Merapi fakte

Viimasel ajal on must saanud andunud Kompasi lugeja. Kompas on Indoneesia kaugelt parim päevaleht, millel on tõesti nii sisu kui vormi. Eile ilmus Merapi kohta erilisa, kus peale kaunite 3d visualisatsioonide ja lennukilt tehtud piltide leidus ka teaduslikum ülevaade Merapi vulkaanipursetest ja igasuguseid muid huvitavaid asju.
Panen siia mõned üldhuvitavad faktid kirja:

Merapi on kihtvulkaan (2911 m), mis on pursanud vähemalt 68 korda. Suured teadaolevad pursked on toimunud 1822, 1846, 1872, 1930, 1961 ehk 30-40 aastase intervalliga. Nii et viimasest suurest purskest on möödunud 45 aastat. Tavalised pursked toimuvad 2-4 aasta tagant.

Arvestades Merapi iseloomu peetakse väga ebatõenäoliseks, et kõrgenenud vulkaaniline aktiivsus võiks ilma pursketa taanduda.

Pole võimalik ennustada, mis suunas laava väljub, kuid arvatavasti lõuna, edela või lääne suunas. Suure tõenäosusega laava ei ulatu kaugemale kui 4-11 km vulkaanist.

Kardetakse ka, et magma hakkab otsima koonuse asemel muid nõrgemaid kohti väljumiseks.

Purske ajal on oodata laavavooge, rusuvoole, vulkaanilisi pomme, kuuma pilve ja "halli vihma".

Kuum pilv on neist kõige ettearvamatum ja seega kõige ohtlikum. Liigub kuni 120 km tunnis ja temperatuur on 400-800 kraadi.

Indoneesia asub kolme laama ühtimiskohas, seega on tektooniliselt väga aktiivne. Pidevalt on oht vulkaanipurseteks, tsunaamideks, üleujutusteks, mudavooludeks, tõusulaineteks, troopilisteks tsükloniteks.

Indoneesias on 129 vulkaani, igal aastal kõrgeneb aktiivsus umbes 10 neist ja tõepoolest tegutseb 3-6.

Praegu on aktiviseerunud mitmed teised Indoneesia vulkaanid - Jaaval peale Merapi (idast läände) Semeru, Kelud, Dieng, Gede ja Pangrango. Ka kuulus Krakatau Jaava ja Sumatra vahel tegutseb.

Jaava saare kõrgeim vulkaan on Semeru (3676 m), millest praegu väljub pisut laavat u 100 korda päevas ehk keskmiselt iga 20 minuti järel.

Purskav vulkaan paneb kohalikud inimesed "takut, tapi senang" ehk kartma, kuid rõõmustama. Kartma, sest pole teada kuna, kus suunas ja kui suur on purse - aga rõõmustama, sest vulkaaniline tuhk hoiab maa väga viljakana.

Alustatud on inimeste evakuatsiooniga 4-5 km vulkaani tipust ehk vulkaanile kõige lähemates külades. Paljud külaelanikud ei suhtu asja tõsiselt ja paljud keelduvad lahkumast. Oodatakse igasuguseid traditsioonilisi märke purske tulemisest (nt riis pidavat keetes muutuma vesiseks!), tähendusrikkaid unenägusid jms. Yogyakarta sultan on ise lubanud kohale minna inimestele aru pähe panema, mis võib ka õnnestuda.
Oli ka intervjuu külamehega, kes kavandab Merapilähedases jõeorus liiva. Tema rõõmustab ka, sest materjali saab ju märksa rohkem olema!

Merapi pildid

Täna hommikul meil õnnestus teele saada kell 6. Varahommikune Yoyga on alati natuke kummastavalt salapärane, viimasel nädalal aga muidugi eriti.


Võtsime suuna Kaliurangist lääne poole, mõtlesime Merapile kuskilt Magelangi kandist ligineda. Aga siis sattus meile ette silt, mis osutas mägede ja Turgo suunas. Kohanimi tuli tuttav ette (see on nimelt küla millest 1994.a vulkaanipurske ajal kuum pilv üle liikus) ja uudishimu ei andnud asu, nii et sellele teele me siis keerasime. Merapi paistis siit üsna selgelt kätte. Tundub, et tossujada on suuna kõrgustesse võtnud, varem pressis ta kiivalt koonusetipust läände.


Tee Turgosse on üsna katkine - rasked liivaveoautod on ära lõhkunud. Praegu aga tegeletakse selle laiendamise ja silumisega.

