28.10.05

Selamat lebaran!

Indoneesias on toimumas suur "mudik" ehk "pulang kampung" ehk naasmine pühadeks kodukülla. Ramadaan lõpeb 3. novembril suure lebarani peoga ja selleks ajaks sõidavad kõik koju. Ja et väga paljud indoneeslased töötavad mujal kui oma kodukohas, siis on toimumas suuremat sorti rahvasterändamine. Jaaval liiguvad miljonid inimesed. Eriti suur on lahkumine pealinnast Jakartast - linn pidavat muutuma pea inimtühjaks (Lebaran pidavat samuti olema kõige parem aeg (kui sellist üldse on) Jakarta külastamiseks). Mingisugustel hinnangutel koguni 10 miljonit inimest asuvad Jakartast teele - kuid see on ehk liiga lennukas statistika, sest see jätaks linna vaid mõned tühised miljonid inimesed. Igatahes transport on lebarani eel puupüsti täis, rongihinnad Jakartast välja on kerkinud 3-4 korda, lisaks äritseb piletitega agaralt must turg. U 400-500 000 inimest sõidavad Jakartast koj mootorratastel. Osad neist nt Surabayasse, mis võtab aega mitu päeva. Inimesed kogunevad kokku gruppidesse ja sõidavad siis koos, peatudes ööseks mošeedes. Üldse tundub see mudiku traditsioon olevat ramadaaniga samas rütmis - mida suurem vaev ja ohverdus, seda parem on pärast olla. Nii et kui kogu päeva ei söö ja joo, siis kl 6 õhtul on klaasitäis vett enne palveid tõepoolest jumalik vedelik. Ja kui kojujõudmine tähendab kümneid tunde täistuubitud ühistransporti, samas kui väljas on jätkuvalt üle 30 kraadi ja paast pole veel lõppenud, siis on ka viimaks kojujõudmine üks jumalik tegevus.

Kui millegagi võrrelda, siis lebaran on jõuludega väga sarnane ettevõtmine. Ibu küpsetab juba päevi (sest Bapak on peres vanim ja see tähendab, et kõik 7 vennaperet on külla tulemas), poed on täis uute riiete ja kingituste ostjaid (supermarketites on müügil spetsiaalsed lebaranitornid, kus bambusest karkassile on kunstipäraselt sätitud kõikvõimalikke vajalikke ja mittevajalikke asju - hinnad on 100 kroonist mitme tuhandeni), lapsed valmistavad vaimu ette juba nädalaid ilutulestikku lastes jne jne.

Ramadaan on ka aeg heategevuseks. Paast on seda õnnestunum ja selle väärtus kõrgem, kui selle jooksul eraldatakse osa oma varandusest vaesemate heaks. Aasta läbi keskmiselt kord kuus küpsetab Ibu 40-50 portsjonit süüa vaestele, ramadaani ajal aga on pidevalt toidu- jms kastid mošeede poole veeremas. Rikkad pered Jakartas jaotavad talonge, mille alusel saavad tuhanded inimesed mingisuguse söögikingituse (ja mitmed inimesed lõpetavad oma elu rüseluses kellegi jalgade all). Lisaks peab iga paastuja maksma mošeele kindlaksmääratud rahasumma. Kui see pole toimunud lebaranieelseks õhtuks, on paast nö kehtetu.

Viimase nädala ma olen lugenud ühte rootslase kirjutatud doktoritööd ramadaanist Jaaval (autor õppis mõned aastad tagasi darmasiswa tudengina meiega samas ülikoolis, abiellus siin jne). Seal oli paljude muude huvitavate asjade kõrval kirjutatud dispuutidest selle ümber, mis muudab paastu kehtetuks ja mis mitte. Huvitavamaid väiteid oli see, et kui moslem ramadaani ajal ujudes juhtub peeretama, siis vesi võib tungida pärakuauku ja seega muuta paastu kehtetuks.. Minu jaoks tuli uudisena ka see (kuigi tegelikult on see muidugi loogiline), et paastu ajal (ehk siis iga päev hommikul kl neljast kuni kl kuueni õhtul) ei tohi ka hambaid pesta. Ja sellest polnud küll kuskil kirjutatud, kuid mulle tundub, et kui vihma sajab, siis arvatavasti mobiiliga rääkimine muudab paastu samuti kehtetuks...

