Pildikesi jõulupeost

Riputan siia mõned pildid meeleolukast jõulupeost Solos.

Nagu ennustatud, asi algas slovakkide joogisegudega...


jätkus poolakate kulinaarsete ponnistustega...


ja tugeva ülesöömisega..



käis ka jõuluvana.. (ps. jälgige me innovatiivset jõulukuuske tagaplaanil).


ja õhtu arenedes ei jäänud tulemata ka Ladina-Ameerika rütmid. Pildid selle viimase kohta olid kahjuks fookusest väljas..

Ja veel üks pilt..


Must paremal on Cat Fidzilt, kes õpib Yogyas puunikerdamist, laulab ja tantsib maru vingelt, pealekauba on ta osav juuksur (kuigi hetkel ta kannab oma african sistersite auks turbanit) ja Fidzi valitsus peaks maksma talle palka väga innuka ja ennastsalgava töö eest Fidzi turismivõimaluste promomisel.
Vasakul mehhiklanna ja draamakuninganna Elizabeth, kes siin kohalikel poistel päid segi ajab.
K6ige ees istub mu väga hea sõber Camilo, kes õpib golek-nukke valmistama ja mängima, vabal ajal koob ja heegeldab, annab salsaklasse ja on muidu väga ontlik 19 aastane noormees Mehhikost.

Jõulud Jaaval

Võiks arvata, et valdavalt moslemitega asustatud saarel (nagu Jaava seda on) jõule eriti ei tähistada. Aga võta näpust! Indoneesias on 5 ametlikku religiooni ja kõigi pühasid tähistatakse üsna innukalt ja ühiselt. Nii et 25 detsember on nt kõigis koolides vaba päev. Nojah, sel aastal ju suurt vahet pole, sest see on nagunii pühapäev.

Kõik poed, mis kuu aega tagasi kutsusid ostlema Idul Fitri (ramadaanikuu lõpupäeva) puhuks, on nüüd täis kuuski, jõuluvanasid, lund ja muidugi jõululaule. Jõululaule lastakse mitmetes keeltes, nii et olen kuulnud Tannenbaumi jms, kõige popimad on siiski Mariah Carey jõuluballaadikesed.


Meie jõuluplaanid on üsna tagasihoidlikud. Maja dekoreerimine on piirdunud sellega, et ostsin uued kardinad (Ibu muidugi natuke mossitas, et ma tema disney kiisudega kardinad maha võtsin - aga ta sai sellest üle, kui ma lubasin, et Indoneesiast lahkudes ma neid uusi kardinaid kaasa ei võta:). Teiseks ma meisterdasin üsna edeva küünla - sulatasin paki küünlaid jämeda bambustoru sisse ja lisasin pisut sandlipuu õli. Küünal on ka väga hea selleks puhuks kui tugevate vihmahoogude ajal (ja neid on üha sagedamini) elekter ära läheb.. Kingitused on ka..

Jõulu esimesel pühal ma tahan naabrid külla kutsuda. Jõulukoogi proov oli juba ära, ja see läks üsna edukalt. Pühapäevaks on plaanis kartulisalat, paneeritud kanalfilee ja õunakook. Väga hea meelega sööks jõulude ajal ahjukartuleid sealihaga... aga et ma ahju niigi laenasin küla pealt, siis ma ei tohi selles muidugi sealiha küpsetada - pole halal, ja laenatud ahjus sealiha küpsetamine lõppeks arvatavasti ahju ära viskamisega omaniku poolt.. Nii et ma jään seekord kanafilee juurde.

24. detsembri õhtuks aga sõidame Solosse. Seal toimub valitud darmasiswalaste jõulupidu - peamiselt poolakad, tsehhid, slovakid ja mehhiklased. Usutavasti saab tore olema ja taolised peod, nagu kogemus ütleb, saavad alustatud slaavlaste viinaga ja lõppevad mehhiklaste salsaga..

Häid jõule kõigile!

Selamat hari Natal!

Jakartast

Reis Jakaratasse oli lühike ja lööv. Lend tegi muidugi asja meeldivaks - 50 minutit õhus ja juba oledki seal, kuhu rongiga jukerdaks 10 tundi ümber vulkaanide.. Igatahes vastupidiselt meie kartustele lennuk oli üsna uus ja püsis täitsa kobedalt õhus.


Põhiplaan Jakartas oli Poola saatkonna jõulupidu ja üht-teist ametlikku veel. Igatahes on üsna kindel, et jaanuaris Jarek läheb kuuks ajaks Jakartasse praktikale. Kas mina lähen kaasa, või jään Yogyasse kodu valvama, on veel lahtine.