Turgos kohapeal selgus, et küla "ülemine pool" on alates eilsest valitsuse käsul suletud.

Samal ajal kui Jarek küla vanamemmi ja lapsi lõbustas, vestlesin mina kolme vanataadiga (miks need vestlused küll alati sedapidi välja kukuvad?). Igatahes tõepoolest on Turgo see õnnetu küla, mille pulmapeolised kuumas pilves lõpu leidsid. Põlenud majade asemele on ehitatud uued, aga sinna me ligi ei pääsenud, sest see jäi sinna küla suletud ossa. Küla naised-lapsed käivad praegu ööbimas koolimajas - see on külast paar kilomeetrit allamäge - et kui miskit toimuma hakkab, saavad kiiresti minema. Mehed samal ajal valvavad kodus vara. Külas pidavat olema ka mingisugune kaitsepunker, mis olevat nii jube, et kui vulkaan ei tapa, siis seal olek küll.

Turgo on aga viimasel ajal püüdnud ka turismikaardile saada - külamees Yanto alustas paar aastat tagasi ökoturismiprojektiga. Igatahes on ta suure toa seinad kaetud üsna muljetavaldavate (kuigi üsna koltunud) Merapi fotodega (pursetest, öistest laavavoogudest, lõhutud küladest) ja ta on ka giidiks loodusmatkadel. Saime talt väga vinge Merapi kaardi paljunduse - oleme korralikku topokaarti igalt poolt otsinud, aga seda pole siin mitte kerge leida - ja lubasime, et kui olukord stabiliseerub, siis teeme ta ärile tuttavate seas reklaami.

Kui Turgost allamäge suundusime, siis oli kell juba ligi üheksa ja seega Merapi pilvedes. Ngepringi külas sattusime huvitava ürituse peale. Nimelt oli just saabunud terve trobikond rohekostüümseid sõjaväelasi, kes nüüdsest piirkonda valvama jäävad. Parajasti oli toimumas ka külameeste teavitamine sellest, kuidas evakuatsiooni ajal käituda.

Küla keskele on üles rivistatud ka üsna mitmeid busse, mille esiakendele kleebitud sildid, et tegemist on erakorralise transpordiga Merapi 2006. a hädaolukorraks.

Pealtnäha on nagu kõik valmis, aga ikka tundub raske uskuda, et kõik need inimesed saadakse õigel ajal kokku ja minema. Ja seda mööda teed, millel üle 20 km tunnis ei sõida. Eriti et igas üksikus metsatukas nahistab keegi loomadele rohtu korjata. Ja orgudes, kus peagi laava voogab, kaevandatakse veel liiva.

Merapi on valmis

Merapi on valmis purskama. Väidetavalt magma on juba õige koonusetipu ligidal, väristab koonust ja tahab sealt peatselt välja tulla.

Mul on sellega seoses uus hobi - igal hommikul kl 6 teen silmad lahti, lähen maja ette ja tõustes kikivarvule vahin põhjapoole. Kui ilm on ilus, siis on sel viisil võimalik Merapi vulkaani tippu ka meie tänavast näha. Enamasti on ilm pilvine. Aga kui tõepoolest ilm on selge, siis lähen ja kolgin Jareki maast lahti ja umbes viie minuti jooksul oleme mootorrattal teel põhjapoole, et Merapit ikka paremini kaeda.

Ühel hommikul õnnestus meil jõuda õigeks ajaks suisa vulkaani ligidusse ja teha AP jms uudisagentuuride fotograafidega kõrvuti pilte.

Praegu eraldub koonusest vaid paksu valget tossu. Räägitakse, et purskeni võib kuluda veel paar nädalat. Oodatakse ikka üsna kõva kõmakat. Praegu veel ei teata, kus suunas laava võiks väljuda, aga arvatakse, et pigem lääne ja lõuna suunas. Lõuna suunas see tähendab Yogyakarta suunas. Kas ma olen juba kirjutanud, et me elame Yogya põhjapoolses äärelinnas?:)

Ei, tegelikult Yogyani väga väga suure tõenäosusega ei ulatu vulkaanist midagi peale halli tuha. Otseseks ohupiirkonnaks peetakse 8 km raadiust Merapist. Aga samas muidugi ette ei tea. Käib igasuguseid jutte, kus ühendatakse põhjuslikku seosesse tsunaami, Bali pommid, korrumpeerunud valitsus ja Allahi karistused. Sel aastal tähistatakse ka 1000. aastat Merapi suurest purskest, mis olevat toimunud 1006. Ühest (loodetavasti kahtlasest) allikast, mis oli kirjutatud paar aastat tagasi, lugesin, et Merapi väiksemad pursked toimuvad 3-4, natuke suuremad 15-16, suured 50-60 ja õige suured 1000 aasta tagant. Nii et kes teab.