Muideks lebarani ajal ei sadavat kunagi vihma - Allah hoolitseb selle eest, et kui kõik moslemid kogunevad mošeedesse palvetama ja ruumi sees enam ei jätku, siis ei peaks need ülejäänud oma palvematti pori sisse maha laotama...

27.10.05

Sulawesile


see on yks hommikune pilt Merapi vulkaanist. Tundub nagu k6rguks see just linna kohal, aga tegelikult on see ikka mitukymmend kilomeetrit p6hja poole.

Laupäeva hommikuks on meil rongipilet sadamalinna Surabayasse ja sealt edasi laevapilet Makassari, Sulawesile. Ramadaani lõppemise puhuks on meil kahenädalane vaheaeg ja me otsustasime põrutada natuke ringi seiklema, enne kui suured vihmad saabuvad. Plaanid on veel suhteliselt lahtised. Arvatavasti me suundume esmalt Sulawesi keskossa Mamasa orgu. Sealt peaks reisijuhi andmetel saama kolme päevaga kõndida läbi mägede Rantapaosse - Tana Toraja kultuuri keskusesse. Ja võibolla kui jääb natuke aega üle, siis püüame kuskile snorgeldama sõita. Kaks nädalat on muidugi üürike aeg, aga parem kui mitte midagi. Siinkohal tervitused kõigile tööinimestele, kes puhkavad 4 nädalat aastast.:) Mitte et ma parastaks.., keegi peab ju tööd ka tegema.

Kõik indoneeslased on igatahes praegu puhkuse- ja pidutsemiselainel. 3. novembril on saabumas Ramadaani lõpp ehk Lebaran ehk Hari Raya Idul Fitri. See on umbes nagu meie jõulud - süüakse sama palju, aga palvetatakse rohkem. Kingitusi tehakse ka. Ibu hakkas juba täna spetsiaalseid koogikesi ja küpsiseid valmistama. Ja pühkides pisara, pakkis meile juba karbitäie küpsiseid teele kaasa. Tegelikult päris nukker jah, et me Lebarani ajal Yogyas pole. Alguses meil jäi mulje, et see on lihtsalt üks suur palvetamispäev, kui kõik ärid ja asutused on suletud ja lind ka ei lenda. Et suur külapidu tulemas on, sellest me ei teadnud midagi. Aga eks neid tähapäevi ja pidusid on siin veel aasta jooksul toimumas küll.

Üks pilt veel - kui me majast minna turule, siis läheb rada riisipõllu ja kalatiigi vahel. Kui me saabusime, oli riis just värskelt istutatud, pisike ja heleroheline. Nüüd üleeile äkki märkasin, et kae imet, riis on juba peagi valmis saamas. Kolm saaki aastas ühelt põllult - Allah siin ühe käega karistab ja teisega annab.

19.10.05

Vihmad on algamas

Viimasel ajal on vahelduva eduga hakanud sadama - läheneb vihmane aastaaeg. Esialgu sadas (6igemini kallas) vaid öösiti, nüüd on üle päeva tibutanud ka pärastlõunati. Taevas on pidevalt pilves, nii et võiks arvata, et on pisut jahedam. Kuid et õhk on niiskusest raske, siis ega see küsitav jahed(am)us suurt midagi anna. Pigem me oleme selle püsiva madalrõhu toimel muutunud pisut uimaseks ja langenud kohalikega sarnasesse ramadaaniletargiasse.


Aga vihmad toovad ka midagi head. Kiiruga on saabumas musim buah ehk puuviljade aastaaeg (vihmase aastaaja meeldiv allpealkiri). Mu potililledki on vihmade toimel megakiirusega kasvama hakanud ja vohavad nüüd tumeroheliselt endiste kollakate toonide asemel. Ja nagu päevapealt oleks kõik puud, mis muidu paistsid täiesti tavalised puud, hakanud mingisuguseid vilju kandma. Kõige rohkem on siinkandis mangopuid - need on suured ja leherikkad puud, ja mangosid ühe puu otsa mahub oi kui palju.

