Kaitsekõne Indoneesiale

Ma olen viimasel ajal saanud mõned e-mailid, mis on teinud mind pisut kurvaks. Eelkõige selle tõttu, et kuigi ma ikka vahelduva eduga püüan kirjeldada, kuidas siin asjad tegelikult on, ikka tundub kõigile, et Indoneesia on üks vaene ja räpane maa, kus valitsevad haigused ja kuum rõskus ning kus tagatipuks pole isegi dussi ja elektripliiti!. Minu arvates see ongi maailma suurim probleem, et inimesed erinevatel kontinentidel ei suuda leppida sellega, et mitte igal pool ei käi kõik asjad ühtmoodi ja võimalik on asju teha erinevalt. Ja et erinevatel inimestel on erinevad vajadused ja kõige olulisem - erinevustel on enamasti oma põhjendus.

Paljud välisüliõpilased siin ka muudkui võrdlevad, kurdavad ja halvustavad (et küll on taskuvargad bussis, turul tuleb kaubelda, liiklus liiga kaootiline, WC paberit igal pool pole ja söök liiga magus/teravamaitseline jne), aga samas ei mõtle üldse selle peale, kuidas on asjad nende oma maades. Ka seal on taskuvargaid, ebaausaid inimesi, hulle (ja purjus) juhte ja ebameeldivaid toite. Kuidagi ei suuda nad sellest aru saada, et meil kõigil on valikuvõimalus (vähemasti sellel tasandil, kas olla Indoneesias või mitte). Minu nägemus asjast on, et me tulime siia, et näha, mõista ja kohanduda kohalike oludega. Paljud tulevad siia aga asju muutma. Ja nähes, et seda pole kuigi lihtne või mõttekas teha, siis vähemalt avaldavad pidevalt arvamust, et asju PEAKS muutma.

Ka siin Indoneesias on võimalik elada täiesti läänelikku elustiili (unistus, mille poole nüüd ka paljud indoneeslased pürivad), sulgeda end oma peenesse viimase tehnikasõna järgi varustatud majja, süüa steaki friikartulitega, vaadata BBC-d ja liikuda linnas vaid õhukonditsioneeriga taksos. Ka meie jaoks poleks see probleem - kergesti võiksime lubada endale osta külmkapi, võileivamasina, teleka jne. Poleks kuigi kallis paigaldada läänelikku WC-d jne jne. Tegelikult me oleksime lihtsalt võinud valida elamiskoha mõnes teises piirkonnas, kus majad on kui kindlused, kaitstud naabrite pilgu eest kõrgete aedadega ja täis läänelikke mugavusi. Ka siin kerkib sellised aedlinnu järjest enam ja üüridki pole seal Eesti mõistes kuigi kõrged.

Meie oleme oma lihtsa külaeluga aga väga ja väga rahul. Ma ei tunne puudust külmkapist, kui ma võin minna 50 meetrit oma majast ja tellida tädilt jääkülma värskelt pressitud mangomahla, mis on nii paks, et lusikas seisab püsti. Samast kohast saab ka jääkuubikuid. Ok, liha me kodus ei küpseta, sest pole külmkappi. Aga see ei tähenda, et me liha ei sööks või oleksime näljas (ja ka suuremat kaalukaotust pole kahjuks võimalik täheldada!). Iga päev käime me vähemalt korra väljas söömas ja enamasti on see just midagi kalast, mereandidest või lihast. Miks ma peaks nägema pliidi juures ise lihaga vaeva? Kodus teen ma seda, mida on kerge teha või mida ma mujal ei saa (nt keedetud kartuleid tomatisalatiga).

Õhtuse telekavaatamise asemel istun väljas, kus puhub meeldiv ja jahutav jõetuul ja ajan naabritega juttu. Mida rohkem ma keelt valdan, seda huvitavamad need jutuajamised muidugi on. Inimeste elustiil on siin lihtne, kuid see ei tähenda, et nad oleksid tingimata vaesed (muidugi on ka vaeseid - kuid minu arvamus on jätkuvalt, et külmas kliimas näeb vaesus märksa õnnetum välja). Meie "peres" igal pereliikmel on oma mootorratas ja kui keegi lastest abiellub - ka majad on kõigile olemas. Elu pole siin muidugi mitte kõigi jaoks roosiline. Mulle aga tundub, et enamasti inimesed on rahul sellega, mis neil on. Palvetavad, ja seejärel on õnnelikud.

Majad on siin lähestikku, nii et on võimalik kuulda, kuidas naaber hommikul laulab (muide ilusti laulab!). 5 korda päevas kaigub üle küla mošeest Allah-u-Akkbarrrr - ka see on ilus. Kui me läheme õhtul kuhugi välja või kellelegi külla (mida me teeme üsna sageli), siis Ibu palvetab, et me ikka elus ja tervetena tagasi jõuaksime. Ja ei palveta sellepärast, et siin oleks midagi ohtlikku või kardetavat. See on lihtsalt tema viis väljendada oma hoolitsust.

Kui me lähme kooli - vahel jala, vahel jalgratastega - igal sammul tuleb naeratada, vastata "salam" või "kuidas läheb?". On tunne, et inimesed räägivad üksteisega. Ja on ka tunne, et me kuulume kuhugi. See on hea tunne. Märja bussis inimesed ütlevad üksteisele mokaotsast tere ja siis panevad koti ette, et keegi jumalapärast kõrvale ei istuks! Mul on tunne, et Indoneesias olen ma avatum, sõbralikum ja parem inimene. Ja ka selle pärast meeldib mulle siin (mis ei tähenda, et mulle Eestis ei meeldiks!).

Kui ma kirjutan sellest, kui odav siin miski on, siis mitte sellepärast, et me igal sammul hoiame kokku ja koonerdame. Seda me ei tee kohe üldse. Mind lihtsalt paneb mõtlema, miks louna restoranis maksab siin 5 ja Eestis 50 krooni. Ka muidugi palgavahed Eestiga (hoidku Lääne-Euroopa eest) on märgatavad, aga ikkagi on siin väikese palgaga elu nautimiseks võimalusi märksa rohkem.

Lõpetamaks selle pika, kuid kahtlemata mitte lõpliku kaitsekõne, tahaksin rõhutada, et Indoneesia on ilus maa. Ei ole siin üksteise otsas prügimägesid või räpaseid slumme (ka neid leidub suurlinnade ümbruses, kuid sugugi mitte igal sammul!). Indoneesias on vaheldusrikkaid maastikke, helerohelisi riisipõlde, kauguses kõrguvaid mägesid ja palju õitsvaid puid. Inimestele meeldib aiandus ja isegi kui pole aeda, kus ilupõõsaid kasvatada, pannakse majade ette suured lillepotid, müüridelt ripuvad orhideed. Igaüks hoiab oma majaümbruse puhta ja korras (ka tänavaid pühitakse igal hommikul), enamasti on kuskil varjus ka mugavad korvtoolid, kus pärastlõunal istuda ja klaasi tee kõrval lehte lugeda.