31.5.06

Tagasi Yogyas

T2na hommikul siis naasesime. Peamiselt oma asju kokku korjama, aga v2hemalt t2na 66seks ikka j22me siia. Homme on vaja korra ylikoolis k2ia asju ajamas jne. Maja ja t2nav n2evad kyll v2lja nagu evakuatsioonilaager - pere pyyab oma maja kuidagi parandama hakata, k66k ja vannituba on ysna katki, muidu siin-seal m6ni pragu. Nii et 66bime k6ik koos meie majas (mis tegelikult on nende maja nagunii). T2na sai elekter sisse tagasi - mingi juhe oli katki, nii et nyyd myrtsub telekas ka. Veetoru siiski parandada ei anna nii kiiresti. Aga meeleolu on positiivne - nyyd on k6igile kohale j6udnud kuiv6rd meil ikka vedas, et nendes tektoonilistes m2ngudes need m6ned otsustavad kilomeetrid ikka puudu j2id.
L6una poole me t2na uurima ei l2inud. Siin on v6imust v6tmas ysna jube kohalik katastroofiturism - s6idetakse ringi, tehakse mobiiltelefonidega pilte ja p2rast v6rreldakse, kes hullemaid asju n2gi. Aga eks need on m6ned inimesed. Jarek n2itas mulle Poola uudisteportaali, kus k6ik yles pandud pildid on hindamiseks v2ljas - segil2bi eurovisioon, cannes ja maav2rin. Surevale lapsele anti 5 palli, murdunud jalaga vanat2dile 4.
Aga eks mida rohkem need pildid ringlevad, seda rohkem ka abi igaltpoolt tuleb.

30.5.06

Simsi m2ngu teate?

See on yks tudengite yhiselamu me maja l2hedal.

Klaten

T2na k2isime Klatenis. Poola valitsus tahab siia meditsiini jms abi saata ja meie (v6i 6igemini siinsete poolakate st Jareki ja Agnieszka ja Macieki) ylesandeks oli k2ia haiglates kysimas, mida ja kui palju vaja on. Meie Jarekiga k2isime Klateni l2hedastes haiglates. Tegelikult nii hull, kui algul arvasime, lugu pole. On kyll k6ik kohad vigastatuid t2is - ka ooteruumid ja fuajeed, aga olukord on rahulik ja yha saabuvad ka veoautod k6iksugu vajamineva kraamiga. Yldse tee Klatenisse (Klaten on piirkond Yogya ja Solo vahel) oli t2is Yogya poole suunduvaid t2islaaditud veoautosid, s6jav2etrakke, igasugu abiorganisatsioonide autosid jne. Testipidi s6itis aga ysna palju vilkuvaid kiirabisid. Enamus kohti veel Klatenis on kinni, kuuldavasti homme hakkab natuke tavalisem elu - inimesed l2hevad kooli ja t66le (kel muidugi, kuhu minna).
Me l2hme homme hommikul Yogyasse tagasi - v2hemasti pyyame oma asjad kuidagi 2ra pakkida.

Tahtsin m6ned pildid panna maav2rinaj2rgsest majaymbrusest, aga server on liiga h6ivatud. ehk kunagi hiljem.

Solost

Me oleme praegu endiselt Solos (see on 60 km Yogyast idas) s6prade juures. Helistan pidevalt Yogyasse - pere elab nyyd meie majas, sest sealt saab kiiremini v2lja ja pealegi nende oma maja on ysna m6rane - ja eile oli vist p2ris jube p2ev olnud. Kogu p2eva kallas vihma, kuskil l6unaajal oli ka j2relt6uge. 6nneks 66sel oli k6ik rahulik. Nad ytlevad ka, et tasapisi hakkavad k6ik poed jne avanema (no need, mis katki pole) ja s66gi-joogipuudust seal ei ole. Jah, P6hja-Yogya on ikka ysna ok. L6unas aga on k6ik katki. Meil elas palju s6pru ISI ymbruses (Kunstiylikool), mis oli Yogya l6unapiiril. Enamusel pole kohta elamiseks, 6nneks minu tuttavatest keegi ei surnud, aga palju tuttavate tuttavaid kyll. Need yhiselamud ja majad on k6ik ju nii n6rkade seintega, v2ikesed tellised yksteise otsa laotud ja m6rti rohkem vahel kui kivi. Organiseerime siin mingeid abioperatsioone - peamiselt s6prade aitamiseks. Poolast tuleb humanitaarabilennuk ja siinsed poolakad on ametis nimekirjade tegemisega. Jarek oli eile Poola raadiotes ja telekas n6 korraspondent kohapealt. Aga see ajakirjandus on ikka kahe otsaga lugu - ajakirjanikud tahavad verd ja trag66diat. Jarek ajas siiski ysna m6istlikku juttu.
Poola konsul pidi l2hip2evadel siia tulema. Kuigi mis abi sellest ametnike juurdevoolust siin on. Mulle muide helistas ka eesti konsul Indias vaid paar tundi peale maav2rinat.