Kohe kui viljad pisut suuremaks kasvavad, vajutavad nad oksi mõnevõrra alla (2 keskmise suurusega mangot kaaluvad kilo, ütleb mu turutarkus). Kokkuvõttes põhjustab see seda, et need mangopuud, mille alt me varem rahulikult rattaga läbi saime sõita, on muutunud pisut ohtlikuks. Eriti õhtupimeduses ringi kimades on kerge saada mangoga obadus otsaette. Jarekiga juhtub seda mõistetavalt tihedamini (ta on siinse elu jaoks enamasti liiga pikk), aga ka mina olen oma mitu head korda pea vastu rohelisi kivikõvu mangosid ära löönud. Peab aga veel paar nädalat ootama, ja siis saame need kuritegelikud mangod kättemaksuks kaasa võtta ja ära süüa. Ehee..

Teine ohtlik puu on nangka, mille eesti keelset nimetust ma ei tea.

Nangka on piklik ligikaudu kõrvitsasuurune tugeva helerohelise nagalise koorega puuvili. Sees on tal sellised maitsvad kollased krõmpsuvad segmendid, kivi keskel. Vahel ostan neid turult. Siinkandis armastatakse nangkat aga keeta ja seejärel süüa riisiga (seda Yogya spetsialiteeti kutsutakse nasi gudegiks). Keedetult muutub nangka värskest meeldivast puuviljast tumepunaseks, natuke tekstuurilt ja välimuselt tuunikala meenutavaks olluseks. Igatahes nangkad kasvavad välja nangkapuu tüvest, aga vahel leidub neid ka jämedatel okstel. Ja sel juhul on neil komme vahetevahel kõige ootamatumal momendil alla prantsatada. Ükspäev ma nägin pealt ülimalt napilt möödunud "nangkasurma", kus mootorrattur oli just puu alt möödunud, kui suur nangka alla otsustas kukkuda. Tegelikult selline olukord on siiski erand - sodikskukkunud nangkat ei saa ju süüa ega müüa, ja eks puuomanikud hoolitsevad enamasti selle eest, et piisavalt küps puuvili ise õigel ajal alla tuua.

9.10.05

Oktoobrikuu uudiseid

Viimasel ajal on Indoneesias toimunud kaks olulist muutust: 1.oktoobril tõusis kütusehind ja 5. oktoobril algas Ramadaan.

Esimesega on selline lugu, et juba pikka aega maksis Indoneesias bensiin 2400 ruupiat liiter ehk umbes 3 krooni. Kuna Indoneesia tahaks rohkem naftat eksportida, aga enamus kulub kõik siseturule ära, siis selleks, et tekiks eksporditavaid ülejääke, on oktoobrist alates uueks hinnaks 4200rp ehk u 5.5 krooni. Muu ilma bensiinihindadega võrreldes pole ka praegune hind kuigi kõrge, kuid selline järsk hinnatõus ikka mõjutab siin kõike. Pole vist palju riike, mille elanikud kannataks välja kahekordse kütusehinna tõusu. Ja siin kohalikel pole kerge. Bussipilet kallines kohe kaks korda, riisi ja igasuguste transporti vajavate toiduainete hind muudkui ronib päev-päevalt kõrgemale. Warungitesse on menüüdele kleebitud uued lehed.. Ainuke asi, mis samas rütmis ei tõuse, on palganumbrid (ja ega ka meie stipendium:)

Aga ajastus muidugi oli suurepärane. 5. oktoobril algas Ramadaan - paastu-, aga ka pidu-ja puhkuskuu. Ramadaan kestab 3. novembrini ja selle ajani moslemid (keda vähemasti Jaaval on enamus) ei söö ega joo hommikul kl 3-st õhtul kl 6-ni. Lisaks sellele on samaaegselt keelatud igasugused muud tegevused, sh nt olla vihane. Ja nii inimesed siis palvetavad ja mõtted keerlevad nagunii tühja kõhu ümber ja kuu aja pärast kui kõik langeb endisesse rütmi, tunduvad need uued hinnad juba vanadena. Üsnagi nutikas. Ainuke tagasilöök olid need Bali pommid, mille põhjuseks kahtlemata oli see bensiinihinna tõus.

