Kell oli umbes 6 hommikul, ärkasime jubeda kõuekõmina ja rappumise peale. Esimene mõte (kuigi ma pole kindel, kas mõtlemiseks üldse aega oli) oli, et maja kukub jõkke. Kõndida oli raske, jooksmisest rääkimata. Põrkasin algatuseks magamistoa seina vastu, siis sain kuidagi suurde tuppa ja segaduses tormasin akna ja tänavapoolse ukse suunas. See oli muidugi lukus nagu alati. Jarek sai selle aja peale köögiukse lahti ja välja me sealt lendasime. Kõik kohad olid poolalasti ja karjuvaid inimesi täis. No ja siis oligi enamvähem kõik. Kui kõik tundus vaikne ja rahulik haarasime majast esimesed ettejuhtuvad riided ja passid ja kogunesime keset küla natuke lagedama koha peal. No ja siis tuli järgmine jooksupaanika, sest üks jõeäärne maja (otse pere maja taga) varises kokku. Üks sein kukkus Ibu köögi ja vannitoa peale, nii et need said ka kannatada. Õnneks ükski inimene meie tänavas viga ei saanud. Meie maja tagant oli ka kukkunud järgmine betoonilahmakas jõkke ja meie ja pere maja vahel ilutses suur auk ja pragunenud tee.
Üldiselt kellelgi polnud erilist ideed, mida teha või mille vastu veel valmistuda. Elekter läks ära, mingeid uudiseid kuskilt ei tulnud, et mis täpsemalt juhtus. No ja kuna juba ligi tund aega oli täiesti vaikne ja rahulik, istusime siis motika selga ja mõtlesime, et lähme vaatame, mis mujal toimub. Ja kõik oli endiselt vaikne ja rahulik. Lihtsalt mõned teed olid suletud ja suur haigla UGM lähedal oli evakueerinud kõik patsiendid õue peale parkimisplatsile. No ja siis ühttäkki tekkis teel meeletu paanika, suur hulk inimesi jooksis meie suunas ja kõik autod ja mootorrattad pöörasid ninad ringi. Meie siis ka. Nii ohtlikku sõitu pole ma veel kunagi vist kogenud - kõik olid lihtsalt nii paanikas, meeletu tuututamine, sõidukid vastassuunavööndis, inimesed jooksid ja nutsid. Aga mille eest, seda vist ei teadnud keegi. Pärast tuli välja, et tegemist oli tsunaamipaanikaga - tõepoolest laine jõudis Parangtritisest 3 km sisemaale. Yogya siiski on märgatavalt kaugemal ja ka 100 m ülesmäge. Saime kuskilt õnneks veel viimased tilgad bensiini.
Igatahes hakkasid levima esimesed kuuldused inimohvritest, j2relt6ugetest ja meie tänava rahvas otsustas suunduda üle jõe riisipõllule - seal pole hooneid ja elektriliine ja kuhugi eriti kukkuda ka peale vesise pehme riisipõllu. Kui me sinna jõudsime, nägime rida inimesi meeleheitliku kiiruse ja paatosega palvetamas. Need, kes samal ajal nutsid, hoidsid banaanipuudest kinni. Aga et põllul oli nii kuum, paari tunni pärast suundusime kõik külla tagasi. Pakkisime veel mõned hädavajalikud asjad. Toimus mitu üsna tugevat, kuid lühikest järeltõuget. Kõigi närvid olid nii pingul, et iga väiksem ragin või mootorratta hääl pani inimesed paanikas hüppama.
Pärastlõunal läksime Jarekiga ringi vaatama - seekord jalgsi, mootorrattakiivrid peas ja hoidsime neile tänavatele, kus suuri hooneid polnud. Jl Solol oli paljudel majadel katused katki, osad majad kokkukukkunud ja eriti efektsed purustused olid muidugi neil uutel säravatel ostukeskustel- Saphir Squares valitses mitu suurt auku, Ambarrukmo Plaza oli üleni mõrasid täis ja raamatupoe sein oli kadunud nii et raamatud ripnesid majaseinast välja. Siiski tänaval käis täitsa tavaline siblimine - pea kõik poed ja warungid olid kinni, aga inimesed käisid ringi, tegid mobiilidega pilte jne. Kui külla tagasi jõudsime oli seal üks mees, kes puistas varrukast fakte - üle tuhande inimese juba surnud, 80% majadest Lõuna-Yogyas kokku kukkunud jne. Alles siis saime ka teada, et maavärina epitsenter oli tegelikult meres - seni kõik arvasid, et tegemist on Merapist tuleneva maavärinaga. Nii et olukord hakkas võtma üsna uusi värve. Eriti et uudistes olevat olnud ka, et tulemas on hulgim järeltõukeid ja Merapi olevat väga ohtlikult aktiivseks muutunud.
Mobiilil läksid patareid tühjaks, krediit sai ka otsa, kodutelefon oli tumm. Üsna nõme tunne, kuskilt rohkem infot ei saa, levivad ainult igasugu kuuldused. Kl 5-6 paiku hakkasime valmistuma ööbimiseks - paljudes kohtades püstitati ajutised varjualused, meie suundusime moshee lähedusse laiemale tänavale laagrisse, kus lähedal oli ka üks lage rohune plats, kuhu ohu korral joosta saaks. Tegelikult oli üsna külapeo tunne, kõik ajasid juttu, ibud keetsid nuudleid ja teed, taevas olid ilusad tähed. Toimusid suured ühised palvetamised - selline poollaulev ümisemine mõjus üsna uimastavalt ja rahustavalt ja nii me jäime seal keset tänavat magama. Kl üheksa paiku aga äratati meid üles - saabus me sõber Marta (poolatar), kes elab Lõuna-Yogyas. Ta oli täielikus shokis, kõndis ja rääkis nagu zombi, paanikas pomises surnud sõpradest-tuttavatest, laibakuhjadest, amputeerimistest, kokkukukkunud majadest jne. Enamvähem kogu ülejäänud öö kulus tema maharahustamiseks, no ja ta süstis ikka kõigisse paraja annuse paanikat. Ja siis hakkas äikesetorm -iga kärgatus tundus üsna sarnane maavärina sügava kõmiseva häälega. Kolisime tänavalt ümber mosheesse. No ja nii me seal hommikut ootasime. Kl 4 paiku hommikul Jarekil õnnestus veenda Marta lahkuma - viis ta mootorrattal Solo bussi peale. Selleks ajaks oli elekter ka tagasi tulnud ja nägime telekast õudusi õuduste otsa (siin on kõik uudised väga anatoomilised, ei kardeta ei verd ega surnuid näidata). No ja siis kl 6 paiku istusime mootorrattale ja sõitsime ise ka Solosse. Meil on siin mõned sõbrad, ööbime nende juures. Solo maavärinas suurt kannatada ei saanud, aga ega see 60 km ida suunas väga suurt vahet vist tee. Poola konsulaadist saabuvad üha paanikat tekitavad kõned, et tuleb Jaava saarelt lahkuda. Samas kõik tundub nii vaikne ja rahulik, kõik töötab ja on avatud, uudistes ka inimesi ei hirmutata. Ei teagi mis teha. Võibolla katsume lennupiletid varasemaks ära muuta (muidu pidime 8 juunil KLi sõitma).
Praeguseks on maavärinas surnuid kokku loetud 4000 ringis ja veel paar tuhat on raskesti haavatud.
