigarette üritust sponsoreerivalt suitsufirmalt, iga bändi vahele lasti ka 5 minutit reklaami selle kohta, kui cool on suitsetada). Ahaa, ja homme algab siis lõpuks ka kool..

Mitmed inimesed on mu kohalikku aadressi küsinud, see on siis siin:

Jl.Wuluh 8C, Papringan, Yogyakarta, Indonesia

nii et kirjutage ja joonistage!


Ahaa ja siin on veel pilt Ibust ja ahvist Kaliurangis

Vulkaanid ja kartulid


Diengi platoo asub Yogyast nii umbkaudu 120 kilomeetrit ja 5 tundi vulkaanide poole. Õhk on seal võrgutavalt jahe ja vaated (kui just pilved ees pole) vähemasti sama meeldivad. Lisaks on seal igal pool kartulid (ka see on meeldiv vaatepilt meie riisiste söögisunduste kõrval).

Kartuleid hakati kasvatama aastal 1985 ja sellest ajast on dienglased kiiresti rikastunud (põllupidaja saab siin kilost 4 krooni kätte, siinses mõistes on iga pabul väga hinnas ja kartulipõllud tehakse kõigisse mõeldavatesse ja mittemõeldavatesse kohtadesse mäetippudeni välja). Aga nagu meile üks mees rääkis, olevat suur osa maast siin juba väga ära kurnatud ja saagid lähevad üha kehvemaks. Lisaks on valitsusel plaanis mäetippude põllupidamine siiski lõppeks ära keelata. Iga vihmasadu viib need kobedad põllud natuke madalamale.

Kogu platoo on vulkaaniliselt aktiivne, nii et vahepeal kartulipõld lõpeb podiseva ja aurava mudatiigi ääres. Aga oht sinna sisse astuda on siiski väike - väävline mädamuna hais hoiatab juba kaugelt.