Sulawesi I

Ibu karjatas kui nägi meid koju saabumas: "Hitam!" ("must" indoneesia keeles) - enda arvates olen ma päris kena pruuni tooni päevitunud, aga kohalike arvates ma muidugi olen minetanud oma valkja ilu. Jarek paistis ehk rohkemgi "must" - aga et tema nahk juba koorub, siis peagi roosatab ta jälle kaunilt.

Igatahes reis Sulawesile oli tore. Aga ma alustan siiski algusest.

Et meil aega Sulawesil käimise jaoks oli vaid kaks nädalat - puhkus koolist Ramadaani lõppemise puhul - siis oli algul plaanis lennata. Aga et just selleks ajaks olid muidu nii odavate siselendude hinnad kerkinud oma 5 korda, siis otsustasime vana hea Pelni laevakompanii kasuks.

Kõigepealt muidugi oli vaja saada Yogyast Surabayasse. Ennetades suuremat rahvaste rändamist ostsime rongipiletid juba kaks nädalat varem ära. Nii istusime oma mugavatel bisnis vaguni kohtadel ja vaatasime, kuidas lebaraniärevuses inimesed püüdsid viimasel minutil pileteid muretseda. Must turg õitses täiega.

Meie vastas istusid kaks noormeest, meie nägemisest suud kõrvuni: arstitudengid Irian Jayast naasmas pühadeks koju. Paapualasi on Indoneesia ühiskonnas silmnähtavalt kerge eristada - nad on sinna Austraalia aborigeenide ja Okeaania saarerahvaste kanti. Yogyas on meil üks tuttav Fidzi tüdruk, ja teda peetakse ka ühtelugu paapualaseks. Igatahes need kaks paapualast olid samuti teel sadamasse - kuigi nende sõit kestab Surabayast tühised 4-5 päeva. Sellega võrreldes meie reis Makassari oli suisa lühike - kõigest 24 tundi. Aga millised 24 tundi! Ma olen varem ka Pelni laevade tekiklassis sõitnud, aga nii rahvast täistuubitud laeva pole veel näinud.

Tavaliselt olime meie ainukesed, kes väljas tekil magasime - laeva kõhus on palju ekonomi saale, kus on voodid ja madratsid üksteise kõrvale lükitud ja õhukonditsioneer külmetab täistuuridel (ja telekas mängib täisvõimsusel). Seekord polnud aga võimalik isegi väljas istumiseks kohta leida. Viimaks siiski pitsitasime end paari tudengi vahele ja õhtu möödudes nihutasime oma pappmadratsit sentimeetri haaval edasi, kuni saime isegi külje maha panna. Söök on sama, mis varematelgi aegadel - ports riisi kalapooliku ja paari oaga. Uuendus on see, et enam ei anta süüa metalltaldrikul, vaid plastkarpi pakitult. See viimane on muidugi võrratult kiirem ja ka hügieenilisem meetod, kuid selleks ajaks kui me laev sadamast väljus (oma 4 tundi graafikust maas) lainetas laeva ümbruses valge penoplasti meri. Tegelikult neid karpe sorteeritakse prügi seest välja (kuigi kõik muu prügi visatakse jätkuvalt merre) - ju neil on mingid prügikvoodid, kui palju karpe nad peavad sadamas maha panema (või äkki need karbid pestakse puhtaks ja kasutatakse uuesti... brrr).

Makassar oli jube kuum - me oleme vist Jaava sudutossuse päikest varjutava õhuga harjunud ja päikesepaiste selgest sinisest taevast oli liig mis liig. Aga me plaan oli nagunii kiiresti mägedesse tõmmata. "Kiiresti" kujunes suhteliseks mõisteks - vahepeatusega Pare-Pare sadamalinnas kulus meil Mamasasse jõudmiseks kaks päeva. Selleks ajaks olime juba korralikult küpsed ja mõlgutasime mõtteid kiiremas korras Yogyasse naasta. Siiski asjata. Mamasale lähenedes oli õhk hõrgutavalt jahedam ja rõõmuga tervitasime ka tuttavlikku pärastlõunast vihmavalingut.

Mamasas seadsime end sisse üsna traditsioonilises stiilis Losmen Minis ja patsutasime päikeseloojangut imetledes veranda tugipostist väljakasvanud puupühvlipead. Mamasas on ka omajagu torajalikke sarvkatuseid (mamasalased tulid kunagi üle mägede Torajast - ka keel on neil peaaegu sama), kuid muidu linnake pole midagi erilist (kuigi ümbritsevad mäed ja linna läbiv vulisev jõeke on igati kenad). Jalutad kaks tiiru peale ja ongi kõik.