Ramadaan pole kuigi kaua kestnud, nii et ehk varsti oskan ma midagi asjalikumat kirjutada, mis selle kõige taga peitub. Seni aga tundub, et ühelt poolt on paastumine religioosne rituaal, teisalt tundub ikka üsna veider värk, mille juured on kuskil märksa varasemas ajas kui islamiusu algus. Öösel võib pugida mida tahes (et siis Allah ei näe) - aga mitte niipalju, et pärast palvetada jõuaks. Kell kolm öösel tõustakse üles, et enne koidikut veel süüa ja juua. Vähemalt praegu mulle tundub, et Ramadaani ajaks kõik tegevus kolib ümber öösse. Kontorid pannakse varem kinni, kõik on natuke letargilised, inimesi liigub päeval vähe ringi. Üldiselt peale lõunat kõik kobivad magama ja ootavad, et kätte jõuaks päikeseloojang ja saaks juua (ja siis on tänavad elu täis ja kõik lähevad kuskile). Ibu on natuke haige olnud, aga ta peab ikkagi paastust rangelt kinni. Täna oli ta ikka päris näost roheline juba - pealt näha, et täiesti dehüdreeritud. Et mis selles Ramadaanis siis head on? Kõik inimesed siin kinnitavad, et see puhastab hinge. Ja samas ka organismi - pea iga paastuja kaotab Ramadaani ajal 5-6 kilo. Mulle tundub, et koos paastudes kasvatavad moslemid siin ühtekuuluvustunnet - kannatame koos ja pärast tähistame.

Paljud kohalikud mosleminaised muide paastuvad aasta läbi regulaarselt - nt paar korda kuus mõned päevad. Sageli on tegemist sooviga kaalust alla võtta - kuigi jutt käib ikka Allahi ümber.

Eks Ramadaanist kirjutan ma peagi veel. Ka meie elu mõjutab see natuke - nt ülikooli sööklas ei pea enam loengute vaheajal trügima. 28.oktoobril algab meil kahenädalane vaheaeg. Aga see on kahe otsaga lugu - just sel ajal (kuni umbes 10.novembrini) Indoneesias suurem rahvasterändamine, nö "naastakse küladesse". Ja igasugune etteplaneerimata ringiliikumine muutub pea võimatuks või siis väga ebamugavaks. Eks me vast ikka sõidame kuskile ringi vaatama, aga pole veel plaane suutnud ära teha.

2.10.05

Pommid Balil

Pyhap2evasel p2eval uudised liiguvad aeglaselt... Just kui olin eelmise blogi yles riputanud, asusin uudiseid lugema.
Hetkel ma ei tea midagi rohkemat nende pommide kohta lisada, kui on kirjas internetis. Igatahes Indoneesia vaikselt eelmisest pommitusest taastuv turism on taaskord t2iesti nullitud. Rumal ja eba6iglane.
Sellest hoolimata j22n ma oma seisukohale, et Indoneesia on s6bralik, kaunis ja tore maa. Kurjust leidub igal pool ja terrori eest pole keegi kuskil kaitstud.

Aga v2ga suur jama sellegipoolest...

Kaitsekõne Indoneesiale

Ma olen viimasel ajal saanud mõned e-mailid, mis on teinud mind pisut kurvaks. Eelkõige selle tõttu, et kuigi ma ikka vahelduva eduga püüan kirjeldada, kuidas siin asjad tegelikult on, ikka tundub kõigile, et Indoneesia on üks vaene ja räpane maa, kus valitsevad haigused ja kuum rõskus ning kus tagatipuks pole isegi dussi ja elektripliiti!. Minu arvates see ongi maailma suurim probleem, et inimesed erinevatel kontinentidel ei suuda leppida sellega, et mitte igal pool ei käi kõik asjad ühtmoodi ja võimalik on asju teha erinevalt. Ja et erinevatel inimestel on erinevad vajadused ja kõige olulisem - erinevustel on enamasti oma põhjendus.

