Becak - kaduv kaunike

Käisime hiljuti ühel fotonäitusel - "Tribute to Becak". Ja seal oli hiiglama palju hiiglama ilusaid fotosid sellisest nähtusest nagu becak. See innustas meid ka kohe mõningaid pilte tegema, enne kui hilja.

Becak ehk siis jalgrattariksa ehk selline sõiduvahend, kus jalgrattale on ette või taha monteeritud iste sõitjate ja muu kola vedamiseks. Mõnel pool Aasias sõitjad istuvad becakmehe ehk väntaja taga ja neil avaneb üsna õpetlik vaade sellest, kui raske töö see on. Indoneesias enamasti on sõitjad jalgratta ees ja imetlevad rebenevate sääremarjade asemel linnavaateid ja liiklustossu. Becaki hiilgeaegadel oli see peamine liiklusvahend, millega linnas liiguti.

Nüüd on see aeguv ja kaduv nähtus ja hoolimata kirjudest vulkaani- ja lillepiltidest becaki külgedel on kogu see becakiäri üsna kurb.
Becaki rent maksab Yogyas 1500 ruupiat päevas (u 2 krooni) - see on raha, mida becakmees maksab sõiduvahendi kasutamise eest. Vähestel on siin oma masinad. Seda me uurisime järgi oma naabrilt, kes juhtumisi on just becakmees. Ja omakorda teiselt naabrilt uurisime järgi, et becakmees teenib tavaliselt mitte rohkem kui 10-15 000 ruupiat päevas. Nii et raske töö ja raske elu.

Sest sõitjaid pole kuigi palju - üha rohkematel inimestel on siin oma mootor- või vähemasti jalgrattad, becakiga kuigi kaugele ja kuigi kiiresti ei jõua ja nii becaki teenuseid kasutavad veel vanad daamid, kes 20 kotiga turult naasevad või siis üsna vähesed lõbusõidul turistid. Ja nii avaneb paljudel tänavanurkadel vaatepilt, kus ridamisi becakeid koos tuduvate becakmeestega ootavad oma järgmist shanssi. Üsna paljud neist muide elavadki selles istekorvis...