29.5.06

Et siis maavärin

Kell oli umbes 6 hommikul, ärkasime jubeda kõuekõmina ja rappumise peale. Esimene mõte (kuigi ma pole kindel, kas mõtlemiseks üldse aega oli) oli, et maja kukub jõkke. Kõndida oli raske, jooksmisest rääkimata. Põrkasin algatuseks magamistoa seina vastu, siis sain kuidagi suurde tuppa ja segaduses tormasin akna ja tänavapoolse ukse suunas. See oli muidugi lukus nagu alati. Jarek sai selle aja peale köögiukse lahti ja välja me sealt lendasime. Kõik kohad olid poolalasti ja karjuvaid inimesi täis. No ja siis oligi enamvähem kõik. Kui kõik tundus vaikne ja rahulik haarasime majast esimesed ettejuhtuvad riided ja passid ja kogunesime keset küla natuke lagedama koha peal. No ja siis tuli järgmine jooksupaanika, sest üks jõeäärne maja (otse pere maja taga) varises kokku. Üks sein kukkus Ibu köögi ja vannitoa peale, nii et need said ka kannatada. Õnneks ükski inimene meie tänavas viga ei saanud. Meie maja tagant oli ka kukkunud järgmine betoonilahmakas jõkke ja meie ja pere maja vahel ilutses suur auk ja pragunenud tee.

Üldiselt kellelgi polnud erilist ideed, mida teha või mille vastu veel valmistuda. Elekter läks ära, mingeid uudiseid kuskilt ei tulnud, et mis täpsemalt juhtus. No ja kuna juba ligi tund aega oli täiesti vaikne ja rahulik, istusime siis motika selga ja mõtlesime, et lähme vaatame, mis mujal toimub. Ja kõik oli endiselt vaikne ja rahulik. Lihtsalt mõned teed olid suletud ja suur haigla UGM lähedal oli evakueerinud kõik patsiendid õue peale parkimisplatsile. No ja siis ühttäkki tekkis teel meeletu paanika, suur hulk inimesi jooksis meie suunas ja kõik autod ja mootorrattad pöörasid ninad ringi. Meie siis ka. Nii ohtlikku sõitu pole ma veel kunagi vist kogenud - kõik olid lihtsalt nii paanikas, meeletu tuututamine, sõidukid vastassuunavööndis, inimesed jooksid ja nutsid. Aga mille eest, seda vist ei teadnud keegi. Pärast tuli välja, et tegemist oli tsunaamipaanikaga - tõepoolest laine jõudis Parangtritisest 3 km sisemaale. Yogya siiski on märgatavalt kaugemal ja ka 100 m ülesmäge. Saime kuskilt õnneks veel viimased tilgad bensiini.

Igatahes hakkasid levima esimesed kuuldused inimohvritest, j2relt6ugetest ja meie tänava rahvas otsustas suunduda üle jõe riisipõllule - seal pole hooneid ja elektriliine ja kuhugi eriti kukkuda ka peale vesise pehme riisipõllu. Kui me sinna jõudsime, nägime rida inimesi meeleheitliku kiiruse ja paatosega palvetamas. Need, kes samal ajal nutsid, hoidsid banaanipuudest kinni. Aga et põllul oli nii kuum, paari tunni pärast suundusime kõik külla tagasi. Pakkisime veel mõned hädavajalikud asjad. Toimus mitu üsna tugevat, kuid lühikest järeltõuget. Kõigi närvid olid nii pingul, et iga väiksem ragin või mootorratta hääl pani inimesed paanikas hüppama.