Aga mõnda aega Jakartas pesitsemise vastu poleks mul midagi. Faktid Jakarta kohta pole kuigi head - 11 miljonit elanikku, tõsised õhureostusprobleemid, kuum merelähedane tasandik, linnugripp, dengapalavikupuhangud jne jne. Aga ometi on Jakartas nii palju suurlinnlikku võlu, mis seda tasa teeb. Ja niipalju asju teha, näha, süüa..


Selle kolme päeva sisse mahtus täitsa korralik meelelahutusprogramm ka. Käisime Ancoli "rekreatsioonipargis" ja sealses Meremaailmas. Väga kaasaegne ja lahe koht koos loendamatute mereelukatega, klaastunneli, kilpkonnapatsutamise jms.

Alles sel suvel avati seal ka ilmatuma suur haiakvaarium, kus neid elukaid väga lähedalt näha saab. Ainukeseks tagasilöögiks oli meremaalima tunnuslaul, mida lasti vahetpidamata ja mis kõlas väga innukalt a la "Siiwööld Indonesia, Siiwööld Indonesia, for everybody to enjoy and love, bla bla ba.." Ja et meil kulus seal akvaariumite vahel ringi vaatamiseks oma head 3 tundi, siis see lugu ikka kõlas kõrvus kogu päeva. Tulevikus tahaks kindlasti ka sealses Dunia Fantasis ära käia - see on Indoneesia Disneyland, Kagu-Aasia suurimate keerutajate ja ameerika mägedega. Peale meremaailma aga oleks see päev liiga kurnavaks kujunenud.

Siis me käisime uuesti Monase tipus. Monas ehk rahvakeeli "Soekarno viimane erektsioon" on leekjas monument keset Merdaka väljakut, kuhu saab liftiga tippu sõita ja üsna ulatuslikku vaadet imetleda.

Igatahes pilvelõhkujaid on alates 2001. aastast (kui me seal eelmine kord olime) mitmeid kümneid juurde tekkinud. Parim asi siiski on Busway - Jakarta väga hästi organiseeritud uus maapealne metroo. Praegu on vaid põhja-lõuna suunaline liin Blok M-st Kotasse, aga nagu näha, ehitamisel on veel mõned rajad. Väga tänuväärne algatus.

Üsna palju aega kulus ka kinos - käimas oli parasjagu Euroopa filmifestival, mis sisu poolest üsna pöffilik. Brozüür oli täis väga võluvaid sisukirjeldusi, kuid kahjuks muidugi selle kolme päeva sisse mitmenädalase festivali parimad asjad ei mahtunud. Suur oli minu üllatus leida spetsprogramm Eesti Joonisfilmi Stuudio animafilmidest. Või õigemini, ega üllatus kuigi suur polnudki - teada, et nad käivad igasugu festivalidel. Hea meelega oleks läinud vaatama - aga üritus lõppes just tol hetkel, kui ma brozüüri omanikuks sain. Ehk siis magasin maha. Aga sel ajal kui Jarek saatkonnas asju ajas, vaatasin Taimaa filmi "Beautiful Boxer" - väga võimas film tai kuulsast tranvestiitpoksijast.

Ja viimasel päeval Jakartas vaatasime ka Harry Potteri uue filmi ära (Yogyas kino põletati paar aastat tagasi maha, ja nüüd ses linnas kino polegi!- ja rentimiskohtades nii uusi filme ei leia). Üsna hea film, rääkigu tõsised fännid mis tahavad. Suureks võluks olid ka suured pehmed punased tugitoolid kinosaalis, kus oma väsinud konte puhata.

Ja mis veel - natuke shoppasime ka. Jakartas eksisteerib nähtavasti päris tõsine shoppamismaania, vähemasti poode kerkib nagu seeni peale vihma ja kõik tunduvad rahvast tulvil olevat. Ja Lõunakeskus ja Tartu kaubamaja koos mahuksid nende ostukeskuste keldrikorrusele ära...

Yogyakartast

Mulle tundub, et ma pole siin praktiliselt üldse kirjutanud linnast, kus me elame! Andestamatu viga, mida tuleb hakata kuskilt otsast parandama.

Et siis Yogyakarta, hellitavalt Yogya või Jogja (hääldatakse Dzjogdzja), Jaava kultuuri- ja hariduspealinn:

Asub umbkaudu Jaava keskosas, 20 kilomeetrit India ookeanist pohjapool ja samav6rra Jaava ohtlikemast vulkaanist, Merapist, l6unapool. Nii et igati keskne ja kaunis kant.

Elanikke on kuuldavasti Yogyas u 400 000 ja see teeb tast Jaava mõistes ühe üsna väikese linna. Minu jaoks on see siiski pigem suurlinn ja kui vahel peab minema linna teise otsa, siis võib see võtta bussiga tubli tunni.

Linna kuulsaim tänav on Malioboro - pikk turutänav täis igasuguseid poode, kaubitsejaid ja muidugi inimesi. Turistid Yogyas sellest tänavast väga kaugele tavaliselt ei satu. Malioboro tänava põhjaotsas on raudteejaam ja lõunaotsas Yogya kuulus Sultanipalee ehk Kratoni ala.

