Suur Ohverdamispäev

Eile oli moslemitel taas suur püha - Garebeg Besar, Hari Raya Qurban, Idul Adha ehk Suur Ohverdamispäev. Legend minu arusaamist mööda on sama, mis Piibliski - isast, kes pidi oma poja ohverdama ja oli lõpuks nõus seda tegema ja seetõttu sai ohverdada poja asemel lambakese. Moslemid elustavad seda juhtumit igal aastal uuesti. Iga mošee juures käivad selleks puhuks tapatalgud, tavaliselt paar lehma ja trobikond kitsi.
Aga alustan siiski algusest. Ibu & Co oli seekord veendunud, et meid on vaja nende suurel pidupäeval mošeesse kaasa võtta - no ja eks me ise ikka tahtsime ka. Tegelikult me polegi kunagi mošeedes palvetamise ajal käinud, ega tavaliselt see ka kuigi sobilik ole.
Päev algas sellega, et kl 3-4 paiku läks laul mošeest õige valjuks, nii et polnud probleem end peagi ka üles ajada. Panime siis paremad rõivad selga, Ibu sidus mulle räti pähe ja minemas me olime.

peeglike, peeglike seina peal...
Mina kõndisin koos Ibu ja tütardega, Jarek lonkis vendadega mõnisada meetrit eespool - nimelt naistel-meestel koos mošeesse minna pole sobilik. Papringani mošee ise on kena koha peal -jõekaldal ja natuke orus. Et tähtsa päeva puhul koguneb inimesi palvetama märksa rohkem kui tavaliselt, siis kõik istusid mošee õue peal - mehed eespool, naised tagapool. Meie tänava naised-tüdrukud olid kogunenud ühe suure vaiba peale, nii et mul oli seal üsna kodune tunne - umbes nagu piknikul.

Meeleolu oli ka nagu piknikul, mitte põrmugi fanaatiliselt tõsiusklik, nagu moslemeid tihtipeale kujutatakse - lapsed sagisid ringi, mobiilid helisesid, naised klatšisid hilinejad jooksid oma kohtadele sidudes veel viimasel minutil rätte pähe. Riietus oli seinast seina - teksadest uhkete batikkostüümideni, erinevaid mooduseid kuidas pearätte siduda võib järgi vaadata paksudest moeajakirjadest.

Igatahes oli kõik vägagi huvitav.Jarek siiski meestega koos istuda ei võinud - meestel pole võimalik mošees olles palvetamisest kõrvale hiilida, naistel aga küll (nt päevade ajal ei tohi nad kaasa palvetada, samuti on vist erandid imikutega emadele jne), nii et üsna paljud naised istusid õuel ilma kaasa palvetamata ja nii ka mina.

Mis arvatavasti teeb moslemite palvetamise eripäraseks, on naiste kostüümid -nimelt enne palvetamist nad tõmbavad endale pika valge ürbi ümber. Tagantpoolt vaadates on need ürbid aga üsna isikupärased - kellel tikitud, kellel roosa äärepaelaga, kellel natuke batikmustritega kaunistatud.

Peale väikest kätega vehkimist, püsti-põlvili rituaale ja Allah u Akbarri sai palvetamise osa ümber ja algas jutlustus. Enamus inimesi juba ei kuulanud, mida see vana mees seal ees rääkis. Jaava keelest mina eriti aru ei saanud, aga minu arvates rääkis ta legendi sellest ohverdamisest. No ja siis suundusid kõik koju sööma, et pärast ohverdamisel tühja kõhuga ei oldaks.
Juba eile käis suur ketupati valmistamine. See on spetsiaalne riis, mida keedetakse tunde väikestes palmilehtedest korvikestest (püüdsin neid korvikesi ka ise teha, aga liiga keeruliseks osutus). Pärast keetmist saab sellest selline kõrva ühtlane teradeta riisikook. Veel sõime ayam oporit, ehk kana kookoses ja igasuguseid muid häid asju.
No ja siis läksime tagasi ohverdamisi vaatama. Ohverdamised olid tegelikult sellised pigem nagu liha saamise eesmärgil loomade tapmine - lihtsalt avalikus kohas. Härg pandi küljele, jalad seoti kinni, pea hoiti maasse kaevatud augu kohal ja lihunik lõikas tal kärmelt kõri ja keelepaelad läbi. Nii et ei mingit südantlõhestavat häält, vaid lihtsalt vaikne tõmblemine, kuni veri härja kehast välja oli voolanud. Siis tassiti ta palmilehtedest vaibale ja kärmelt asuti nülgima-liha jagama. Lambad tõmmati jalgupidi üles ja lõigati pead maha.

Kõik liha kaaluti ja jagati külainimestele laiali. Nii et eile õhtul igas peres käis saslõki - sate -valmistamine ja pottides mooris liha.
Lõunaks oli kõik lõpetatud ja inimesed läksid koju lõunauinakut tegema. Maru kuum ilm oli ka eile - päike säras taevas. Moslemid ütlevad selle kohta, et nad palvetavad, et nende pühadel päevadel vihma ei sajaks ja tavaliselt nende palveid võetakse kuulda.