Pärastlõunal läksime Jarekiga ringi vaatama - seekord jalgsi, mootorrattakiivrid peas ja hoidsime neile tänavatele, kus suuri hooneid polnud. Jl Solol oli paljudel majadel katused katki, osad majad kokkukukkunud ja eriti efektsed purustused olid muidugi neil uutel säravatel ostukeskustel- Saphir Squares valitses mitu suurt auku, Ambarrukmo Plaza oli üleni mõrasid täis ja raamatupoe sein oli kadunud nii et raamatud ripnesid majaseinast välja. Siiski tänaval käis täitsa tavaline siblimine - pea kõik poed ja warungid olid kinni, aga inimesed käisid ringi, tegid mobiilidega pilte jne. Kui külla tagasi jõudsime oli seal üks mees, kes puistas varrukast fakte - üle tuhande inimese juba surnud, 80% majadest Lõuna-Yogyas kokku kukkunud jne. Alles siis saime ka teada, et maavärina epitsenter oli tegelikult meres - seni kõik arvasid, et tegemist on Merapist tuleneva maavärinaga. Nii et olukord hakkas võtma üsna uusi värve. Eriti et uudistes olevat olnud ka, et tulemas on hulgim järeltõukeid ja Merapi olevat väga ohtlikult aktiivseks muutunud.

Mobiilil läksid patareid tühjaks, krediit sai ka otsa, kodutelefon oli tumm. Üsna nõme tunne, kuskilt rohkem infot ei saa, levivad ainult igasugu kuuldused. Kl 5-6 paiku hakkasime valmistuma ööbimiseks - paljudes kohtades püstitati ajutised varjualused, meie suundusime moshee lähedusse laiemale tänavale laagrisse, kus lähedal oli ka üks lage rohune plats, kuhu ohu korral joosta saaks. Tegelikult oli üsna külapeo tunne, kõik ajasid juttu, ibud keetsid nuudleid ja teed, taevas olid ilusad tähed. Toimusid suured ühised palvetamised - selline poollaulev ümisemine mõjus üsna uimastavalt ja rahustavalt ja nii me jäime seal keset tänavat magama. Kl üheksa paiku aga äratati meid üles - saabus me sõber Marta (poolatar), kes elab Lõuna-Yogyas. Ta oli täielikus shokis, kõndis ja rääkis nagu zombi, paanikas pomises surnud sõpradest-tuttavatest, laibakuhjadest, amputeerimistest, kokkukukkunud majadest jne. Enamvähem kogu ülejäänud öö kulus tema maharahustamiseks, no ja ta süstis ikka kõigisse paraja annuse paanikat. Ja siis hakkas äikesetorm -iga kärgatus tundus üsna sarnane maavärina sügava kõmiseva häälega. Kolisime tänavalt ümber mosheesse. No ja nii me seal hommikut ootasime. Kl 4 paiku hommikul Jarekil õnnestus veenda Marta lahkuma - viis ta mootorrattal Solo bussi peale. Selleks ajaks oli elekter ka tagasi tulnud ja nägime telekast õudusi õuduste otsa (siin on kõik uudised väga anatoomilised, ei kardeta ei verd ega surnuid näidata). No ja siis kl 6 paiku istusime mootorrattale ja sõitsime ise ka Solosse. Meil on siin mõned sõbrad, ööbime nende juures. Solo maavärinas suurt kannatada ei saanud, aga ega see 60 km ida suunas väga suurt vahet vist tee. Poola konsulaadist saabuvad üha paanikat tekitavad kõned, et tuleb Jaava saarelt lahkuda. Samas kõik tundub nii vaikne ja rahulik, kõik töötab ja on avatud, uudistes ka inimesi ei hirmutata. Ei teagi mis teha. Võibolla katsume lennupiletid varasemaks ära muuta (muidu pidime 8 juunil KLi sõitma).

Praeguseks on maavärinas surnuid kokku loetud 4000 ringis ja veel paar tuhat on raskesti haavatud.

