Vihmad on algamas

Viimasel ajal on vahelduva eduga hakanud sadama - läheneb vihmane aastaaeg. Esialgu sadas (6igemini kallas) vaid öösiti, nüüd on üle päeva tibutanud ka pärastlõunati. Taevas on pidevalt pilves, nii et võiks arvata, et on pisut jahedam. Kuid et õhk on niiskusest raske, siis ega see küsitav jahed(am)us suurt midagi anna. Pigem me oleme selle püsiva madalrõhu toimel muutunud pisut uimaseks ja langenud kohalikega sarnasesse ramadaaniletargiasse.


Aga vihmad toovad ka midagi head. Kiiruga on saabumas musim buah ehk puuviljade aastaaeg (vihmase aastaaja meeldiv allpealkiri). Mu potililledki on vihmade toimel megakiirusega kasvama hakanud ja vohavad nüüd tumeroheliselt endiste kollakate toonide asemel. Ja nagu päevapealt oleks kõik puud, mis muidu paistsid täiesti tavalised puud, hakanud mingisuguseid vilju kandma. Kõige rohkem on siinkandis mangopuid - need on suured ja leherikkad puud, ja mangosid ühe puu otsa mahub oi kui palju.

Kohe kui viljad pisut suuremaks kasvavad, vajutavad nad oksi mõnevõrra alla (2 keskmise suurusega mangot kaaluvad kilo, ütleb mu turutarkus). Kokkuvõttes põhjustab see seda, et need mangopuud, mille alt me varem rahulikult rattaga läbi saime sõita, on muutunud pisut ohtlikuks. Eriti õhtupimeduses ringi kimades on kerge saada mangoga obadus otsaette. Jarekiga juhtub seda mõistetavalt tihedamini (ta on siinse elu jaoks enamasti liiga pikk), aga ka mina olen oma mitu head korda pea vastu rohelisi kivikõvu mangosid ära löönud. Peab aga veel paar nädalat ootama, ja siis saame need kuritegelikud mangod kättemaksuks kaasa võtta ja ära süüa. Ehee..

Teine ohtlik puu on nangka, mille eesti keelset nimetust ma ei tea.

Nangka on piklik ligikaudu kõrvitsasuurune tugeva helerohelise nagalise koorega puuvili. Sees on tal sellised maitsvad kollased krõmpsuvad segmendid, kivi keskel. Vahel ostan neid turult. Siinkandis armastatakse nangkat aga keeta ja seejärel süüa riisiga (seda Yogya spetsialiteeti kutsutakse nasi gudegiks). Keedetult muutub nangka värskest meeldivast puuviljast tumepunaseks, natuke tekstuurilt ja välimuselt tuunikala meenutavaks olluseks. Igatahes nangkad kasvavad välja nangkapuu tüvest, aga vahel leidub neid ka jämedatel okstel. Ja sel juhul on neil komme vahetevahel kõige ootamatumal momendil alla prantsatada. Ükspäev ma nägin pealt ülimalt napilt möödunud "nangkasurma", kus mootorrattur oli just puu alt möödunud, kui suur nangka alla otsustas kukkuda. Tegelikult selline olukord on siiski erand - sodikskukkunud nangkat ei saa ju süüa ega müüa, ja eks puuomanikud hoolitsevad enamasti selle eest, et piisavalt küps puuvili ise õigel ajal alla tuua.