K6ik on uus septembrikuus..

Üllatavalt ammu pole siia juba midagi lisanud. Või äkki aeg möödub üllatavalt kiirelt? Igatahes koolis käia on vahelduseks päris tore. Igal hommikul on meil umbkaudu 4 tundi keeleõpet, kõige paremini on seni selgeks saanud väljend "jam karet" ehk "indoneesia veniv ajatunnetus". Huvitaval kombel ei kehti see algusaegade kohta - enamasti on dotsent või tuutor kl 9 hommikul kohal (õpetajaid on meil kolm (aga nemad ei õpeta iga päev), muul ajal tegelevad meiega 5 tuutorit). Aga mis puutub õppetunni lõpetamisse, siis tihtipeale juhtub see tund hiljem kui plaanis kirjas. Mitte et ma kurdaks- eks see kõik on meie hüvanguks, sest alates jaanuarist peaks me olema võimelised indoneesia keelsetesse tavaloengutesse minema. Praegu on seda pisut raske ette kujutada, aga eks ole hiljem näha. Kõige olulisem on siin võimalikult palju sõnu õppida, sest grammatika jms keelesse puutuv on ikka minimaalselt lihtne. Ainult üks esialgu harjumatu asi - nimisõna laiend (või on see täiend?) käib nimisõna taha, mitte ette, nii et suurest raamatust saab siin alati raamat suur.

Klassis on meid 10, ja neist 3 on edasijõudnud. Üsnagi mitmekesine seltskond - sloveenlanna, vietnamlanna, belglane, venelanna, jaapanlanna ja siis kolm sakslast ja meie. Lisaks liigub siin Yogyakartas palju muid välismaalasi, sissejuhatavast programmist saati tunneme kõiki UGMi (siinne prestiizülikooli) ja ISI (kunstiinstituut) darmasiswalasi.

Hakkasin käima ka batikmaalis - vahaga tekstiilimaal. Tõotab tulla huvitav, kuigi esimesed paar nädalat on pigem teooria, kus ma seniks saan aru piltidest ning mustritest ja umbes igast viiendast sõnast. Aga Naho - jaapani tüdruk, kellega ma väga hästi läbi saan - aitab mul pärast tõlkida. Veel paelub mind keraamikakursus (sellest hetkest kui ma nägin klassi kõigi nende keerlevate laudadega), aga et see on samal ajal kui keelekursus, pole meil vähemalt ametlikult lubatud sinna minna. Ehk järgmisel semestril.

Mis siis veel uudist. Meil on nüüd jalgrattad! Üpriski ajaloolised hiinakad. Minu oma nägi algul välja vägagi sarnane mu armsa sinise rattaga kodus, kusjuures pidurisüsteem on sama (tagasikäik) ja allamäge pidurid ei pea.. Aga et siinse rattakönni sinine värv oli üsna kulunud, siis nüüdseks on ta muutunud värskelt kiiskavaks punaseks. Ma olen päris rahul, igatahes mida rohkem liikluses silma paista, seda ohutum siin on. Blond pea aitab ka kaasa, et ikka teel püsida.. Liiklus on pealtnäha kaootiline, kuid seal sees olles üllatavalt sõbralik.

Maksime jalgrataste eest kakssada krooni. Meie ülejärgmine naaber (kes on juhtumisi becaki ehk jalgrattariksha juht) tegi muidugi kohe meile selgeks, et maksime vähemasti poolteist korda üle normaalse hinna. Tema jutu järgi on siin võimalik osta isegi uue ratta 300 krooniga (kuigi teistel andmetel on see u 600). Aga see kõik on tagantjärgi tarkus ja ega see 200 krooni ei tee meid suurt vaesemaks, kui vaid jalgratas istumise alla kohe ära ei lagune..