26.5.06

Pikk tee Bromoni

Bromo oli just selline nagu ma mäletasin - ilus, ebamaine ja kummastav.Reis sinna aga juhtus olema ilmatu pikk ja stiilis "tunne Jaava saart". Nimelt meil oli suurepärane idee läbida mõned mägised alad, imetleda kohalikku õunakasvatuspiirkonda ja vaadata üle küla, kus novembris Bali pommimeisterdaja maha lasti. Mõeldud-tehtud, logistasime kohaliku ekonomi rongiga Jombangisse ja sealt bussiga läbi mägede Malangi suunas. Loomulikult keeras ilm õige halvaks ja kaunite mäevaadete asemel tutvusime lausvihmaga. Niisiis selle asemel, et teha tiir värskes õhus õunapuude vahel, sõitsime kohe edasi Malangi. Tegelikult see on päris peen suurlinn, ehitatud parimas kolonialistlikus stiilis ja keskusesse on kunagi kuhjatud suurel hulgal kirikuid, mida nüüd tasakaalustab ka ilmatu suur moshee.
Kui olime õhtusöögiks ühe indialiku söögikoha leidnud ja paar biryanit manustanud, hakkas see ringsõit pisut värvi juurde saama. Edasine plaan oli Malangist sõita lähedalasuvasse külla, sealt järgmisesse ja siis kõndida oma 15-20 km Bromoni. Muidugi mida ei olnud, oli kohalik bemo, mis meid sinna küladesse viinud oleks. Ju me olime liiga vara hommikul ja külainimestel turulkäik veel pooleli. Nii et peale paari tundi passimist andsime alla ja sõitsime Probolinggosse. Veel paar tundi passimist ja kauplemist ja juba olimegi teel Bromo kaldeera äärde Cemero Lawangisse. Õhutemperatuur oli seal õhtupoole pluss 15, mis tundus nagu kohe tahaks varbad ja nina otsast kukkuda. Vähemasti andis see meile võimaluse tutvuda paari kohaliku mütsimüütajaga ja veeta paar huvitavat tundi nuhkides ringi Bromo turismitööstuse köögipoolel.

Siin on siis mõned pildikesed Bromost.




No ja muidugi ei saanud me järgmisel päeval Bromolt otse ja kenasti tagasi alla mindud. Sest teadagi miks minna otse, kui saab ringiga? Nii et me suundusime üle liivamere Tosari suunas ja peale 3 tundi rühkimist (millest enamus ülesmäge, kuid superkaunis kandis ja megavaadetega) jõudsime sinna, kust oleks pidanud minema kohalik külatransport. Ja muidugi mida ei olnud, oli jällegi transport. Peale järgmist 15 km lootusrikast kõndimist ja hääletamist (teel, kus liiklustihedus oli üks kapsakäru tunnis järgmise põlluni või mootorratas, millel 4 sõitjat seljas) pidime siiski alla andma, et vihmasajus 40 km suure Surabaya teeni on siiski üle me võimete. Ja õnneks just siis liuglesid allamäge kaks vanataati mootorratastel ja peale mõningast kauplemist olid nõus meid lähima transpordiühenduseni liigutama. No ja sealt Surabayani oli juba nö kiviga visata - paar tühist tundi, millest viimane pilgeni täis linnabussis kesk päikseloojangut, sudu ja lauljaid. Maksime suursuguse summa esimese ettejuhtuva hotelli eest ja magasime 12 tundi jutti ja järgmisel päeval mu jalad peaaegu et ei liikunud. Et tõmmata pikk jutt koomale, kirjutan lihtsalt, et järgmine päev kulges stiilis säravad ostukeskused, shokolaadikroissantid lõunaks ja viimaks mugavustega kiirrong koju. Et siis selline reis.

21.5.06

6nnelik koht

"Gembira loka" - gembira t2hendab 6nnelik ja mida t2pselt loka t2hendab, seda ma tegelikult ei tea..
Igatahes tegemist on Yoyga loomaaiaga. K2isime seal t2na hommikul - n2e pea 10 kuud juba siin elanud ja m6tlesime, et enne lahkumist tuleb ikka 2ra k2ia.
Ja teate mis?
Mis teeb loomaaiast 6nnetu koha, kus vaestest puuris loomakestest kahju hakkab?
Kliima. Kui uhked troopilise kliima loomad on majutatud p6hjamaisesse talve betoonseinte vahele. Igatahes siin ma vaatasin neid elevante, kaelkirjakuid, tiigreid jms hoopis teise pilguga - t6si nende eluruum on m2rgatavalt kitsam kui vabalt rohtlas keksides, kuid v2hemasti pole neil kylm.
See on Yogya loomaaia uhkus - suur valge tiiger, kes elab kaugelt suurimas puuraias ja kes parasjagu oli saanud k2pad ligi mingile suurele linnule.

Need on Indoneesia ainuomandid - Komodo draakonid.

Aga see orangutan n2gi kyll pisut kummastavalt 6nnetu v2lja.