Paljud välisüliõpilased siin ka muudkui võrdlevad, kurdavad ja halvustavad (et küll on taskuvargad bussis, turul tuleb kaubelda, liiklus liiga kaootiline, WC paberit igal pool pole ja söök liiga magus/teravamaitseline jne), aga samas ei mõtle üldse selle peale, kuidas on asjad nende oma maades. Ka seal on taskuvargaid, ebaausaid inimesi, hulle (ja purjus) juhte ja ebameeldivaid toite. Kuidagi ei suuda nad sellest aru saada, et meil kõigil on valikuvõimalus (vähemasti sellel tasandil, kas olla Indoneesias või mitte). Minu nägemus asjast on, et me tulime siia, et näha, mõista ja kohanduda kohalike oludega. Paljud tulevad siia aga asju muutma. Ja nähes, et seda pole kuigi lihtne või mõttekas teha, siis vähemalt avaldavad pidevalt arvamust, et asju PEAKS muutma.

Ka siin Indoneesias on võimalik elada täiesti läänelikku elustiili (unistus, mille poole nüüd ka paljud indoneeslased pürivad), sulgeda end oma peenesse viimase tehnikasõna järgi varustatud majja, süüa steaki friikartulitega, vaadata BBC-d ja liikuda linnas vaid õhukonditsioneeriga taksos. Ka meie jaoks poleks see probleem - kergesti võiksime lubada endale osta külmkapi, võileivamasina, teleka jne. Poleks kuigi kallis paigaldada läänelikku WC-d jne jne. Tegelikult me oleksime lihtsalt võinud valida elamiskoha mõnes teises piirkonnas, kus majad on kui kindlused, kaitstud naabrite pilgu eest kõrgete aedadega ja täis läänelikke mugavusi. Ka siin kerkib sellised aedlinnu järjest enam ja üüridki pole seal Eesti mõistes kuigi kõrged.

Meie oleme oma lihtsa külaeluga aga väga ja väga rahul. Ma ei tunne puudust külmkapist, kui ma võin minna 50 meetrit oma majast ja tellida tädilt jääkülma värskelt pressitud mangomahla, mis on nii paks, et lusikas seisab püsti. Samast kohast saab ka jääkuubikuid. Ok, liha me kodus ei küpseta, sest pole külmkappi. Aga see ei tähenda, et me liha ei sööks või oleksime näljas (ja ka suuremat kaalukaotust pole kahjuks võimalik täheldada!). Iga päev käime me vähemalt korra väljas söömas ja enamasti on see just midagi kalast, mereandidest või lihast. Miks ma peaks nägema pliidi juures ise lihaga vaeva? Kodus teen ma seda, mida on kerge teha või mida ma mujal ei saa (nt keedetud kartuleid tomatisalatiga).

Õhtuse telekavaatamise asemel istun väljas, kus puhub meeldiv ja jahutav jõetuul ja ajan naabritega juttu. Mida rohkem ma keelt valdan, seda huvitavamad need jutuajamised muidugi on. Inimeste elustiil on siin lihtne, kuid see ei tähenda, et nad oleksid tingimata vaesed (muidugi on ka vaeseid - kuid minu arvamus on jätkuvalt, et külmas kliimas näeb vaesus märksa õnnetum välja). Meie "peres" igal pereliikmel on oma mootorratas ja kui keegi lastest abiellub - ka majad on kõigile olemas. Elu pole siin muidugi mitte kõigi jaoks roosiline. Mulle aga tundub, et enamasti inimesed on rahul sellega, mis neil on. Palvetavad, ja seejärel on õnnelikud.