Et tegemist on sultanilinnaga, siis on Yogya muidugi eriline. Siin õilmitsevad veel traditsioonilised kunstid - batik (vahaga tekstiilimaal), wayang kulit (varjuteater nahast nukkudega), gamelan (kakofooniline ja aeglane kratonimuusika). Yogyakartas on teatavat rafineeritust ja hõngu iidsetest aegadest, mis vahel läbi lärmaka ja moodsa kaubanduslinna välja lööb. Minu jaoks kehastub see peensus kõige ehedamini Yogya (järjest vähemates) vanades daamides, kes ikka veel traditsioonilises kostüümis - kaunis batiksarongis, mustrilises pluusis ja krunniga juustes ringi liiguvad. Paar sellist daami elavad ka meie linnaosas - nad on vaesed ja müütavad turul traditsioonilisi ravimeid või maitseaineid, kuid neist õhkub ääretut aristokraatlikkust. Seda on raske seletada, kuid neid kohates hakkab mul koheselt kõrvus kõlama gamelani muusika. Kratoni ümbruses kohtab traditsioonilistes riietes inimesi muidugi sageli - sultani sajad teenistujad (ja seda nad on muide praktiliselt palgata ja põlvest põlve) käituvad ja riietuvad veel üsnagi ajalooliselt ja seda ka väljaspool paleemüüre.

Yogyakarta kuulus Kraton võtab enda alla terve linnaosa - seal on mitu suurt väljakut, muidugi palee ise, mitmed muuseumid, Veepalee, värvikirev linnuturg ja tänavad täis väiekseid võluvaid majakesi.

Kraton võiks olla Yogyakarta mõnusamaid linnaosasid, aga kahjuks pole. Vähemalt minu jaoks. Seal ei saa üldse rahus ringi kõndida, pidevalt käib üks becaki (jalgrattariksha) ja batiku (vahaga tekstiilimaali) pakkumine. Ja seal kondavad ringi ka noored nolgid eesmärgiga endale valge girlfriend muretseda (nojah meessoost isikud räägikisid hoopis kohalikest neidudest, kes püüavad endale boyfriende hankida). Ja et turiste saabub märksa vähem kui varasematel aastatel, siis iga valgenahkne saab sealkandis erilise tähelepanu osaliseks. Kui mul Malioborole või Kratoni kanti asja on (ja vahetevahel on, sest paar meie kursusekaaslast elavad otse Kratoni lõunaväljaku ääres), siis juba kodus kleebin endale mõttes ülbe ja ligipääsmatu maski ette.

see on vana, vaene ja j6e22rne osa Yogya kesklinnast

Aga Kraton on vaid väike osa (kuigi kahtlemata eriline osa) tänapäevasest Yogyast.

Kogu linna põhjaosa on täis ülikoole, kuulsaim neist muidugi Gadja Madah, järgneb meie UNY ja siis UII (Universitas Islam Indonesia) ja siis paarkümmend väiksemat eraülikooli või akadeemiat. See on tudengite osa linnast - palju odavaid warungeid (söögikohti), palju internetikohvikuid (uued arvutid, pehmed diivanid istumiseks), palju vcd ja dvd laenutusi (3 krooni filmist) jne jne. Praktiliselt iga teine maja siinkandis on kos (eraühiselamu, kus tudengid tubasid rendivad).

vot selline on yks ysnagi keskne tudengikvartalit2nav

Meie oleme end sisse seadnud UNY-st idas, samuti tudengitest küllastunud Papringani külas, Yogyakarta kirdepiiril. Ja nagu on juhtunud, asub see vaikne ja tagasihoidlik linnaosa (kus tänavad on nii väikesed, et taksoga me maja ette sõita ei saa) nii 10 minuti kaugusel Jl. Adi Suciptost (ehk Jl. Solost) ehk Yogya uuest keskusest. Jl Solo on pikk tänav, kuid minu arvates ikkagi liiga lühike, et mahutada 4 hiigelsuurt ostukeskust (kaks neist valmivad lõplikult kevadeks). Siin on ka uhkeid hotelle, paar ööklubi ja palju muid poode. Igatahes on palju märke, et see osa Yogyast näeb peagi õige kiiskav ja moodne välja. Üldiselt ma ei kurda - kõik vajalik on meie jaoks meeldivalt käe-jala-jalgrattasõidu ulatuses.

see on yks vaikne l6ik Jl. Solost

Ja kui me kõnnime Papringanist natuke teises suunas, siis üsna pea tulevad ette rohetavad riisipõllud, juurviljapeenrad ja väikesed majahütid. Aga eks need kõik järjest ja vaikselt kaovad.