20.5.06

Century 21

Kas ma pole veel juhtunud kirjutama, et Yogyas on nyyd uus ja s2rav kino? Ja kino asub mugavalt 10 minuti k6nni kaugusel me majast uues ja s2ravas Ambarrukmo Plazas. Seniks olen k2inud kinos 3 korda (mis on arvatavasti mu kinosk2imise tiheduse k6igiaegade rekord - kino on nimelt avatud natuke yle 2 n2dala). Tegelikult ausalt 6eldes iga kord on tulnud pettuda (muidugi mitte punastes pehmetes toolides ja popkornis), vaid filmides, mida ma muidugi ise ja ysna vabatahtlikult valinud olen... Ok, esimene film Poseidon sai k2idud peajuhuslikult ja lihtsalt 6hinast n2ha uut kino. See oli v2ga mage film "together we can make it, yee", kuigi stseenid kus merevesi pahinal kaela sadas pani kyll kyyntega tooli kraapima.
Teist filmi l2ksime vaatama puhtast grupipsyhhoosist - Mission Impossible 3, mis v2ga hull ei olnudki, aga siiski kaugelt mu lemmikute hulka ei kuulu.
Ja t2na sattusin t2iesti juhuslikult reklaamile, et Da Vinci Kood on me kinno j6udnud (ma olen shokeeritud kui kiiresti)- no ja siis me muidugi kohe l2ksime ka. Film, tuleb tunnistada, oli tegelikult ysna ysna igav ja veniv - vist ikka asi selles, et raamat on veel liiga selgelt meeles ja yhtki n6 p6nevat momenti ei teki. Kuigi l6ppu on nad ikka omajagu ymber s2ttinud (koos maaaluse saladokumente t2is kambriga) ja mingeid uusi teemaliine on ka r6hutatud. Huvitav oli see, et Indoneesia sensorite t66 tundus olevat see, et natuke karmimates kohtades, kus selgitati kiriku keskaegseid kuriteguseid, j2rsku indoneesia keelne t6lge l6ppes 2ra.. Ja filmi alguses oli suur silt, et film on muidugi ydini fiktiivne.

15.5.06

Täpid öös

Merapi märatseb. Nagu tummfilmis, hääletult ja aegluubis. Ja teda on hea jälgida, sest pilved on kartuses ujunud Jaava kohalt minema. Pool pühapäeva ronisime mööda Papringani katuseid ja rõdusid otsides perfektset vaateplatvormi, kuhu kiirelt suunduda, kui kaua oodatud Suur Tossupilv aatomiseenena taevasse pürgib. Tegelikult mul polnud varem aimugi kui palju huvitavaid maju ja katuseid siin leidub. Enamused on kos´id ehk üliõpilaste majakesed, nii et neisse pole probleemi ka ilma kutsumata minna. Käigus on ka naabrivalve - kõik ümbruskonna lapsed teavad, et kui miskit huvitavat juhtuma hakkab, siis tuleb kindlasti Mbak Helle-Mai ja Mas Jarek kohale kutsuda. Ja nagunii on praegu vaid üks ja ainus jututeema, ja me pole ainsad vulkaanihuvilised. Pühapäeva jooksul tuli Merapist välja 51 kuuma kollakalt rulluvat pilve (selle arvu lugesin ajalehest - oma silmaga nägin ehk 10 pilve moodustumist). Mina arvasin igakord, et nüüd see siis tuleb.

Kõige võimsam pilv väljus u 17.50, just päikeseloojangu ajal kui kogu Yogya kumises mosheedest rõkkavast Allahi-kiitustest ja konnad riisipõldudel võtsid ka tuure üles - väga ebamaine kogemus. Aga väidetavalt ikka oodatakse midagi võimsamat.

Õhtupimeduses trobikonnad inimesi passivad pimedatel tänavanurkadel ja riisipõldude vahel. Eile praktiliselt kogu öö oli taevas täiesti selge. Ja iga minuti tagant terendas silmapiiril tulipunane täpp, mis siis kiirelt välguna allapoole jooksis. Ja siis valitses jälle pimedus, ja siis jälle särav täpike. No meil muidugi oli plaan minna veits lähemale seda täpiasjandust kaema. Kuid otsides pimedaid ja vaikseid teid õnnestus meil kuskil põhjapool Ringrodi kapitaalselt ära eksida. Ja huvitav on ka see, et kui me viimaks Pakemisse jõudsime (see on poolel teel Yogya ja Merapi vahel, kuid siiski ohutus kauguses), siis tundus seal taevas täitsa pilvine ja keerasime pettunult otsa ümber. Samas Yogyas tagasi ei näinud mingeid pilvi - ikka need tuletäpikesed öös.

