Sulawesile

see on yks hommikune pilt Merapi vulkaanist. Tundub nagu k6rguks see just linna kohal, aga tegelikult on see ikka mitukymmend kilomeetrit p6hja poole.

Laupäeva hommikuks on meil rongipilet sadamalinna Surabayasse ja sealt edasi laevapilet Makassari, Sulawesile. Ramadaani lõppemise puhuks on meil kahenädalane vaheaeg ja me otsustasime põrutada natuke ringi seiklema, enne kui suured vihmad saabuvad. Plaanid on veel suhteliselt lahtised. Arvatavasti me suundume esmalt Sulawesi keskossa Mamasa orgu. Sealt peaks reisijuhi andmetel saama kolme päevaga kõndida läbi mägede Rantapaosse - Tana Toraja kultuuri keskusesse. Ja võibolla kui jääb natuke aega üle, siis püüame kuskile snorgeldama sõita. Kaks nädalat on muidugi üürike aeg, aga parem kui mitte midagi. Siinkohal tervitused kõigile tööinimestele, kes puhkavad 4 nädalat aastast.:) Mitte et ma parastaks.., keegi peab ju tööd ka tegema.

Kõik indoneeslased on igatahes praegu puhkuse- ja pidutsemiselainel. 3. novembril on saabumas Ramadaani lõpp ehk Lebaran ehk Hari Raya Idul Fitri. See on umbes nagu meie jõulud - süüakse sama palju, aga palvetatakse rohkem. Kingitusi tehakse ka. Ibu hakkas juba täna spetsiaalseid koogikesi ja küpsiseid valmistama. Ja pühkides pisara, pakkis meile juba karbitäie küpsiseid teele kaasa. Tegelikult päris nukker jah, et me Lebarani ajal Yogyas pole. Alguses meil jäi mulje, et see on lihtsalt üks suur palvetamispäev, kui kõik ärid ja asutused on suletud ja lind ka ei lenda. Et suur külapidu tulemas on, sellest me ei teadnud midagi. Aga eks neid tähapäevi ja pidusid on siin veel aasta jooksul toimumas küll.

Üks pilt veel - kui me majast minna turule, siis läheb rada riisipõllu ja kalatiigi vahel. Kui me saabusime, oli riis just värskelt istutatud, pisike ja heleroheline. Nüüd üleeile äkki märkasin, et kae imet, riis on juba peagi valmis saamas. Kolm saaki aastas ühelt põllult - Allah siin ühe käega karistab ja teisega annab.