Parangtritis

Parangtritis kõlab nagu mingisugune haigus, aga tegelikult on see kuumim kuurortrand Yoygakarta lähedal - u 25km lõunasse. Kohalikud külaelanikud ütlevad, et on kolm põhjust, mis sinna mitte minna - kuum, ohtlik ja lisaks sellele prostituudid. Aga noh kohalikud meeskodanikud on ehk just selle viimase põhjuse pärast agarad sinna minema. Ohtlikkus seisneb selles, et India ookean laiub Jaava lõunakaldast segamatult Antarktiseni ja lained saabuvad Parangtritise randa surmavalt mühiseva jõuga ja ujumine on seal põhjendatult keelatud. Kuumus on probleem aga siinkandis igal pool, pigem on meretuulte mõjul rannas ikka jahedam. Rannad iseenesest on seal väga maalilised - hästi laiad ja kaetud peene musta vulkaaniliivaga.

Meie läksime Parangtritise üksildasse Depoki randa tähistama ühe darmasiswalase sünnipäeva. Marta oli rannas üürinud ühe katusealuse, kus arvatavasti muudel aegadel tegeldakse agara kalagrillimise-ja söömisega. Igatahes 60 krooni eest sai sellest katusealusest tore peopaik otse rannas. Lõke põles ja et paljud darmasiswalased on muusikud-lauljad-tantsijad, siis käis üks pidev kitarrimäng ja laulmine. Süüa oli jube palju ja igasugu häid asju, ja arakist (kohalik lahja riisiviin) ei tulnud ka puudust. Hommikul kl 8 oli tellitud buss linna tagasi ja selle hetkeni polnud me jõudnud veel magama minna. Päikesetõus oli u poole kuue ajal kui punane päike end mustade liivaküngaste vahelt üles upitas. Ja nagu oleks käinud stardipauk, saabus randa mitusada inimest - sporti tegema, kalastama, midagi lennutama või lihtsalt jalutama. Mina korjasin rannast kotitäie ilusalt vormitud tumepruune pimsskive.