13.5.06

Merapi valmis purskama

Kuuldavasti t2na hommikul kell 8 hakkas Merapit m66da suuremates kogustes laavat voolama ja alustati sundevakueerimistega (seni olid sellised poolikud ja vabatahtlikud evakueerimised - nt 66seks magati laagrites ja p2evaks mindi koju tagasi). Nii et vist on miskit tulemas.
Aga siin on veel Merapi pildid eile varahommikusest vulkaani-tuurist.




Selliste evakuatsioonitee m2rkidega on praegu m2rgitud k6ik teed, mis Merapilt alla viivad. Ja teed on ka yle ootuste k2rmelt siledaks lihvitud.

Okkaline tee Baturi otsa

Baturi vulkaan pole väga kõrge (1700 midagi meetrit), aga tal on kolm kraatrit ja lisaks veel igasuguseid auke, kust tuleb tossu.
Et teadagi mäevaated on siinkandis kenad vaid hommikuti, siis ööbisime suure Baturi järve ääres, mis on mugavalt otse kaldeera sees ja pooltest tundi vulkaani tipust. Peamiseks tõmbenumbriks siinkandis on päikesetõusuks Baturi otsa ronimine. See tõmbenumber aga kohale jõudes enam nii väga ahvatlev ei tundunudki, sest selle retke eest küsitakse 300 000 ruupiat nägu giiditeenuse eest ja seda hinda ei anna suurt alla kaubelda ka, sest kõigel hoiab silma peal karm giidiühing. Meil kulus kogu pärastlõuna kombineerimisele ja uurimisele, et kuidas saaks ikka ilma giidita minna. Ja tundus, et ei saagi, sest kui ühes kohas hakkasime mööda vulkaani poole suunduvat rada astuma, võttis mingi ühingutegelane meid nö rajalt maha. Kõigile wannabe giididele seletasime, et me oleme niii nõrgad ja pealegi mingisugust varustust ka pole, nii et arvatavasti me Baturi otsa üldse ei taha ronida ja pealegi meeldib meile hommikul kaua magada ka ja nagu ikka maa külmand kaaa. Nende kritiseerimiseks peab ütlema, et kõik olid meid nõus mäkke juhtima ka siis kui ma oleks plätasid või kõrge kontsaga kingi kandnud. See heidab varju nende peakorteri loosungitele, mis räägivad tõsistest ohtudest ja teadlikest giididest. Siiski kokkuvõttes tundus, et mäe otsas jääb käimata. Õhtul aga sattusime teed jooma külalistemaja omanikuga ja peale paaritunnist vestlust tudengielust Yogyas ja maast ja ilmast julgesin tõstada tundliku teema, et kuidas ikka saaks sinna mäkke ja tasuta. Mees ütles siis ausalt ära, et ega päikesetõusuks ilma giidita varianti ei saa - rajaalgustel hoitakse silma peal. Aga kui alustada tunnike hiljem, hiilida mööda Lotuse külalistemaja aiaäärt ja pärast võtta suund templile, siis sealt läheb juba selge rada ülesmäge. Ta ütles ka, et rada on nii sisse trambitud, et ega seal eksimisvarianti pole.

Hommikul kl 4 (kui tavaliselt päikesetõusu reisid algavad) käis me akna taga suur möll ja mehed passisid ja ootasid, et kas me ikka püüame majast välja hiilida. Magasime edasi poole kuueni ja siis kiirel sammul kadusime juurviljapeenarde vahele ja otsisime teed templi suunas. Kui mõni külaelanik teele sattus ja päris, kuhu me läheme ja kus giid on, siis vuristasime sujuvalt, et oh, me siin jalutame niisama ringi ja teeme pilti ja no ega me siis NENDE sandaalidega ometi mäe otsa ronima hakka. Ja siis tegime taas kiirelt minekut. Kogu see kombineerimine võttis nii palju jaksu, et tegelikult kui me viimaks mäenõlval metsa sees üksi ülespoole nühkisime, siis oli tunne, et oleks juba nagu vulkaani otsa jõudnud, kuigi kõndida oli veel vähemasti tund aega. Ja see oli päris karm tund. Ülalpool läks teerada üle libedaks ja kiviklibuseks vulkaaninõlvaks, mis polnud kõndimiseks kuigi mugav ka. Mingil ajal hakkasid vastu tulema mäe otsast alla tulevad päiksetõusureisilised. Iga giid muidugi päris meilt, et kus ikka me giid on. Selleks hetkeks oli meil uus jutt - et meie giid jäi haigeks ja pidi poole mäe peal tagasi pöörduma. Muidugi kõik küsisid, et mis on giidi nimi. See on aga Balil õige hea küsimus, sest traditsiooniliselt eksisteerivad seal vaid neli nime Wayan, Made, Ketut (ja iga viies laps on uuesti Wayan. Nii et ütlesime, et Wayan jäi haigeks ja kõik olid rahul. Ja meie saime ilma giidita mäe otsa.
Pärast kõndisime mööda kraatriservi - seal on mitmeid kraatreid erinevatest aastatest - mida vanem seda kõrgem. Nõlvadest podistas auru tulla ja mõnes kohas oli maapind käega katsudes täitsa soe. Pärast jõudsime välja ka üsna hiljutiste mustjate laavavoogudeni. Mäest alla suundusime kõvasti lõunapool meie alguspunktist ja see oli esimene koht kus tõesti oleks vist giidi vaja läinud, sest lugematud rajakesed, mida me proovisime, viisid üha kellegi väikese tühja hütini ja mitte kuidagi suure teeni. Lõpuks leidsime tomatipõllu vahelt mõned inimesed ja kui olime turgutuseks ostnud kotitäie ilusaid punaseid tomateid (ja neile kohe hambad sisse lõime), siis olid nad nii meelitatud, et üks pisike poisike tuli meile mõneks ajaks rajaleidjaks kaasa.

