Selamat lebaran!

Indoneesias on toimumas suur "mudik" ehk "pulang kampung" ehk naasmine pühadeks kodukülla. Ramadaan lõpeb 3. novembril suure lebarani peoga ja selleks ajaks sõidavad kõik koju. Ja et väga paljud indoneeslased töötavad mujal kui oma kodukohas, siis on toimumas suuremat sorti rahvasterändamine. Jaaval liiguvad miljonid inimesed. Eriti suur on lahkumine pealinnast Jakartast - linn pidavat muutuma pea inimtühjaks (Lebaran pidavat samuti olema kõige parem aeg (kui sellist üldse on) Jakarta külastamiseks). Mingisugustel hinnangutel koguni 10 miljonit inimest asuvad Jakartast teele - kuid see on ehk liiga lennukas statistika, sest see jätaks linna vaid mõned tühised miljonid inimesed. Igatahes transport on lebarani eel puupüsti täis, rongihinnad Jakartast välja on kerkinud 3-4 korda, lisaks äritseb piletitega agaralt must turg. U 400-500 000 inimest sõidavad Jakartast koj mootorratastel. Osad neist nt Surabayasse, mis võtab aega mitu päeva. Inimesed kogunevad kokku gruppidesse ja sõidavad siis koos, peatudes ööseks mošeedes. Üldse tundub see mudiku traditsioon olevat ramadaaniga samas rütmis - mida suurem vaev ja ohverdus, seda parem on pärast olla. Nii et kui kogu päeva ei söö ja joo, siis kl 6 õhtul on klaasitäis vett enne palveid tõepoolest jumalik vedelik. Ja kui kojujõudmine tähendab kümneid tunde täistuubitud ühistransporti, samas kui väljas on jätkuvalt üle 30 kraadi ja paast pole veel lõppenud, siis on ka viimaks kojujõudmine üks jumalik tegevus.

Kui millegagi võrrelda, siis lebaran on jõuludega väga sarnane ettevõtmine. Ibu küpsetab juba päevi (sest Bapak on peres vanim ja see tähendab, et kõik 7 vennaperet on külla tulemas), poed on täis uute riiete ja kingituste ostjaid (supermarketites on müügil spetsiaalsed lebaranitornid, kus bambusest karkassile on kunstipäraselt sätitud kõikvõimalikke vajalikke ja mittevajalikke asju - hinnad on 100 kroonist mitme tuhandeni), lapsed valmistavad vaimu ette juba nädalaid ilutulestikku lastes jne jne.

Ramadaan on ka aeg heategevuseks. Paast on seda õnnestunum ja selle väärtus kõrgem, kui selle jooksul eraldatakse osa oma varandusest vaesemate heaks. Aasta läbi keskmiselt kord kuus küpsetab Ibu 40-50 portsjonit süüa vaestele, ramadaani ajal aga on pidevalt toidu- jms kastid mošeede poole veeremas. Rikkad pered Jakartas jaotavad talonge, mille alusel saavad tuhanded inimesed mingisuguse söögikingituse (ja mitmed inimesed lõpetavad oma elu rüseluses kellegi jalgade all). Lisaks peab iga paastuja maksma mošeele kindlaksmääratud rahasumma. Kui see pole toimunud lebaranieelseks õhtuks, on paast nö kehtetu.

Viimase nädala ma olen lugenud ühte rootslase kirjutatud doktoritööd ramadaanist Jaaval (autor õppis mõned aastad tagasi darmasiswa tudengina meiega samas ülikoolis, abiellus siin jne). Seal oli paljude muude huvitavate asjade kõrval kirjutatud dispuutidest selle ümber, mis muudab paastu kehtetuks ja mis mitte. Huvitavamaid väiteid oli see, et kui moslem ramadaani ajal ujudes juhtub peeretama, siis vesi võib tungida pärakuauku ja seega muuta paastu kehtetuks.. Minu jaoks tuli uudisena ka see (kuigi tegelikult on see muidugi loogiline), et paastu ajal (ehk siis iga päev hommikul kl neljast kuni kl kuueni õhtul) ei tohi ka hambaid pesta. Ja sellest polnud küll kuskil kirjutatud, kuid mulle tundub, et kui vihma sajab, siis arvatavasti mobiiliga rääkimine muudab paastu samuti kehtetuks...

Muideks lebarani ajal ei sadavat kunagi vihma - Allah hoolitseb selle eest, et kui kõik moslemid kogunevad mošeedesse palvetama ja ruumi sees enam ei jätku, siis ei peaks need ülejäänud oma palvematti pori sisse maha laotama...