Pikk tee Bromoni
Bromo oli just selline nagu ma mäletasin - ilus, ebamaine ja kummastav.
Reis sinna aga juhtus olema ilmatu pikk ja stiilis "tunne Jaava saart". Nimelt meil oli suurepärane idee läbida mõned mägised alad, imetleda kohalikku õunakasvatuspiirkonda ja vaadata üle küla, kus novembris Bali pommimeisterdaja maha lasti. Mõeldud-tehtud, logistasime kohaliku ekonomi rongiga Jombangisse ja sealt bussiga läbi mägede Malangi suunas. Loomulikult keeras ilm õige halvaks ja kaunite mäevaadete asemel tutvusime lausvihmaga. Niisiis selle asemel, et teha tiir värskes õhus õunapuude vahel, sõitsime kohe edasi Malangi. Tegelikult see on päris peen suurlinn, ehitatud parimas kolonialistlikus stiilis ja keskusesse on kunagi kuhjatud suurel hulgal kirikuid, mida nüüd tasakaalustab ka ilmatu suur moshee.
Kui olime õhtusöögiks ühe indialiku söögikoha leidnud ja paar biryanit manustanud, hakkas see ringsõit pisut värvi juurde saama. Edasine plaan oli Malangist sõita lähedalasuvasse külla, sealt järgmisesse ja siis kõndida oma 15-20 km Bromoni. Muidugi mida ei olnud, oli kohalik bemo, mis meid sinna küladesse viinud oleks. Ju me olime liiga vara hommikul ja külainimestel turulkäik veel pooleli. Nii et peale paari tundi passimist andsime alla ja sõitsime Probolinggosse. Veel paar tundi passimist ja kauplemist ja juba olimegi teel Bromo kaldeera äärde Cemero Lawangisse. Õhutemperatuur oli seal õhtupoole pluss 15, mis tundus nagu kohe tahaks varbad ja nina otsast kukkuda. Vähemasti andis see meile võimaluse tutvuda paari kohaliku mütsimüütajaga ja veeta paar huvitavat tundi nuhkides ringi Bromo turismitööstuse köögipoolel.
Siin on siis mõned pildikesed Bromost.
No ja muidugi ei saanud me järgmisel päeval Bromolt otse ja kenasti tagasi alla mindud. Sest teadagi miks minna otse, kui saab ringiga? Nii et me suundusime üle liivamere Tosari suunas ja peale 3 tundi rühkimist (millest enamus ülesmäge, kuid superkaunis kandis ja megavaadetega) jõudsime sinna, kust oleks pidanud minema kohalik külatransport. Ja muidugi mida ei olnud, oli jällegi transport. Peale järgmist 15 km lootusrikast kõndimist ja hääletamist (teel, kus liiklustihedus oli üks kapsakäru tunnis järgmise põlluni või mootorratas, millel 4 sõitjat seljas) pidime siiski alla andma, et vihmasajus 40 km suure Surabaya teeni on siiski üle me võimete. Ja õnneks just siis liuglesid allamäge kaks vanataati mootorratastel ja peale mõningast kauplemist olid nõus meid lähima transpordiühenduseni liigutama. No ja sealt Surabayani oli juba nö kiviga visata - paar tühist tundi, millest viimane pilgeni täis linnabussis kesk päikseloojangut, sudu ja lauljaid. Maksime suursuguse summa esimese ettejuhtuva hotelli eest ja magasime 12 tundi jutti ja järgmisel päeval mu jalad peaaegu et ei liikunud. Et tõmmata pikk jutt koomale, kirjutan lihtsalt, et järgmine päev kulges stiilis säravad ostukeskused, shokolaadikroissantid lõunaks ja viimaks mugavustega kiirrong koju. Et siis selline reis.
Reis sinna aga juhtus olema ilmatu pikk ja stiilis "tunne Jaava saart". Nimelt meil oli suurepärane idee läbida mõned mägised alad, imetleda kohalikku õunakasvatuspiirkonda ja vaadata üle küla, kus novembris Bali pommimeisterdaja maha lasti. Mõeldud-tehtud, logistasime kohaliku ekonomi rongiga Jombangisse ja sealt bussiga läbi mägede Malangi suunas. Loomulikult keeras ilm õige halvaks ja kaunite mäevaadete asemel tutvusime lausvihmaga. Niisiis selle asemel, et teha tiir värskes õhus õunapuude vahel, sõitsime kohe edasi Malangi. Tegelikult see on päris peen suurlinn, ehitatud parimas kolonialistlikus stiilis ja keskusesse on kunagi kuhjatud suurel hulgal kirikuid, mida nüüd tasakaalustab ka ilmatu suur moshee.
Kui olime õhtusöögiks ühe indialiku söögikoha leidnud ja paar biryanit manustanud, hakkas see ringsõit pisut värvi juurde saama. Edasine plaan oli Malangist sõita lähedalasuvasse külla, sealt järgmisesse ja siis kõndida oma 15-20 km Bromoni. Muidugi mida ei olnud, oli kohalik bemo, mis meid sinna küladesse viinud oleks. Ju me olime liiga vara hommikul ja külainimestel turulkäik veel pooleli. Nii et peale paari tundi passimist andsime alla ja sõitsime Probolinggosse. Veel paar tundi passimist ja kauplemist ja juba olimegi teel Bromo kaldeera äärde Cemero Lawangisse. Õhutemperatuur oli seal õhtupoole pluss 15, mis tundus nagu kohe tahaks varbad ja nina otsast kukkuda. Vähemasti andis see meile võimaluse tutvuda paari kohaliku mütsimüütajaga ja veeta paar huvitavat tundi nuhkides ringi Bromo turismitööstuse köögipoolel.
Siin on siis mõned pildikesed Bromost.
No ja muidugi ei saanud me järgmisel päeval Bromolt otse ja kenasti tagasi alla mindud. Sest teadagi miks minna otse, kui saab ringiga? Nii et me suundusime üle liivamere Tosari suunas ja peale 3 tundi rühkimist (millest enamus ülesmäge, kuid superkaunis kandis ja megavaadetega) jõudsime sinna, kust oleks pidanud minema kohalik külatransport. Ja muidugi mida ei olnud, oli jällegi transport. Peale järgmist 15 km lootusrikast kõndimist ja hääletamist (teel, kus liiklustihedus oli üks kapsakäru tunnis järgmise põlluni või mootorratas, millel 4 sõitjat seljas) pidime siiski alla andma, et vihmasajus 40 km suure Surabaya teeni on siiski üle me võimete. Ja õnneks just siis liuglesid allamäge kaks vanataati mootorratastel ja peale mõningast kauplemist olid nõus meid lähima transpordiühenduseni liigutama. No ja sealt Surabayani oli juba nö kiviga visata - paar tühist tundi, millest viimane pilgeni täis linnabussis kesk päikseloojangut, sudu ja lauljaid. Maksime suursuguse summa esimese ettejuhtuva hotelli eest ja magasime 12 tundi jutti ja järgmisel päeval mu jalad peaaegu et ei liikunud. Et tõmmata pikk jutt koomale, kirjutan lihtsalt, et järgmine päev kulges stiilis säravad ostukeskused, shokolaadikroissantid lõunaks ja viimaks mugavustega kiirrong koju. Et siis selline reis.
posted by HM at 1:35 PM
1 Comments:
Kas Sinuga on ikka kõik korras? Kuulsin, et just Sinu kandis oli tugev maavärin. Loodan, et oled terve !
Postita kommentaar
<< Home