Reis Bandungisse

See väike "english conversation" tööots kujunes üsna meeleolukaks. Algul me teadsime asjast vaid nii palju, et lähme mingite keelekooli tüüpidega kaasa ekskursioonile Bogori botaanikaaeda. Ma arvasin, et ju on tegu üsna väikese ja eksklusiivse üritusega, ehk paarkümmend osavõtjat, kellega tuleb siis suhtlust arendada. Chianjuri kohale jõudes (kust ekskursioon algama pidi), saime aga väikese üllatusena teada, et osavõtjaid on oma tubli 600! Ekskursioon toimus 12 bussiga pluss siis VIP auto, ehk jeep meie transportimiseks. Kõige ees oli politseipatrull sireenidega.

Välismaalasi oli 7 (kuigi "tellitud" oli 20) - kõik darmasiswalased, kaks neist õpivad Bandungis, ülejäänud olid juhtumisi asjasse kaasatud, nagu ka meie.

Meid koheldi tõepoolest kui vipe või pigem ehk kui superstaare. Autos oli suur kast snäkkidega, et meil teel igav ei hakkaks. Ja see kulus marjaks ära, sest mingil hetkel pidime kaks tundi ootama, et kõik bussid ikka ilusasti üksteise järel sõidaksid (osad nimelt läksid teel katki). Sõit Chianjurist Bogorisse on ilus - üle Puncaki mäekuru, kus on palju teeistandusi ja kenasid vaateid.

Kohe kui Bogori botaanikaaeda kohale jõudsime, hakkas aga hullult vihma kallama. Nii et need sajad noorukid kupatati kõik zooloogia muuseumi, kus siis pidi toimuma see meie suur "conversation" ja lõunasöök. Lõunaks oli karp KFC kanaburgerite, riisi ja coca-colaga. Oleks te seda läbu näinud, mis pärast seal muuseumis valitses. Põrandal oleks võinud liugu lasta. Kõige selle tõttu ka meie töö kujunes üsna kergeks. Või tegelikult üsna raskeks - sest kõik lapsed tahtsid meist ja meiega pilti teha. Isegi aastaid õppinud tegelased ei suutnud inglise keeles rohkem väljenduda kui "what is your name?" and "can I take photo?". Ühe erandina oli grupp tüdrukuid, kes lugesid paberilt maha küsimusi a la kas minu maal on näljahädasid ja prostituute.

Paaritunnise fotosessiooni järel oli vaba aeg, ehk enamus lapsi tõttasid supermalli botaanikaaia vastas. Meie jalutasime Bogori botaanikaaias ringi - väga kena koht sajandivanuste puude, orhideeaedade jms. Kahju, et see ilm nii niru oli. Muidu oleks see väljasõit märksa toredam olnud - nii laste kui meie jaoks. Igatahes meie tegime oma töö - need sajad pildid mobiiltelefonides ja fotokates ringlevad pärast Chianjuris ringi ja tagavad, et too keeltekool on kaugelt popim kogu linnas. Chianjuris muide ei ela ühtegi välismaalast ja nii palju "hello mistereid" pole ma veel elusees kuulnud. Meie aga saime vastutasuks tasuta reisi ja 250 krooni taskuraha.

Ülejäänud paar päeva Bandungis kulus shoppamisele. Sest nagu kõik on kuulnud, et Indoneesias on odavad nobedad töönäpud, kes sentide eest pikki tunde välismaa firmadele riideid õmblevad. Bandung on Indoneesia kergetööstuse pealinn ja kogu linn on täis factory outlet´e. Hinnad on seal skandaalselt madalad, valik väga suur ja kvaliteet on, nagu kuulsad firmasildid lubavad. Nii ma ostsin endale 20-30 krooniga Espriti särke, 40 krooniga DKNY teksaseeliku, 70 kroonised teksad jne. Isegi Jarek ei kobisenud eriti midagi (tavaliselt talle shoppamine ei meeldi), iga outleti ees on spetsiaalsed tugitoolid koos ajalehtedega spetsiaalselt igavlevatele meestele. Enne Indoneesiast lahkumist tuleb kindlasti Bandungisse riidekraami varumiseks naasta.

Tagasiteel Yogyasse käisime läbi Cipanasest. See külake asub vulkaani jalamil üsna Bandungi lähedal ja on kuulus oma kuumade mineraalallikate poolest. Need allikad on kõik torudesse suunatud ja toidavad lugematuid basseine ja kümblemisvanne. Nii meiegi ööbisime hotellis, kus vannitoas oli mõnus basseinike läbivoolava allikaveega. Ligunesime seal mitmed head tunnid - ega polegi juba pikka aega vannis käinud. Rääkimata mõnusalt soojast vannist.