Täpid öös

Merapi märatseb. Nagu tummfilmis, hääletult ja aegluubis. Ja teda on hea jälgida, sest pilved on kartuses ujunud Jaava kohalt minema. Pool pühapäeva ronisime mööda Papringani katuseid ja rõdusid otsides perfektset vaateplatvormi, kuhu kiirelt suunduda, kui kaua oodatud Suur Tossupilv aatomiseenena taevasse pürgib. Tegelikult mul polnud varem aimugi kui palju huvitavaid maju ja katuseid siin leidub. Enamused on kos´id ehk üliõpilaste majakesed, nii et neisse pole probleemi ka ilma kutsumata minna. Käigus on ka naabrivalve - kõik ümbruskonna lapsed teavad, et kui miskit huvitavat juhtuma hakkab, siis tuleb kindlasti Mbak Helle-Mai ja Mas Jarek kohale kutsuda. Ja nagunii on praegu vaid üks ja ainus jututeema, ja me pole ainsad vulkaanihuvilised. Pühapäeva jooksul tuli Merapist välja 51 kuuma kollakalt rulluvat pilve (selle arvu lugesin ajalehest - oma silmaga nägin ehk 10 pilve moodustumist). Mina arvasin igakord, et nüüd see siis tuleb.

Kõige võimsam pilv väljus u 17.50, just päikeseloojangu ajal kui kogu Yogya kumises mosheedest rõkkavast Allahi-kiitustest ja konnad riisipõldudel võtsid ka tuure üles - väga ebamaine kogemus. Aga väidetavalt ikka oodatakse midagi võimsamat.

Õhtupimeduses trobikonnad inimesi passivad pimedatel tänavanurkadel ja riisipõldude vahel. Eile praktiliselt kogu öö oli taevas täiesti selge. Ja iga minuti tagant terendas silmapiiril tulipunane täpp, mis siis kiirelt välguna allapoole jooksis. Ja siis valitses jälle pimedus, ja siis jälle särav täpike. No meil muidugi oli plaan minna veits lähemale seda täpiasjandust kaema. Kuid otsides pimedaid ja vaikseid teid õnnestus meil kuskil põhjapool Ringrodi kapitaalselt ära eksida. Ja huvitav on ka see, et kui me viimaks Pakemisse jõudsime (see on poolel teel Yogya ja Merapi vahel, kuid siiski ohutus kauguses), siis tundus seal taevas täitsa pilvine ja keerasime pettunult otsa ümber. Samas Yogyas tagasi ei näinud mingeid pilvi - ikka need tuletäpikesed öös.