Kuigi enamus mamasalasi on kristlased ja Lebaran pole nende jaoks teab mis püha, olid kõik siiski juba peolainel. See tähendab poed ja warungid olid kinni. Viimaks siiski leidsime ühe vanamehe, kes müütas praetud banaane, nii et päris tühja kõhuga me ei jäänud. Armulikult järgmisel hommikul leidsime ka paar keedetud muna. Igatahes seejärel tekkis mõte Mamasa külast lahkuda ja hakata kõndima oma järgmise eesmärgi - Tana Toraja poole. See on selline kolmepäevane (u 70 km) kõndimine mööda radu, mida meie reisijuht iseloomustab kui trekkimiseks sobilikku. Tegelikkuses on seal juba oma 5 aastat olemas tee.

Esialgu liiklevad seda kaudu vaid hulljulged 4WD dziibijuhid ja mõned viimases hädas mootorratturid. Aga kõndimine on kena, õhk värske ja mäed rohetavad silmipimestavalt. Iga 4-5 kilomeetri järel on ka mõni külake, kus saab klaasikese kohvi ja kuuma vett kiirnuudlitega. Tuleb tõdeda, et mamasalased on üldiselt väga sõbralik rahvas ja välismaalastest veel siiras vaimustuses. Ja - tähelepanu, tähelepanu! - ükski laps ei hello-coklat-ta või gula-gulata. See on tõepoolest suur erand. Ei teagi, mis selle põhjuseks võiks olla - kuuldavasti vähemalt varasematel aastatel on seda teed mööda üsna palju turiste liikunud.

Peale meie oli teelisi teisigi - nt üks neljaliikmeline pere pühadeks kodukülla naasmas - lapsed jooksid, püüdes terasest sääremarjadega isal-emal kannul püsida. Meie ei hakanud proovimagi. Siis kohtasime huvitavat seltskonda - maopüüdjaid, kes Jaava muuseumide jaoks mürginooltega eriliiki elukaid otsivad. Sellel teel polnud nad veel midagi leidnud.

Esimesel pärastlõunal jäime pidama Timbaani küla Maria nimelisse kodumajutusse - ja selleks ajaks olime juba kaks tundi lausvihmas ja põlvini poris kõndinud. Kodus oli mõned lapsed ja vanataat - pensionil külakooli matemaatikaõpetaja (abikaasa olevat läinud Makassari lapselapsi kaema). Vanataadiga oli üsna huvitav vestelda - näiteks seletas ta meile üksipulgi lahti kohvitootmisprotsessi (kohvi ja kakao on peamiseks sissetulekuallikaks sealmail). Jutu vahepausiks käis ja tappis ta ühe kana, mida lapsed siis meile õhtusöögiks riisi kõrvale keetsid. Söök polnud suurem asi, aga majutus täitsa kobe. Enne teel olles külaelanike majasarasid vaadates tekkis küll mõte, et eriti ei tahaks sellises kohas ööd veeta. Aga see vanataat oli alles hiljuti just homestay eesmärgil uue maja ehitanud, nii et mõnus verandaga puumajake lõhnas veel männi järgi (hollandlased-kolonisaatorid tõid männid siia ja nüüd on üsna suur osa looduslikku metsa asendunud männisaludega).

Timbaani ümbrus on selle Mamasa-Toraja tee kaunemaid - on terasspõlde, istandusi, metsa ja vaateid jõeorule, mis voolab kõrguvate mägede vahel. Külades inimesed kuivatavad ja tambivad kohvi ja eraldavad kakaokaunadest ube. Ühes külas sattusime pererahvaga jutu peale ja asi lõppes sellega, et Jarek väntas kogemuse mõttes pool tundi värskeid kohvimarju läbi masina (et need pärast kergemini kuivaksid). Tööd on kohviga palju (tuleb korjata, purustada, kuivatada, tampida, eraldada, pakkida ja müüa - röstivad ja jahvatavad juba teised), aga ka sissetulek külaelanikel korralik (võrreldes paljude muude kohtadega Indoneesias). Kilo rohelisi kohviube toob kasvatajale sisse u 10 krooni. Pea igal kohvikasvatajal on vähemasti generaator ja satipann, et õhtuti telekat vaadata.

Pondingi küla ümbruses on tunda juba rohkem Torajalikku hõngu (ja seal algavad ka nagu nõiutult laste hello-coklatid). Teise öö veetsime Paku külas. Sellel homestayl oli katastroofiliselt ebameeldiv mandi, kuid vähemalt söök oli võrreldes eelmise päevaga tõeliselt maitsev (siin oli pereema kodus). Pärastlõunal toimus külakioski ees ka spontaanne kukevõitlus, mis me meelt lahutas (kuni hetkeni, kui vaesed kukekesed päris hoogu sattusid ja üks ilma oma uhke harjata lõpetas).

Samas homestays ööbis ka üks Mamasa antropoloog, kes oli teel matustepidustustele Bittuangi lähistel. Ta oli lahkelt nõus ka meid sinna kaasa võtma (muidugi väikese tasu eest), kuid et pidustusteni oli veel paar päeva aega ja mees palmiveini rüübates üsna eneseimetleja, siis otsustasime esmalt Rantepaos ringi vaadata. Et sinna jõuda, kõndisime Pakust oma 15 km Bittuangi ja sealt sõitsime bemoga Makalesse.

järgneb...