Vot selline oli siis reis Baturi otsa

11.5.06

Natuke Bali muljeid ka

Balil on ka mitmeid kenasid vulkaane (kuigi Merapiga nad hetkel võrdlust välja ei kannata). Alguses oli plaan ronida Gunung Agungi otsa. Gg Agung on üle 3000 m vulkaan, mis viimase suure purske tekitas 1963. Tema otsast pidavat näha olema kogu Bali saar ja suur osa Lombokist ka. Üks tsehh ja üks slovakk olid minemas ja kutsusid meid kaasa. Viimasel hetkel jäi aga üritus katki - ühelt poolt selle tõttu, et pärast ülipingelist, ekskursioonide ja kõnederohket 3-päevast Denpasari darmasiswaprogrammi olime kõik jube kurnatud, teisalt selle tõttu, et õhtul enne plaanitud väljasõitu võtsid poisid pisut liiga palju kohalikku napsu. Niisiis tõsise mäevallutuse asemel (milleks meil tegelikult nagunii korralikku varustust polnud) sõitsime Jarekiga Gg Agungi jalamile snorgeldama. Bali idakallas on just viimase kümne aasta jooksul õige turismihoo sisse saanud. Rannad on seal vulkaanimustad ja kivised, aga veealune maailm helklevalt ere. Bali ja Lomboki vaheline väin on õige sügav ja tegelikult paar ujumistõmmet rannast ja sinu alt läbilibisev sügavsinav ookean võtab kõhu õõnsaks. Eriti õõnsaks võttis ta Liberty vraki kohal - see on II maailmasõja aegne USA kaubalaev, mis Tulambenis vaid paarkümmend meetrit kaldast meresügavustes kaladele ja korallidele kodu pakub. Laevavrakid on üldse sellised hirmutavad asjad, aga sukeldujatele kuuldavasti meeldivad. Sel ajal kui me maskidega veepinnalt laeva piilusime, ühtlugu jooksid merepõhjast üles reetlikud õhumullipahvakud, mis andsid tunnistust, et kuskil seal laeva põhjas on veel elu. No ja sukeldujad teadagi armastavad sööta kalu. Kuna aga söögiebemed kipuvad ikka ülespoole ujuma (ja kalad koos nendega), siis ausalt öeldes keerlesid me ümber hordid pakse värvilisi mereelukaid. Mitte et ma muidugi kurdaks (haisid ei olnud:). Amedist lõunapoole on ka üks väike Jaapani laevavrakk, mis on otse keset korallrahu ja ise ka korallidega kaetud. See oli ka päris vinge. Kõige vingem oli siiski tee Amedist lõunasse ja ümber Bali idapoolseima tipu Amalapurasse. See tee käis üles ja alla erinevate kaljusoppide vahel, kus kirendasid rannale tõmmatud sajad peenikesed ja pikad kalapaadid.

Hommikusel ajal olid kõik kalamehed ja nende pered tee ääres ootamas kala kokkuostuautot, et neile ära anda oma öine saak. Enamasti paistsid saagiks olevat korvitäied korvitäite järel helklevaid makrelle. See rannik on nagu 27 valgusaastat eemal Bali lõunaranniku turismikitšist. Kuigi üha rohkem bulesid muidugi ostavad kokku siin üha rohkem merevaadetega maju ja muudavad need tasahilju hotellideks.

