Okkaline tee Baturi otsa

Baturi vulkaan pole väga kõrge (1700 midagi meetrit), aga tal on kolm kraatrit ja lisaks veel igasuguseid auke, kust tuleb tossu.
Et teadagi mäevaated on siinkandis kenad vaid hommikuti, siis ööbisime suure Baturi järve ääres, mis on mugavalt otse kaldeera sees ja pooltest tundi vulkaani tipust. Peamiseks tõmbenumbriks siinkandis on päikesetõusuks Baturi otsa ronimine. See tõmbenumber aga kohale jõudes enam nii väga ahvatlev ei tundunudki, sest selle retke eest küsitakse 300 000 ruupiat nägu giiditeenuse eest ja seda hinda ei anna suurt alla kaubelda ka, sest kõigel hoiab silma peal karm giidiühing. Meil kulus kogu pärastlõuna kombineerimisele ja uurimisele, et kuidas saaks ikka ilma giidita minna. Ja tundus, et ei saagi, sest kui ühes kohas hakkasime mööda vulkaani poole suunduvat rada astuma, võttis mingi ühingutegelane meid nö rajalt maha. Kõigile wannabe giididele seletasime, et me oleme niii nõrgad ja pealegi mingisugust varustust ka pole, nii et arvatavasti me Baturi otsa üldse ei taha ronida ja pealegi meeldib meile hommikul kaua magada ka ja nagu ikka maa külmand kaaa. Nende kritiseerimiseks peab ütlema, et kõik olid meid nõus mäkke juhtima ka siis kui ma oleks plätasid või kõrge kontsaga kingi kandnud. See heidab varju nende peakorteri loosungitele, mis räägivad tõsistest ohtudest ja teadlikest giididest. Siiski kokkuvõttes tundus, et mäe otsas jääb käimata. Õhtul aga sattusime teed jooma külalistemaja omanikuga ja peale paaritunnist vestlust tudengielust Yogyas ja maast ja ilmast julgesin tõstada tundliku teema, et kuidas ikka saaks sinna mäkke ja tasuta. Mees ütles siis ausalt ära, et ega päikesetõusuks ilma giidita varianti ei saa - rajaalgustel hoitakse silma peal. Aga kui alustada tunnike hiljem, hiilida mööda Lotuse külalistemaja aiaäärt ja pärast võtta suund templile, siis sealt läheb juba selge rada ülesmäge. Ta ütles ka, et rada on nii sisse trambitud, et ega seal eksimisvarianti pole.

Hommikul kl 4 (kui tavaliselt päikesetõusu reisid algavad) käis me akna taga suur möll ja mehed passisid ja ootasid, et kas me ikka püüame majast välja hiilida. Magasime edasi poole kuueni ja siis kiirel sammul kadusime juurviljapeenarde vahele ja otsisime teed templi suunas. Kui mõni külaelanik teele sattus ja päris, kuhu me läheme ja kus giid on, siis vuristasime sujuvalt, et oh, me siin jalutame niisama ringi ja teeme pilti ja no ega me siis NENDE sandaalidega ometi mäe otsa ronima hakka. Ja siis tegime taas kiirelt minekut. Kogu see kombineerimine võttis nii palju jaksu, et tegelikult kui me viimaks mäenõlval metsa sees üksi ülespoole nühkisime, siis oli tunne, et oleks juba nagu vulkaani otsa jõudnud, kuigi kõndida oli veel vähemasti tund aega. Ja see oli päris karm tund. Ülalpool läks teerada üle libedaks ja kiviklibuseks vulkaaninõlvaks, mis polnud kõndimiseks kuigi mugav ka. Mingil ajal hakkasid vastu tulema mäe otsast alla tulevad päiksetõusureisilised. Iga giid muidugi päris meilt, et kus ikka me giid on. Selleks hetkeks oli meil uus jutt - et meie giid jäi haigeks ja pidi poole mäe peal tagasi pöörduma. Muidugi kõik küsisid, et mis on giidi nimi. See on aga Balil õige hea küsimus, sest traditsiooniliselt eksisteerivad seal vaid neli nime Wayan, Made, Ketut (ja iga viies laps on uuesti Wayan. Nii et ütlesime, et Wayan jäi haigeks ja kõik olid rahul. Ja meie saime ilma giidita mäe otsa.
Pärast kõndisime mööda kraatriservi - seal on mitmeid kraatreid erinevatest aastatest - mida vanem seda kõrgem. Nõlvadest podistas auru tulla ja mõnes kohas oli maapind käega katsudes täitsa soe. Pärast jõudsime välja ka üsna hiljutiste mustjate laavavoogudeni. Mäest alla suundusime kõvasti lõunapool meie alguspunktist ja see oli esimene koht kus tõesti oleks vist giidi vaja läinud, sest lugematud rajakesed, mida me proovisime, viisid üha kellegi väikese tühja hütini ja mitte kuidagi suure teeni. Lõpuks leidsime tomatipõllu vahelt mõned inimesed ja kui olime turgutuseks ostnud kotitäie ilusaid punaseid tomateid (ja neile kohe hambad sisse lõime), siis olid nad nii meelitatud, et üks pisike poisike tuli meile mõneks ajaks rajaleidjaks kaasa.

Vot selline oli siis reis Baturi otsa