9.10.05

Oktoobrikuu uudiseid

Viimasel ajal on Indoneesias toimunud kaks olulist muutust: 1.oktoobril tõusis kütusehind ja 5. oktoobril algas Ramadaan.

Esimesega on selline lugu, et juba pikka aega maksis Indoneesias bensiin 2400 ruupiat liiter ehk umbes 3 krooni. Kuna Indoneesia tahaks rohkem naftat eksportida, aga enamus kulub kõik siseturule ära, siis selleks, et tekiks eksporditavaid ülejääke, on oktoobrist alates uueks hinnaks 4200rp ehk u 5.5 krooni. Muu ilma bensiinihindadega võrreldes pole ka praegune hind kuigi kõrge, kuid selline järsk hinnatõus ikka mõjutab siin kõike. Pole vist palju riike, mille elanikud kannataks välja kahekordse kütusehinna tõusu. Ja siin kohalikel pole kerge. Bussipilet kallines kohe kaks korda, riisi ja igasuguste transporti vajavate toiduainete hind muudkui ronib päev-päevalt kõrgemale. Warungitesse on menüüdele kleebitud uued lehed.. Ainuke asi, mis samas rütmis ei tõuse, on palganumbrid (ja ega ka meie stipendium:)

Aga ajastus muidugi oli suurepärane. 5. oktoobril algas Ramadaan - paastu-, aga ka pidu-ja puhkuskuu. Ramadaan kestab 3. novembrini ja selle ajani moslemid (keda vähemasti Jaaval on enamus) ei söö ega joo hommikul kl 3-st õhtul kl 6-ni. Lisaks sellele on samaaegselt keelatud igasugused muud tegevused, sh nt olla vihane. Ja nii inimesed siis palvetavad ja mõtted keerlevad nagunii tühja kõhu ümber ja kuu aja pärast kui kõik langeb endisesse rütmi, tunduvad need uued hinnad juba vanadena. Üsnagi nutikas. Ainuke tagasilöök olid need Bali pommid, mille põhjuseks kahtlemata oli see bensiinihinna tõus.

Ramadaan pole kuigi kaua kestnud, nii et ehk varsti oskan ma midagi asjalikumat kirjutada, mis selle kõige taga peitub. Seni aga tundub, et ühelt poolt on paastumine religioosne rituaal, teisalt tundub ikka üsna veider värk, mille juured on kuskil märksa varasemas ajas kui islamiusu algus. Öösel võib pugida mida tahes (et siis Allah ei näe) - aga mitte niipalju, et pärast palvetada jõuaks. Kell kolm öösel tõustakse üles, et enne koidikut veel süüa ja juua. Vähemalt praegu mulle tundub, et Ramadaani ajaks kõik tegevus kolib ümber öösse. Kontorid pannakse varem kinni, kõik on natuke letargilised, inimesi liigub päeval vähe ringi. Üldiselt peale lõunat kõik kobivad magama ja ootavad, et kätte jõuaks päikeseloojang ja saaks juua (ja siis on tänavad elu täis ja kõik lähevad kuskile). Ibu on natuke haige olnud, aga ta peab ikkagi paastust rangelt kinni. Täna oli ta ikka päris näost roheline juba - pealt näha, et täiesti dehüdreeritud. Et mis selles Ramadaanis siis head on? Kõik inimesed siin kinnitavad, et see puhastab hinge. Ja samas ka organismi - pea iga paastuja kaotab Ramadaani ajal 5-6 kilo. Mulle tundub, et koos paastudes kasvatavad moslemid siin ühtekuuluvustunnet - kannatame koos ja pärast tähistame.

Paljud kohalikud mosleminaised muide paastuvad aasta läbi regulaarselt - nt paar korda kuus mõned päevad. Sageli on tegemist sooviga kaalust alla võtta - kuigi jutt käib ikka Allahi ümber.

Eks Ramadaanist kirjutan ma peagi veel. Ka meie elu mõjutab see natuke - nt ülikooli sööklas ei pea enam loengute vaheajal trügima. 28.oktoobril algab meil kahenädalane vaheaeg. Aga see on kahe otsaga lugu - just sel ajal (kuni umbes 10.novembrini) Indoneesias suurem rahvasterändamine, nö "naastakse küladesse". Ja igasugune etteplaneerimata ringiliikumine muutub pea võimatuks või siis väga ebamugavaks. Eks me vast ikka sõidame kuskile ringi vaatama, aga pole veel plaane suutnud ära teha.

1 Comments:

Anonymous Anonüümne said...

Hello, you have a very nice blog here! I'm definitely going to visit it again in near future.

I have a home business site/blog. It pretty much covers home business related stuff.

Come and check it out if you get time. I hope you will benefits from it :-)

11:16 AM  

Postita kommentaar

<< Home