Idaranniku ürituse kaugelt eredaimaks kogemuseks oli siiski parkimisplats Amlapura suvalise poe taga. Asusin oma kiivrit peegli peale sättima ja selle käigus tegin väikese puusanõksu ja riivasin oma vasaku säärega sumbutajatoru. Kokkupuude kestis umbes sekundi murdosa, mis täitis mind siiski innuga etendada seal parkimisplatsil paar eriti metsikut sõjatantsu sobivate huilete saatel. Need motikate torud on võimelised endas talletama kohutavas koguses kuumust. Tegelikult ma vist ei teagi ühtegi motikat omavat indoneeslast, kelle jalal poleks vähemalt väike arm tunnistust andmas kunagistest tantsutraditsioonidest. Algul nagu polnudki mu jalal midagi näha - kergelt roosatav laik, millel ma külma klaaspudelis Coca-colat peal hoidsin. Nii et elu läks edasi. Aga selleks ajaks kui me oma küpsise ja veelaadungiga poest väljusime ja tahtsime edasi sõitma hakata, heitis keskpäevane päike helgi mu jalale, millel ilutses nüüd tumepruun villidest kobrutav haav. Säästmaks teid edasipidistest kirjeldustest, kirjutan lühidalt, et haav paraneb jõudsalt ja on ka mingisugune võimalus, et arm saab olema üsna tähelepandamatu.

Selle jalaga õnnestus mul siiski ronida vähemasti Baturi vulkaani otsa. Aga sellest kirjutan siis kui aega saan..

10.5.06

Bali jutu asemel

Tahtsin blogi panna juttu Bali reisist, aga n2e, m2lupulk on kaasas, aga jutt ise j2i maha.. Et siis kunagi hiljem.
Kirjutan siis niisama paar suuremat uudist (mitte t2htsuse j2rjekorras):

1. See, et Merapi pole veel pursanud, aga maha ka ei rahune, hakkab 2ra tyytama. Eriti kylaelanikke, kes nyyd tahavad koju tagasi minna ja l2hevadki. Ja teada on, et just siis tavaliselt asjad juhtuvadki kui keegi enam ei viitsi paanitseda. Mind tyytab ka 2ra, sest ilm on kuum ja pilvine (nagu olevat alati enne vulkaanipurset)ja madalr6hkkond on v6tnud v6imust mu tegutsemisv6ime yle. V2hemalt t2na. V6i oli see eile6htune mahedamaitseline anggur putih?

2. Mari on siin ja ma ei v2si teda imetlemast, sest
A. Ta r22gib eesti keelt (ja see on oskus, mis siinkandis on ylimalt haruldane ja vabastav..)
C. Ta saab tudengisoodustusi ISIC kaardiga, mille kehtivus l6ppes 2003 aasta detsembris (v2itega, et ta ju reisib ja tal pole olnud v6imalust seda kaarti pikendada).
D. Ta l2bis liikluspolitseihaarangu (mis kontrollis juhilubade olemasolu), ilma juhilubadeta ja ilma peaaegu peatamata. Ja seda esimese viie minuti jooksul, mis ta kunagi mootorrattaga s6itnud oli.
E. Et ta ikka tuli mulle siia kylla.

V6ibolla m6ne aja p2rast v6ib tema poolset n2gemust nendest syndmustest lugeda marikene.blogspot.com

6.5.06

Merapi 6hust

Eile hommikul jõudsime Balilt tagasi ja rõõmuga tõdesime lennukiaknast vaadates, et Merapi on jätkuvalt alles ja kaunim kui eales varem (st tegelikult varem me pole ka teda korralikult lennukist näinud).

Mingil segasel põhjusel me lennuk tiirutas u 40 minutit Yoyga ja Merapi vahel ringi, oodates väidetavalt ilmaolude paranemist (kuigi ilm aknast vaadates tundus perfektne).Õhkkond oli ütlemata närviline, kuid vähemasti andis see tiirutamine võimaluse teha mõned pildikesed Merapist.

Neljapäeva varahommikul kell 2 olevat kraatrist väljunud esimesed arglikud laavavood, mis jõudsid umbes 200 meetri kaugusele. Samal ajal vahepeal evakueeritud külainimesed pöörduvad koju tagasi - tööd tahavad tegemist ja neis telklaagrites on kuuldavasti juba igav ka hakanud.