Merapi ümberkaudsed külad on valmis evakueerimiseks. Eelmise purske ajal (2001) evakueeriti 5-6000 elanikku. Hetkel räägitakse aga 20 000-st, kes peaksid mahtuma sireenide saatel 272 bussi ja veoautosse ja kihutama mäest alla. See kõik näeb paberil kena välja, aga reaalsus on vist pisut teistsugune. Kolm küla ripuvad nii katkise tee küljes, et sealt saab vaid mootorratastel minema. Aga see on Merapist idas, nii et võibolla ei tekigi vajadust nende kaugete mägikülade evakueerimiseks.

Tegelikult võrreldes üleujutuste ja mudavooludega, mis sel "talvel" Jaavat ohtralt ja pidevalt tabanud on, on vulkaani oht inimeludele ikka üsna väike. Viimati hukkus inimesi (purske ajal) 1994 ja neid oli 60 ringis.

Bapak rääkis, et tavaliselt enne purset saab pimedas näha vulkaani tipust tulevat tuld ja oranzikalt helklevaid laavavooge. Nägin pilte, ütlemata kaunis ja võimas.

Et just nüüd esmaspäeval peame me sõitma Balile Darmasiswa lõpulaagrisse... - iseenesest see oli kauaoodatud reis, aga nüüd passiks pigem siin Yogyas ja vahiks põhjapoole...

Rõõmsaid munapühi!

Ja ärge arvake, et siin Indoneesias ehedat munadepühatunnet pole võimalik tekitada. Vaadake vaid neid kauneid mune!

Nimelt eile saime me maha äärmiselt stiilse üritusega - munadevärvimine batiktehnikas. Osavõtjad olid eranditult eurooplased, sest kõigile teistele tundub see munamäkerdamine võõras traditsioon olevat.

Asja nõrk külg oli selles, et värv (tegelikult tavaline toiduvärv - muud siin saada polnud) keetes eemaldub munadelt. Nii ei jäänud muud üle kui keetsime munad ära, joonistasime vahaga mustrid peale ja siis plätserdasime toiduvärvis. Batiktehnikat seega lõpuni ei saanud arendada - vaha oleks pidanud munadelt eemaldama (mida saab teha samuti keetes) ja seeläbi paljastama valge mustri. Aga et valik oli vaha või värvi vahel, siis otsustasime mõlemad munadele peale jätta. Muide vahaga munad on kokkulöömisel märksa tegusamad! Peaks patendi võtma?

Muhameedi sünnipäev Jaava moodi

Kratonis on jälle kibedad päevad olnud. Sekaten ehk kuu aega kestnud tivoli ja turg Kratoni põhjaväljakul sai eile otsa.

Sekateni lõpp on seotud Muhameedi sünnipäevaga ja igal aastal toimub sel puhul ka suuremat sorti paraad (Garebeg besar), mill keskseks osaks on Gunungan ehk toidupüramiidid riisist ja muust söödavast. Kogu linn tuleb kokku seda vaatemängu kaema. Või tegelikult mitte - nagu Bapak asja serveeris, on see nii, et külainimesed Yogya ümbrusest ja muud maakad tulevad sinna kokku higistama, tõelised linlased ei viitsi rohkem kui kord elus seda värki vaadata (igal aastal toimub vähemalt 3 taolist paraadi).

Käinud ja näinud võin kinnitada, et ega teist korda vist ei läheks küll. Või ehk kui ilm oleks teistsugune. Nimelt seista kaks tundi keskpäevase väga ereda päikese all ilma varjuta on ülimalt ajupehmendav tegevus. Aga et vaatemäng oli värviline, siis ei tahtnud väga ära ka minna. Nii et kannatasime ja imetlesime.

Toidupüramiididele eelnes Sultani sõdurite paraad. Ühtpidi oli see väga naljakas, teistpidi väga kurb. Sultani teenistujad eksponeerisid ülimalt ekstravagantseid kostüüme (ja eriti peakatteid!).