Majad on siin lähestikku, nii et on võimalik kuulda, kuidas naaber hommikul laulab (muide ilusti laulab!). 5 korda päevas kaigub üle küla mošeest Allah-u-Akkbarrrr - ka see on ilus. Kui me läheme õhtul kuhugi välja või kellelegi külla (mida me teeme üsna sageli), siis Ibu palvetab, et me ikka elus ja tervetena tagasi jõuaksime. Ja ei palveta sellepärast, et siin oleks midagi ohtlikku või kardetavat. See on lihtsalt tema viis väljendada oma hoolitsust.

Kui me lähme kooli - vahel jala, vahel jalgratastega - igal sammul tuleb naeratada, vastata "salam" või "kuidas läheb?". On tunne, et inimesed räägivad üksteisega. Ja on ka tunne, et me kuulume kuhugi. See on hea tunne. Märja bussis inimesed ütlevad üksteisele mokaotsast tere ja siis panevad koti ette, et keegi jumalapärast kõrvale ei istuks! Mul on tunne, et Indoneesias olen ma avatum, sõbralikum ja parem inimene. Ja ka selle pärast meeldib mulle siin (mis ei tähenda, et mulle Eestis ei meeldiks!).

Kui ma kirjutan sellest, kui odav siin miski on, siis mitte sellepärast, et me igal sammul hoiame kokku ja koonerdame. Seda me ei tee kohe üldse. Mind lihtsalt paneb mõtlema, miks louna restoranis maksab siin 5 ja Eestis 50 krooni. Ka muidugi palgavahed Eestiga (hoidku Lääne-Euroopa eest) on märgatavad, aga ikkagi on siin väikese palgaga elu nautimiseks võimalusi märksa rohkem.

Lõpetamaks selle pika, kuid kahtlemata mitte lõpliku kaitsekõne, tahaksin rõhutada, et Indoneesia on ilus maa. Ei ole siin üksteise otsas prügimägesid või räpaseid slumme (ka neid leidub suurlinnade ümbruses, kuid sugugi mitte igal sammul!). Indoneesias on vaheldusrikkaid maastikke, helerohelisi riisipõlde, kauguses kõrguvaid mägesid ja palju õitsvaid puid. Inimestele meeldib aiandus ja isegi kui pole aeda, kus ilupõõsaid kasvatada, pannakse majade ette suured lillepotid, müüridelt ripuvad orhideed. Igaüks hoiab oma majaümbruse puhta ja korras (ka tänavaid pühitakse igal hommikul), enamasti on kuskil varjus ka mugavad korvtoolid, kus pärastlõunal istuda ja klaasi tee kõrval lehte lugeda.

"Bule masuk kampung!"

Indoneesia ühel televisioonikanalil käib seebikas: "Bule masuk kampung" ehk umbkaudses tõlkes "Välismaalane siseneb külla". Lõputu lugu mehhiko stiilis käib selle ümber, kuidas üks välismaalane otsib kohalikus külas endale kaasat. Ma ise pole seda näinud, aga kuuldavasti on seriaal üsna nõretav ja popp. Nii et vahel kui me linnas liigume, siis lapsed hüüavad "Bule masuk kampung, bule masuk kampung". Teine, jaavakeelne nimetus välkarite kohta on "londo"- see käis kunagi vaid hollandlaste kohta, nüüd on kasutusel kõigi välismaalaste jaoks. Seda on kuulda enamasti turul, kui üks tädi seletab mu selja taga teisele, et "londo" ostist temalt just kilo tomateid vms.

Igatahes laupäeval oli meil ekskursioon külla, naljatamisi allpealkirjaga "Bule memasak di kampung" ehk "Bule teeb külas süüa". Me sõitsime natuke linnast välja ühe ülikoolitöötaja majja, kus toimus kiirkokanduskursus UNY välisüliõpilastele, aga peamiselt suurem söömaorgia. Õppisime erinevate toiduainete nimesid ja küpsetama mõningaid kohalikke traditsioonilisi toite. Ekskursioon oli igatahes huvitav ja töö kõhtutäitev.