Pereekskursioon
Täna toimus ülimalt meeldiv väljasõit Klatenisse. Et Ibu läheb kolmapäeval taas mõneks nädalaks Magelangi araabia keelt õppima, tahtis ta enne Wiwikul külas käia. Seda enam, et Wiwik ja Nur ootavad juba oma esimest last (pulmad olid alles 26. jaanuaril, siis see on küll äärmiselt kiire Allahi õnnistus:). Nii me reastasimegi kolm mootorratast - esimesel Ibu ja Bapak, teisel mina ja Jarek ja kolmandal vennad Tio ja O-oo, ja sõitsime Bapaki hoolsalt valitud ja kaitstud tempol 35 km tunnis Klateni poole.
Pulmade ajal ei saanud mahti Wiwiku uues majas ringi vaatamiseks, nüüd aga uudistasime üle kõik 9 puurilindu, akvaariumikalad, jõe maja taga ja ees, rambutani-ja mangopuud jne. Päris kena elamine riisipõllu veeres. Toad on küll veel üsna lagedad, aga jaavalaste komme ongi rohkem nagu põrandal punutud matil elada. Meie väikeseks üllatuseks külaskäik kujunes väga põgusaks - jõime teeklaasid tühjaks ja meie karavan täienes ühe mootorratta võrra Wiwiku ja Nuriga ja uueks sihtmärgiks oli Nenek ehk vanaema. Pulmade ajal me olime juba Nenekiga tuttavaks saanud - konstantselt naeratav traditsioonilises jaava kostüümis vanamammi, hambad sirih pinangi närimisest punamustad. Sirih pinangil on ka natuke joovastav mõju, nii et ta on tõepoolest väga rõõmsameelne ja meid tervitas juba kui kadunud lapselapsi. Neneki maja läheduses elab veel 3 tema lapseperet. Üldse oli tal lapsi kokku 12, elus neist 6 ja Bapak on vanim.
Neneki maja on väga kena - ehitatud kuskil 50-ndatel parimas jaava traditsioonis - avarad ruumid ja kõrged laed ja majaesine puusammastele toetatud katusega istumispaik. Mulle meeldis väga sealne mööbel - tiikpuidust karkass, millel rattanikoorest punutud sisu. Tõeliselt äge retro taas 50ndatest. Maja ees katsid miniad kohe suured vaibad toidukuhjadega. Peagi hakkas vihma sadama, nii et külaskäik (ja söömine) kujunesid üsna pikaks. Vähemasti polnud sellist kiirustamistunnet, nagu tavaliselt siin kipub olema - et söö taldrik tühjaks ja astu minema. Ibu tegi väikese lõunauinaku, meie uudistasime üle taas kõik laululinnud, kalatiigi, banaanipuud, maniokitaimed ja piprapõõsad.
Ja äkki ma jõudsin äratundmisele, et igasuguse reisimise juures kõige huvitavam aspekt ongi inimeste igapäevaelu. Võib ju korra käia Borobuduri templis või sultanipalees, aga sellest tuhat korda enam jääb meelde selline väike külaskäik, rääkides bensiinihinnatõusust krõbistades rambutane. Teine äratundmine on see, et kui tohutult meil ikka vedas, et me just sellise perekonna peale siin Yogyas sattusime. Et see on nii normaalne ja tavaline jaava pere. Et nad on meid nii omaks võtnud. Mida lähemale kooliaasta lõpp jõuab, seda enam on mul tunne, et lahkumine saab üliraske olema...
Pulmade ajal ei saanud mahti Wiwiku uues majas ringi vaatamiseks, nüüd aga uudistasime üle kõik 9 puurilindu, akvaariumikalad, jõe maja taga ja ees, rambutani-ja mangopuud jne. Päris kena elamine riisipõllu veeres. Toad on küll veel üsna lagedad, aga jaavalaste komme ongi rohkem nagu põrandal punutud matil elada. Meie väikeseks üllatuseks külaskäik kujunes väga põgusaks - jõime teeklaasid tühjaks ja meie karavan täienes ühe mootorratta võrra Wiwiku ja Nuriga ja uueks sihtmärgiks oli Nenek ehk vanaema. Pulmade ajal me olime juba Nenekiga tuttavaks saanud - konstantselt naeratav traditsioonilises jaava kostüümis vanamammi, hambad sirih pinangi närimisest punamustad. Sirih pinangil on ka natuke joovastav mõju, nii et ta on tõepoolest väga rõõmsameelne ja meid tervitas juba kui kadunud lapselapsi. Neneki maja läheduses elab veel 3 tema lapseperet. Üldse oli tal lapsi kokku 12, elus neist 6 ja Bapak on vanim.
Neneki maja on väga kena - ehitatud kuskil 50-ndatel parimas jaava traditsioonis - avarad ruumid ja kõrged laed ja majaesine puusammastele toetatud katusega istumispaik. Mulle meeldis väga sealne mööbel - tiikpuidust karkass, millel rattanikoorest punutud sisu. Tõeliselt äge retro taas 50ndatest. Maja ees katsid miniad kohe suured vaibad toidukuhjadega. Peagi hakkas vihma sadama, nii et külaskäik (ja söömine) kujunesid üsna pikaks. Vähemasti polnud sellist kiirustamistunnet, nagu tavaliselt siin kipub olema - et söö taldrik tühjaks ja astu minema. Ibu tegi väikese lõunauinaku, meie uudistasime üle taas kõik laululinnud, kalatiigi, banaanipuud, maniokitaimed ja piprapõõsad.
Ja äkki ma jõudsin äratundmisele, et igasuguse reisimise juures kõige huvitavam aspekt ongi inimeste igapäevaelu. Võib ju korra käia Borobuduri templis või sultanipalees, aga sellest tuhat korda enam jääb meelde selline väike külaskäik, rääkides bensiinihinnatõusust krõbistades rambutane. Teine äratundmine on see, et kui tohutult meil ikka vedas, et me just sellise perekonna peale siin Yogyas sattusime. Et see on nii normaalne ja tavaline jaava pere. Et nad on meid nii omaks võtnud. Mida lähemale kooliaasta lõpp jõuab, seda enam on mul tunne, et lahkumine saab üliraske olema...