11.12.05

Yogyakartast

Mulle tundub, et ma pole siin praktiliselt üldse kirjutanud linnast, kus me elame! Andestamatu viga, mida tuleb hakata kuskilt otsast parandama.

Et siis Yogyakarta, hellitavalt Yogya või Jogja (hääldatakse Dzjogdzja), Jaava kultuuri- ja hariduspealinn:

Asub umbkaudu Jaava keskosas, 20 kilomeetrit India ookeanist pohjapool ja samav6rra Jaava ohtlikemast vulkaanist, Merapist, l6unapool. Nii et igati keskne ja kaunis kant.

Elanikke on kuuldavasti Yogyas u 400 000 ja see teeb tast Jaava mõistes ühe üsna väikese linna. Minu jaoks on see siiski pigem suurlinn ja kui vahel peab minema linna teise otsa, siis võib see võtta bussiga tubli tunni.

Linna kuulsaim tänav on Malioboro - pikk turutänav täis igasuguseid poode, kaubitsejaid ja muidugi inimesi. Turistid Yogyas sellest tänavast väga kaugele tavaliselt ei satu. Malioboro tänava põhjaotsas on raudteejaam ja lõunaotsas Yogya kuulus Sultanipalee ehk Kratoni ala.

Et tegemist on sultanilinnaga, siis on Yogya muidugi eriline. Siin õilmitsevad veel traditsioonilised kunstid - batik (vahaga tekstiilimaal), wayang kulit (varjuteater nahast nukkudega), gamelan (kakofooniline ja aeglane kratonimuusika). Yogyakartas on teatavat rafineeritust ja hõngu iidsetest aegadest, mis vahel läbi lärmaka ja moodsa kaubanduslinna välja lööb. Minu jaoks kehastub see peensus kõige ehedamini Yogya (järjest vähemates) vanades daamides, kes ikka veel traditsioonilises kostüümis - kaunis batiksarongis, mustrilises pluusis ja krunniga juustes ringi liiguvad. Paar sellist daami elavad ka meie linnaosas - nad on vaesed ja müütavad turul traditsioonilisi ravimeid või maitseaineid, kuid neist õhkub ääretut aristokraatlikkust. Seda on raske seletada, kuid neid kohates hakkab mul koheselt kõrvus kõlama gamelani muusika. Kratoni ümbruses kohtab traditsioonilistes riietes inimesi muidugi sageli - sultani sajad teenistujad (ja seda nad on muide praktiliselt palgata ja põlvest põlve) käituvad ja riietuvad veel üsnagi ajalooliselt ja seda ka väljaspool paleemüüre.

Yogyakarta kuulus Kraton võtab enda alla terve linnaosa - seal on mitu suurt väljakut, muidugi palee ise, mitmed muuseumid, Veepalee, värvikirev linnuturg ja tänavad täis väiekseid võluvaid majakesi.

Kraton võiks olla Yogyakarta mõnusamaid linnaosasid, aga kahjuks pole. Vähemalt minu jaoks. Seal ei saa üldse rahus ringi kõndida, pidevalt käib üks becaki (jalgrattariksha) ja batiku (vahaga tekstiilimaali) pakkumine. Ja seal kondavad ringi ka noored nolgid eesmärgiga endale valge girlfriend muretseda (nojah meessoost isikud räägikisid hoopis kohalikest neidudest, kes püüavad endale boyfriende hankida). Ja et turiste saabub märksa vähem kui varasematel aastatel, siis iga valgenahkne saab sealkandis erilise tähelepanu osaliseks. Kui mul Malioborole või Kratoni kanti asja on (ja vahetevahel on, sest paar meie kursusekaaslast elavad otse Kratoni lõunaväljaku ääres), siis juba kodus kleebin endale mõttes ülbe ja ligipääsmatu maski ette.

see on vana, vaene ja j6e22rne osa Yogya kesklinnast

Aga Kraton on vaid väike osa (kuigi kahtlemata eriline osa) tänapäevasest Yogyast.

Kogu linna põhjaosa on täis ülikoole, kuulsaim neist muidugi Gadja Madah, järgneb meie UNY ja siis UII (Universitas Islam Indonesia) ja siis paarkümmend väiksemat eraülikooli või akadeemiat. See on tudengite osa linnast - palju odavaid warungeid (söögikohti), palju internetikohvikuid (uued arvutid, pehmed diivanid istumiseks), palju vcd ja dvd laenutusi (3 krooni filmist) jne jne. Praktiliselt iga teine maja siinkandis on kos (eraühiselamu, kus tudengid tubasid rendivad).

vot selline on yks ysnagi keskne tudengikvartalit2nav

Meie oleme end sisse seadnud UNY-st idas, samuti tudengitest küllastunud Papringani külas, Yogyakarta kirdepiiril. Ja nagu on juhtunud, asub see vaikne ja tagasihoidlik linnaosa (kus tänavad on nii väikesed, et taksoga me maja ette sõita ei saa) nii 10 minuti kaugusel Jl. Adi Suciptost (ehk Jl. Solost) ehk Yogya uuest keskusest. Jl Solo on pikk tänav, kuid minu arvates ikkagi liiga lühike, et mahutada 4 hiigelsuurt ostukeskust (kaks neist valmivad lõplikult kevadeks). Siin on ka uhkeid hotelle, paar ööklubi ja palju muid poode. Igatahes on palju märke, et see osa Yogyast näeb peagi õige kiiskav ja moodne välja. Üldiselt ma ei kurda - kõik vajalik on meie jaoks meeldivalt käe-jala-jalgrattasõidu ulatuses.

see on yks vaikne l6ik Jl. Solost

Ja kui me kõnnime Papringanist natuke teises suunas, siis üsna pea tulevad ette rohetavad riisipõllud, juurviljapeenrad ja väikesed majahütid. Aga eks need kõik järjest ja vaikselt kaovad.