Kodune elu

Mõned päevad on mööda tõtanud ja nüüd me tunneme end siin tõesti nagu kodus. Jarek on rohkem arvuti taga istunud - kirjastaja tahab novembriks järgmise raamatu mustandit. Mina aga istun maja taga jõe ääres ja muudkui ajan juttu. Vahel perelastega (või mis lapsed - Wiwek on 25, A-aa 20), enamasti aga Ibuga. Ibuga on kõige huvitavam (ja harivam), sest ta räägib kõige lihtsamate sõnadega - no ta on ju ikkagi 4 last üles kasvatanud, pealegi ei taha tema inglise keelt praktiseerida (ja ei häbene oma aktsendi pärast), vaid lihtsalt oma koduses keeles vestelda.

Läbiv jututeema on olnud "Jõgi ja selle ümbruses elavad loomad" :). Nii ma tean juba kalakesi, kes siin pesitsevad (mustad on leled ja punased lihtsalt ikan). Veel leidub jões väikeseid krabikesi. Kunagi olevat elanud ka kilpkonnad ehk kura-kura, ja kui Ibu uskuda, siis olid need sellised poolemeetrised. Aga ei enam. Sest kõik kanalisatsiooniveed viivad ju jõkke. Jõeümbruses lendavad liblikad - kupu-kupu - enamasti väikesed ja valged (kecil putih), vahel aga suured ja kirjud (kupu-kupu warna-warni besar!). Veel on siin pääsukesed ja oravapaar vastaskaldal leivapuu otsas.

Nüüd on mul juba 4 potilille, kui nii jätkub, pole varsti jõge enam nähagi:). Ibu huvialaks on ka orhideed ja neid on tal oma mitukümmend eri värvitoonides (aga praegu need ei õitse). Lisaks on jõeääres väike aed, kus on kaks papayapuud, üks kookospalm, üks banaanitaim. Maja kõrval aga mango- ja rambutanipuud. Jaanuaris ja veebruaris peaks saabuma "puuviljade aastaaeg", kui kõik hakkab valmis saama ja puuviljad maksavad turul 2-3 krooni kilo. Praegu on mangokilo 6-7 krooni (mahal! ehk kallis nagu kohalikud ütlevad).

Eile võttis Ibu nõuks, et mulle on vaja söögitegemist õpetada. Nii et täna hommikul kl 8 valmistasime me koos telur sambalit, ehk keedetud mune teravas tshillikastmes. Panen siia ka mõned pildid.