Asjade köögipoolest

Tundub, et on aeg kirjutada mu siinsetest kulinaarsetest ponnistustest. Alates päevast kui Ibu koos oma kolmanda - ja tundub et üleliigse - pliidiga ukselävele ilmus, muundus me esik kärmelt köögiks. Või õigemini mitte kuigi kärmelt, sest esmalt ma võtsin kaks nädalat hoogu ja kogusin julgust, et sellele pliidiasjandusele tuli alla teha. Tegemist on nimelt kohaliku õlipliidiga, kus kõige all loksub bensiin, kus otsapidi sees on kümmekond nööri ja siis umbes 5 metallsilindrit. Pliidi käivitamiseks tuleb need tahid kõik põlema panna, mis asuvad siis neid silindreid soojendama. Umbes 3 minuti jooksul oranz tahmane tuleleek muundub siniseks ja mittetahmaseks ja siis on aeg asuda küpsetama. Tegelikult on selle pliidiga süüa teha märksa mõnusam kui elektripliidiga - iga hetk saab leeki suuremaks/väiksemaks keerata ja kõik toimub kiiresti. Kõige mõnusam on see, et see pliit on justkui loodud vokipanni jaoks. Ma lasin oma pannile pika puust varre külge panna, et oma käsi võimalikult harva kõrvetada. Muidu enamasti siinsetel pannidel on vaid miniatuursed metallsangad.

Igatahes söögitegemine kulgeb üsnagi meeldivalt. Ainus asi, mida ma ei kokka, on riis. Riisi sööme me nagunii iga päev ülikooli sööklas või linnas. Kodus keedame kartuleid või makarone. Kõige sagedamini aga igasuguseid juurvilju.

Umbes kümme minutit me majast, üle silla ja siis mööda rada riisipõldude ja kalatiikide vahel, jõuab kohalikule turule. Turg on lahti hommikul kl viiest varase lõunani. Mul on saanud harjumuseks käia seal enne kooli 6-7 ajal hommikul, kuigi mitte just iga päev. Igatahes turutädid teavad mind juba hästi ja nii ei pea ma isegi enam hindu küsima. Kuigi hinnad on ikka šokeerivalt madalad. Nt kaks suurt juba kooritud ananassi maksavad kaks krooni, kotitäis mini maisitõlvikuid üks kroon, baklažaan 50 senti jne jne. Vaid kartulid ja sibulad on üsna kallid - kartulid 4 krooni kilo, sibulad 8 krooni. Üldiselt saab seal turul osta igasugu asju ja umbes pooltele ei oska ma nime anda. Ja üks tädi müüb seal maru häid kookoskooke, millest ma kunagi ostmata mööduda ei suuda.

Liha või kala (kalmaare, krevette) küpsetame üsna harva, tavaliselt vaid nädalavahetustel (ja kana me viimasel ajal enam eriti ei s66). Põhjus lihtsalt selles, et osta saab värsket lihavärki vaid hommikul ja kuna külmkappi meil pole, siis selle ajaks, kui me loengutest tagasi jõuame, oleks see liha juba ammuilma halvaks läinud. Aga siin saab osta pisikesi šampinjonilaadseid seeni ja päris hea on banaanilehtedesse keeratud tempe - sojaubadest valge ollus, mida praetakse. Sojaube süüakse siin üldse palju - annab palju proteiine ja ei lähe kuumas halvaks. Sojakaste muide maksab kaks krooni pudel, nii et Eestis on ikka päris korralik juurdehindlus.

Ja nii me siin siis küpsetame. Õhtuseks lemmikuks on saanud meil keedetud pisikesed maisitõlvikud sambal Bangkokiga. Sambal Bangkok on teravamaitseline magus tshillikaste. Ibu teeb muidugi kõik sambalid (tshillikastmed) ise ja tahab mind ka õpetada. Ma õpin hea meelega, aga pärast lähen ostan ikkagi neid erinevaid kastmeid poest, sest iga kord ise teha nõuab ikka kannatust ja igasugu spetsiaalseid koostisosi ka.

Viimase aja mu õnnestunumatest söögikatsetustest on kartulipuder kookospiimaga. Nimelt tavaline piim, või, jogurt, juust, majonees jms piimatooted on siin pea olematud. Arvatavasti jälle selle kuuma ja külmkapi puudumise tõttu puudub siin täiesti piimatoodete tarbimise harjumus. Kõiki neid asju saab osta küll - peentes supermarketites ja siinses mõistes hingehinnaga - aga maitse pole ikkagi see ja tavaliselt näevad need juustud-jogurtid kuid seisnud välja. No ja siin tulebki mängu kookospiim. Muidugi toit muutub sellevõrra magusamaks, aga maitse on hea. Souste tehakse siin ka kookospiimaga.

Ja järgmisel nädalal algab ramadaan, mille jooksul siis päiksestõusust päikseloojanguni ei sööda, jooda ega pahandata. Ülikooli sööklad on kinni, kõik warungid, sh McDonalds! tõmbavad akendele kardinad ette. Kuuldavasti kodus ikka saab küpsetada, aga vaevalt on viisakas ümberkaudsetele tekitada neelusid praadides kalapallikesi ajal, mil neil on kõht tühi.. Aga seda rohkem muidugi süüakse õhtupimeduses.