Erilist läbivat stiili (peale naeruväärsuse) ei õnnestunud minul tabada. Tegin sellise väikese kollaaži nende ilmaimede kaemiseks. Osad mehed tundusid olevat lambivarju pähe kahmanud, teised Teletupse röövinud ja kolmandad kandsid kringleid lillekaunistustega. Kurvaks tegi asja see, et Sultani teenistujad on vaesed ja enamasti vanad. Ja sultan ei osta neile isegi korralikke kingi jalga. Ma saan aru, et sõdurid ei saa marssida paljajalu (nagu nad Kratonis ringi kõnnivad) või plätadega (mis sobib siinse kliimaga küll kõige paremini kokku), aga vaadates neid vanu, kulunud ja katkiseid saapaid, muutus meel küll nukraks. Muide Sultani teenistujad saavad palka alla 100 krooni kuus. Aga eks see on pigem au ja traditsioonide asi (Sultanit teenitakse generatsioonide kaupa) - ja süüa saavad nad Kratonis ja enamasti on neil ka majakene kuskil palee läheduses.

Sultan ise pole juba aastaid paraadist osa võtnud, nii ka seekord. Rahva seast talutati läbi 3 uhket ratsahobust - ei tea, kes seal seljas oleks pidanud istuma. Ja näidati ka 4 armsat elevanti, kes muul ajal Kratoni lõunaväljakul rohtu ja varju otsivad.

Ja kõige lõpuks kui me juba päikesest oimetud olime ja riided olid higist nii märjad nagu oleks ujumas käinud, saabusid ka toidupüramiidid.


Neid oli üsna mitu ja kõik üsna kaunid. Pärast sealt püramiidist millegi kahmamine peaks head õnne kogu aastaks tooma - aga me sellest üritusest enam osa ei võtnud.

oige ja vasemba

Pühapäeval käisime taas Yogya Kratonis (see on see linnakeskne valgete müüridega ümbritsetud osa, kus elab sultan oma pere ja teenijatega). Paar meie ISI (Yogya kunstiinstituudi) sõpra esinesid seal. Üldse on kraton tõeline kunstikants - vähemasti kolm korda nädalas käivad seal traditsioonilised tantsimised, gamelanimängud ja varjunukuteater. Jaava traditsioonilised tantsud on väga aeglased - liigutatakse peamiselt käe- ja jalalabasid ja õõtsutakse natuke. Kostüümid on aga ilusad ja see käte- ja jalgadetöö on ka igati vaevarikkalt keeruline. Seda kõike saadab üsna kakofooniline muusika.
Panen siia mõned pildikesed.
Siin Jareki selja taga on Kratoni valged myyrid.


ja see on maja, kus Sultan oma perega kuuldavasti elab..


Stiilin2ited oigest ja vasembast Jaava moodi



ja need instrumendid teevad muusikat, mis paneks kivid ka kriuksuma..

Maaf, ya?

See lühike lause - maaf, ya? - on minu arvates üks ehedamaid indoneesia lauseid. See tähendab umbes - uups, sorry vms. Midagi väga kerget ja mööduvat. Kui sulle öeldakse "maaf, ya" siis tead, et ega keegi selle asja üle enam kunagi ei mõtle või sellega tegele.

Tõeline maaf-ya alustala on olnud Ibu Riszka. Ibu Riszka on UNY koostöökontori (otsetõlge!) juhataja ja meie peamiseks ühenduspunktiks Indoneesia valitsusega (ja seega darmasiswa stipendumiga). Põhimõtteliselt peaks ta koordineerima ka meie õppetööd. Maaf-ya algas kohe me siia saabudes - enamasti väikeste asjade üle (nagu miks ekskursioonibuss tund hiljem kohale jõudis või miks me keeletund ära jäi). Maaf-ya kõlab juba kuid selle kohta, et kus on meie novembrikuised eksamitulemused või miks uue semestri üliõpilaspileti saamine nii kaua aega võtab). Hetkel on Ibu Riszka lubanud, et UNY organiseerib bussi darmasiswalaste kokkutulekuks Balil aprilli lõpus. Me kõik oleme juba ette valmistunud, et päev enne väljasõitu kõlab süüdimatu "maaf, ya" ja meil tuleb odavate lennupiletite lõppemise tõttu loksuda 24 tundi mõnes suvalises bussis.

Baliürituseks peab iga ülikool (st iga ülikooli darmasiswa tudengid) ette valmistama mingisuguse numbri. Meil on plaan valmis - astume lavale ja ütleme kuldsed sõnad - maaf, ya?

Täna hommikul pesumajast riideid ära tuues avastasin, et kaks mu paremat särki on kaduma läinud. Pesuköögi juhataja arvas, et ju on nad kuhugi teisaldatud, mitte otseselt ära varastatud - maaf, ya?

"Nggak apa-apa" ("pole viga") - kõlab viisakas vastus.